Ohtralt nuge, vähe mõtet

Kadri Veermäe

„Kaagid” on mitmes mõttes justkui hälbelise subkultuuri õppefilm, mis pakub sotsioloogidele võimaluse teooriad ära tunda.        Mängufilm „Kaagid” („Neds”, Suurbritannia 2010, 124 min), režissöör ja stsenarist Peter Mullan, operaator Roman Osin, kunstnik Caroline Grebbell, helilooja Craig Armstrong, produtsendid Oliver Delbosc, Marc Missonnier ja Alain de la Mata. Osades Conor McCarron, Marcus Nash, Richard Mack, Marianna Palka, Martin Bell jt. Linastub kinos Artis.        Peter Mullani eelmine film „Magdaleena õed” andis vaatajaile võimaluse tutvuda 1960. aastate Iirimaa noorte „hukkaläinud” näitsikute eluga üsna julmas parandusasutus-pesumajas. Perverssed nunnad, ebainimlikult üheplaanilised meesosalised ning oskuslik konfliktsituatsioonide kujutamine tõid autorile kaasa 2002. aasta Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi ning tõstsid ootused kõrgele.         

„Kaagid” sai valmis kaheksa aastat hiljem ning kuigi esilinastusest on suhteliselt vähe aega möödas, võib arvata, et „Magdaleena õdedega” samasugune edu seda saatma ei hakka. Kuigi Mullan tegeleb ka oma uues filmis sotsiaalselt marginaalse grupi kujutamisega, püüab näidata olukorda seesolijate seisukohalt, on katoliikliku parandusasutuse asukad millegipärast atraktiivsemad kui varateismelised  noakangelastest nolgid. Oma osa mängib ka juba mõnda aega kestnud selge trend skinhead’i-filmide tulva näol, kus põhikonflikt taandub tihtipeale valikule, kas aated või tunded. Tüüpilisena on peategelaseks noor poiss, kelle vanem vend on äärmuslane. Variatsioonid teemale on samuti üsna tüüpilised: kui venda pole, avastab peategelane kas oma homoseksuaalsed alged, sõprade ideoloogiliselt kahtlase päritolu või iseenda vigase sugupuu.       

Nende märksõnade erineval kombineerimisel on valminud külluslikult filme, parim ehk Henry Beani „The Believer” („Uskuja”, 2001) juudi verd antisemiidist ning tüüpilisim Pavel Bardini PÖFFilgi linastunud „Russia 88” (2009) välismaalasi  vihkavatest vene neonatsidest. Mullani „Kaagid” liitub mõtteliselt, kuid ekslikult sellist tüüpi filmidega. Tuttavaid märksõnu leiab ka „Kaakide” süžeest küllaga. Nimelt räägib lugu noorest intelligentsest John McGillist (Conor McCarron), kes on töölisklassi võsuke 1970. aastate Glasgows. Filmi alguses on perekonna lootuskiireks jäänud just tema, kuna vanemast vennast Bennyst (Joe Szula) on saanud noortegängi liider.  Esialgu hoiab John ebaseadusliku maiguga maailmast eemale, õpib hästi ning ignoreerib kodus valitsevat hirmuõhkkonda, kuid koos puberteedi saabumise ning pettumisega keskklassis leiab temagi noortest kaakidest koosneva suhtlusringkonna. Vägivald, meelemürgid ja õppeedukuse halvenemine hakkavad iseloomustama tema edasist elu.   

Erinevalt skinhead’i-filmidest puudub „Kaakides” ideoloogiline tasand. Kambad eksisteerivad pigem põhimõttel „meie-nemad”: kes pole liige, on järelikult vaenlane, mingeid  kõrgemaid aateid seal taga ei ole. Konfliktid, mida kogu grupp üheskoos lahendama hakkab, tekivad isiklikul tasandil. Vägivald on loomulik olek: noad, kruvikeerajad, praepann ja amb vaid selle väljendusvahenditeks. Sotsioloogid on täheldanud selgelt korrelatsiooni kriminaalsele teele sattumise ning kättesaadavate võimaluste vahel: kui legaalsetele on ligipääs raskendatud, tulevad mängu ebaseaduslikud. Laiemalt taandub see soovile ennast teostada. 

Nendest impulssidest kantuna liitub ka filmi peategelane noorte kaakide kambaga, mille põhitegevuseks paistab olevat laste mänguväljakul passimine, kergekujuline joomine ning mõõduvõtmine vastastega. Mänguväljak on Mullani üsna leidlik kujund toimuva iseloomustamiseks, väliselt aina rohkem mehestuvad (anti)kangelased on sisuliselt hõivatud üsna lapsiku ajaviitega ehk „vaenlastele” peksaandmisega.         

  Tõsisemaks teeb olukorra see,  et mängunugade asemel on nüüd poistel käes juba tõelised pussid. Filmi ingliskeelne pealkiri „Neds” on samuti tähenduslik, viidates hälbivalt käituvatele hariduseta tüüpidele. Eesti keelde on seda üsna keeruline tõlkida, kuna kultuuriliselt täpset vastet 1970. aastate Šotimaa töölisklassi taustaga ned’idele (kes ka Mullani filmi keskmes) pole Eesti klassideta ühiskonnas olnud. Siiski, praegu kasutatakse sama väljendit dressidesse riietuva ja matslusega  silma paistva kontingendi kohta, kelle Eesti suguvendasid (ja -õdesid) leidub küllaga. Naise teema on filmis „Kaagid” ka üsna huvitavalt lahendatud, nimelt polegi seal naistele ning tüdrukutele eriti ruumi. Peategelase ema vari vilksatab küll vahel, kuid sama hoomamatuks jääb ka tema karakter. Täpselt sama kehtib vanema õe kohta, kellest jäävad meelde punased juuksed ning kaunis välimus, kuid paraku on see ka kõik. Veel meenub üks  instrumentaalset ülesannet täitev näitsik, keda on vaja, et kujutada peategelast suudlemisstseenis. Kui ühest küljest on naiste puudumine õigustatud – subkultuurilised kambad on üsna ülekaalukalt vaid meestekollektiivid, siis teiselt poolt on selline lähenemine subkultuure käsitlevates filmides oma valdavuse tõttu veidi liiga tüüpiliseks lahenduseks kujunenud. Ehk oleks huvitavam näha sama materjali hoopis noore kurikaela ema perspektiivist? Lõppeks on tema see, kelle käekõrval läheb karusuuruseks kasvanud nooruk tagasi kooli.       

Peter Mullan on intervjuudes maininud, et „Kaagid” on poolautobiograafiline film. Ka tema enda noorus möödus Glasgow töölisklassi peres kasvades ning suheldes samasuguste kampadega kui linateoses kujutatu. Aga nagu režissöör on mitmel pool rõhutanud, oli tema sealses seltskonnas pigem turist kui täieõiguslik kambaliige. Režissööri poolautobiograafiline kogemus ning asjaolu, et ühelgi noorel osatäitjal polnud varem näitlemisega kokkupuuteid, teeb filmi väga usutavaks ning intensiivseks. Mullan on maininud, et jättis noorte näitlejate otsingul teadlikult kõrvale agentuurid ning vastavat haridust andvad koolid – tema eesmärgiks oli kõigepealt leida õige  olekuga noorukid ning seejärel ehitada nende ümber sobivad karakterid. Noorte näitlejate osatäitmised õigustavad valikut: ekraanilt tulvab kogu kahe tunni jooksul tõeliselt värsket energiat ning ka episoodilised rollid, mida sooritavad vanemad näitlejad, on erakordselt õnnestunud. Ekraanil on näha ka režissööri ennast, kuid erinevalt sümpaatsest alkohoolikust, keda Peter Mullan mängis Ken Loachi 1998. aasta filmis „Minu nimi on  Joe”, on tema seekordseks joodikurolliks peategelase isa – ning niivõrd ebameeldivat roppusi karjuvat ning räuskavat, igasuguse inimlikkuse minetanud tegelast võib kinos harva näha. Heast näitlejaansamblist ning autentsest vägivallaõhkkonnast hoolimata jääb „Kaakides” puudu selgelt läbi töötatud süžeest, osa episoode tunduvad vahepeal üsna haakumatud või isegi ebavajalikud; näiteks mõjub peategelase põhjakäimist markeeriv kartulikrõpsupakist  liiminuusutamine ülemäära melodramaatiliselt.   

See võib samas olla ka Peter Mullani taotlus, kuna ta on maininud, kuidas väga püüdlikult tõetruu sotsiaalne realism hakkab teda mingil hetkel ärritama. Justkui oma sõnade tõestuseks on „Kaakides” sees ka väga veider ning ülejäänud filmist täiesti erinev stseen peategelase võitlusest Jeesusega.  Peale süžeed puudutavate küsitavuste tundub linateos ka ebavajalikult pikk (kestab üle kahe tunni), kuid seda võib käsitleda ka hoopis põhjalikkusena: vaataja mässitakse üleni noorte kaakide maailma. Kui see vahel tundubki igav, veniv või arusaamatu, siis paraku just nii see seal keskkonnas vahel ongi. Kirjanik John Irving, kes pole vist ühtegi alla 700-leheküljelist raamatut kirjutanud, põhjendab oma teguviisi asjaoluga, et peale eesmärgi  lugejat täielikult haarata (ning selleks läheb vaja sügavust, mida võimaldab maht) ei soovi ta kogemust ülemäära lihtsaks teha. Võib-olla on Mullanil samalaadsed mõtted, kuid samavõrd tõenäoline on pakkumine, et filmis on ühel hetkel fookus kaduma läinud ning selle taasavastamiseks on vaja olnud proovida mitmeid süžeeliine. 

Kokkuvõtlikult on „Kaagid” mitmes mõttes justkui hälbelise subkultuuri (deviant subculture) õppefilm, mis pakub sotsioloogidele kindlasti võimaluse mitmed teooriad ära tunda. Kes sellisel tasandil läheneda ei soovi, saab vaadata toredat (kuigi järjekordset) filmi elluastumise raskustest.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht