Oh sina vaene vene soldat

Tarmo Teder

  Dokumentaalfilm “Vene sõdur” (“Soldat”, 2001), režissöör Paul Jenkins, produtsent Daniel Wolf. 1. IX kell 19.30 Kanal 2.

 

Kes on teeninud Vene kroonus,

 teab, et unel seal on kulla hind.

 Hetk REN TV toodetud

145osalisest seriaalist “Soldatõ”.

 

On räägitud irratsionaalsest Venemaast, millele mõistusega pihta ei saa, ja Venemaast kui Euroopa alateadvusest. Kui aga ise Venemaale lähed, võta lisaks südamele igaks juhuks kaasa ka oma peanatuke, sest mine sa tea, millal seda tarvis võib minna.

Vene seletamatu tungielu kehtivuses veendusin hiljuti jälle mitmete isiklike seikade ja pisteliste vaatluste ulatuses. Tõesti, mõistust eriti tarvis ei läinud, pigem tundeid, aistinguid, instinkte. Kuigi just ratsionaalset aru oleks tarvis tumeda alateadvuseookeani mingikski seletamiseks. Ent ego ja idi vahekorra tasakaal on tihti üpris lootusetult kobrutava tema all kummuli.

Armeed kui relvajõudu on alati peetud russkaja deržava üheks tähtsamaks kandjaks. Kroonuvärk oli pahatihti ligadi-logadi absurdis juba nõukogude ajal, mitmeti on asjaolud viie­teistkümne aastaga veelgi kaosesse käinud. Kuigi president Putin on tugeva sõjaväe ülesehitamise kuulutanud üheks maailmavõimsa Venemaa alustalaks, on tuhanded sõdurid otse nõdrad, ohvitserid madalast palgast närvutatud, aegunud tehnika roostes. Mentaliteet ripub soveti perversiteedist ega hakka üleöö mitte kuidagi korrastatud süsteemi looma. Suuga tehakse suuri linnakuid, käega vaevalt kärbsemustagi.

Igal aastal värvatakse Venemaa Föderatsiooni sõjaväkke 300 000 hinge ehk nende enda keeles duhh’i. 60 000 ehk viien­dik neist kutsealustest hakkab kohe sihikindlalt kirsade ja jalanartsude eest eemale hoidma. Miilits ja sõjakomissariaadi kutsekäskjalg higistavad sammuda, et templiga bumaaga kutsealusele kätte toimetada. Kui mingi verisulis noorsõdurite kari viimaks värbamispunkti kokku aetakse, kupatatakse nad kolmeks päevaks karantiini, kus uuritakse veenisüstimise jälgi ja munandite olemasolu; veendutakse kodumaa teenimise valmisolekus, kuigi antakse ebalevaid vastuseid. Poolalasti kari oleks justkui une pealt kokku aetud, aga mõni laksupohmas duhh tahab otsejoones Tšetšeenias teenida.

“Vene sõduri” võttegrupp on hakkama saanud omamoodi imeteoga: pääses pikemaks ajaks nii ja naa filmima ühe sõjaväeosa territooriumile. Kindel see, et neil, Vene meelest välismaa ideoloogilistel diversantidel, oli käsilasi ja kaasajooksikuid, prodannaja škura´sid. Väeosa varjatumatesse paikadesse, näiteks peldikusse ja magalasse, anti sõduritele kaasa käsikaamera. Vähemalt kümmekond korda võis vaataja pikkade minutite kaupa veenduda, kuidas deduškad peldikus duhhe peksid. Otse küll mitte rusikaga näkku või jalaga munadesse, aga siiski valusasti tümitades, jagades üle kere doseeritud võmme, mis silmanähtavaid sinikaid ei jäta.

Selline massiline vägivald ehk dedovštšina pole kellelegi mingi uudis, küll aga oli oma silmaga selles üpris masendav veenduda. Muidugi võiksid filmidokumentalistika eetikud sel puhul kohe tõsta küsimuse, et kas kineastide poolt sellise vägivalla jäädvustamisele mahitamine on moraalne tegu. Aga see küsimine on teoreetiline targutamine, juuksekarva lõhkiajamine. Jälk tegelikkus ja inimõigustele sülitamine tuleb linti püüda kas või mõõduka pettuse või kavaluse või nutsu abil. Euroopas on juba tülgastuseni targutatud ajal, mil siin samas lendavad otsast pead. Igatahes füüsiliselt mõnitatava ja ka mõnitaja nägu oli “Vene sõduris” udulapiga mitmel tõeliselt eetilisel kaalutlusel alati kaetud. On ju vägivalda mitmesugust ja igasuguses armees, aga “Vene sõduris” paistab see eriti toores ja tülgastav.

Väiksest-vaiksest korralikust inimesest pole Venemaal kunagi lugu peetud, küll aga laamendajast. Kasarmus karjutakse kui pärdikud tsirkuseareenil, pritsib roppu sõimu. Ametlikel andmetel hukkub väljaspool lahinguülesannete täitmist armeevägivalla tõttu igal aastal Venemaa Föderatsiooni relvajõududes 1000 sõdurit. Sõduriemade Ühenduse andmetel aga on hukkunuid 3000.

Eriti kummaline on asjaolu, et “Vene sõduris” näidatud Maikopi motolaskurväeosa on üks n-ö elitaarsemaid: kuulsusrikas, Kuldtähega autasustatud kasakapolk, kes peab väljaspool väeosa aedu-müüre-okastraati korda pidama Gruusia ja Abhaasia partisanisõja tsoonis. Seal pole mõni ime, et auto viletsate sapööride tõttu miini otsa puruks lendab ja 38aastane seersant Ussoltsev vasaku käe kaotab. Mõne poollavastuslikult ja kindlasti dollarite abil episoodi võetud ohvitseri narri hauklemise ja väeosa komandori enda kukelikult ringi kõndiva poseeringu järgi võib vaataja nüüd aimata, mis toimub Venemaa teistes tuhandetes, absurdsemalt kaoses väeosades.

Vahest just vastukaaluks briti dokumentalistide “Soldat’ile” toodeti aastatel 2004 – 2006 REN TV mahitusel, Vjatšeslav Murugovi idee ja Sergei Arlanovi režii järgi 145osaline teleseriaal “Soldatõ”. See on mõnele kandvale koomikule tuginev sulepeast välja imetud soovunelmaline ja magustatud seep, millel pole Vene kaasaja sõdurielu-oluga suurt pistmist. Aga ma ei kahetse, et pidin pimedal Baikalil kalameestest täis tuubitud kajutis seda odavat AV-narkotsi vahtima.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht