Noorfilmi esimesed 25 aastat

Peep Puks

Noorfilmi kauaaegse juhataja Olev Viitma ja tema õpilaste Rein Kotovi ja Ülo Pikkoviga vestleb Peep Puks

Olev Viitmaa on 25 aastat juhatanud noorte huvikeskuse Kullo stuudiot Noorfilm.

 

Istume Olev Viitmaaga, huvikeskuse Kullo stuudio Noorfilm juhatajaga, ning Olev meenutab möödunud aastaid.

Alguste algus? Oli aasta 1980. Tühjad kõledad toad ja mingi kolu põrandal. Esimesed noored olid väänikud, miilitsa lastetoas arvel. Poistel oli tahtmine, et teeme midagi omaenda elust. Nad püüdsid filmiga oma probleemidele lahendust leida. Ekraanil sai hinge kõrval ka ihu paljaks rebitud, silm vaatas vastu rinna alt. Nad kasutasid  harjumatut, kohati vastuvõetamatut filmikeelt. Aga omapära ei tähenda halba. Tuli leida mingi väljapääs nende sõjakusele, julmusele, headusele. Tuua hingevalu ilmale. Ja nad tõepoolest vabanesid otsekui mingist koormast. Vanglasse ei sattunud neist keegi. Filmi pealkirjaks sai ?Ajuvabadus?.

Punkarid Villu Tamme ja teised tegid filme öösiti. Juhtkond lubas neid oma kettide, lakkade, lusikatega majja pärast kaheksat õhtul. Nüüd ollakse igasuguste klippidega harjunud, aga tookord, aastal 1988, oli see sulust väljatulemine. Kodakile filmitud!

Mida poisid olid endas hoidnud, tuli kujukalt pinnale.

Nende ümber oli kui sein. Punkides oli ängistust ja protesti selle vastu, et neid püüti raami suruda, konveierisse lülitada. Pildis jõudsid nad seina purustamiseni. Auto ? selle heaolu sümboli ? lõhkumise ja süütamiseni. Muide, auto ei tahtnud kuidagi alistuda. Peksti teist ning põletati, aga mootor töötas ikka, visa hingega oli.

Nendega oli mõnus tööd teha. Siil on okkaline, aga vaata ta hinge!

Meil on alati uksed kõigile avatud, tulgu, kes soovib. Tuli Rein Kotov. Oli vaikne ja tagasihoidlik. Vaatas, kuulas, tegeles idamaise filosoofiaga, karatega, kirjutas luuletusi. Siin õppis ta minimaalsete võimaluste juures saavutama maksimaalse tulemuse. 1982. aastal sai tal valmis film ?Valeühendus?, mis kohe ka tähelepanu äratas.

 

Rein Kotov tuletab meelde: See oli keskkooli lõpuklasside aegu. Ma pildistasin juba ammu. Lugesin, kuulasin hästi palju muusikat. Inimestega eriti ei suhelnud. Tundsin otsekui emotsionaalset vajadust asjade järele, mida pole. Tahtsin luua meeleolu, mingit visiooni. Lugu ju selles filmis pole. Käisin kaameraga pidevalt ringi. Filmisin pilte, nägemusi, monteerisin kokku, panin muusika alla. Pärast pole filmi enam näinud, aga kaadrid on siiani meeles. Oli kohutavalt põnev, eriti kokkupanek ? ei millestki tekkis midagi.

Olev oli hästi sõbralik ja vastutulelik, ei surunud midagi peale. Peaasi et filmilint ja kaamera olid käes.  Luuletusi ma ei mäleta, sodid sõnu paberile, luuletamiseks on seda palju nimetada. Igal juhul teadsin juba keskkoolis, et vähemalt üritan  Moskvasse kinoinstituuti õppima minna. Põhiline oli ja on kindlasti ka praegu võimalus kätt ja ennast proovida.

Olev paneb lauale Mait Laasi muljetavaldava magistritöö 1999. aastast ?Visuaalse teadvuse dünaamika. Visuaalne teadvuskogemus. Kunstiline keskkond.?  

Märk, kujund, sümbol? Ma ei väsi neist rääkimast. Mait Laas tuli meie juurde peda tudengina, lugesin ta esseesid. Maidu maailmanägemine, selle avarus ja sügavus oli fantastiline. Tundsin heameelt, et ta tegeles tõsiselt animatsiooniga. Maidu pedagoogilise instituudi diplomitöös oli kaks osa uurimust, kolmas oli film, mis sai joonisfilmis 35 mm lindile tehtud ja mida näidati küllalt ootamatus kohas, vabas õhus Lasnamäe kanalis.

Meenuta nüüd Maidu ?Teekonda Nirvaanasse? ? kuskilt peavad ju sellised filmid välja kasvama. 

Olev Viitmaa toob kuuma teed ja jätkab.

Siis oli üks punt, kus töötasid koos Erik Norkroos ja ta vend Jüri, Märt Sildvee, Heiki Sepp, veel mõned poisid. Montaa?filmide tegemine oli neile heaks kooliks, et mõista, mida tähendab ja võimaldab montaa?. Ütlesin ikka, et tähed on teil olemas, laused tuleb kujundada, mõte seob kõike.

Paljud teavad nüüd Erikut kui tunnustatud operaatorit ja Märti tuntakse ta dokfilmidest, aga 1990. aastal tõusid nad filmis ?Esmaspäev? Maksimovi ja Kolti nime all all-linnast läbi tunneli ja hangede Toompeale. See oli kui hoiatus, nägemus, tulevaste sündmuste ilmutus. Siin lõi neis välja kunstniku intuitsioon, tulevikupilt sai prohvetlikult loodud.

?Mina nii võimsalt filmida ei oska,? ütles kadunud Mi?a Dorovatovski pärast Toivo Saki ja Meeme Kerge filmi ?Tartu maantee 16? läbivaatust. See on vana Seegi kiriku lugu aastast 1992. Lagunenud puitkonstruktsioonid, orel, altar, kantsel, pühapildid, tornitrepp, kell kirjaga ?Kui Jumal on meiega, kes saab siis meie vastu?. Pühakojast sai lagas ladu.

Valeeria Anderson andis aga kõrge tunnustuse Asko Kase lakoonilisele, aga väga ekspressiivsele filmile ?Oopus ajudele. Ainult geeniustele!?, mis sai valmis 1997. aastal. Nüüd on Asko jõudnud sellise, mind vapustanud filmini nagu ?Kooma?.

Ülo Pikkov tegi poisipõlves filmi ?Üks mees, üks maailm? oma  onu traagilisest saatusest.

Selle  aluseks olid vanad perekonnafotod, kuid ühe inimese elukäigust kasvas välja suur üldistav lugu tervest põlvkonnast. Püüdsin omalt poolt kaasa aidata, et Ülo hakkaks Priit Pärna juures Turus õppima.

Ülo Pikkov mäletab: Ajakirjanduses ilmus kuulutus Turu kooli kohta, arutasime seda asja ka Oleviga. Sain Turusse sisse juba enne keskkooli lõpetamist, 17aastaselt, Olevi juurde läksin, kui olin kuskil 14. Ta ajas filmitegemisest rääkides rinna ette, ütles, et film ja luule on sarnased, kindlasti sa luuletad. Mul polnud ainsatki luuletust, aga läksin koju ja kirjutasin neid terve vihikutäie, sest tahtsin filme teha.

Oluline oli tasuta filmi ja kaamerat saada, ilmutamine oli ka prii. Pilt polnud laboritehniliselt kõrgkvaliteetne, proovisime siis igasuguseid trikke, ülevalgustusi, kontrasti, ilmutusre?iimide muutusi. Heli sünkrooni ajamisega oli raskusi. Kuid tähtis  oli see, et nuusutasin lähemalt filmitegemist. Ja kui Soome kooli eksameid tegin, sain ette näidata kassetitäie filme. Teiseks tekkisid huvitavad sõpruskonnad, vanemad poisid läksidki Iho kooli. Õhtuti vaatasime filme, arutasime neid omavahel.  Kirjandust võis ka leida. Ja Olevilt said igale küsimusele  alati vastuse.

Noorte arusaamad muutuvad 5 ? 7 aasta tagant. Aga alati jäävad mõtteragistajad ning teostajad. Jääb vastastikuse kriitika vajadus ? oskus hinnata filmi, mitte autorit. Jääb tiimi tunne.

Mu kõige kaugem autor on Vladimir Kotelnikov, kes elab praegu Seattle?is. Tal on palju kultuuriloolist materjali filmile talletatud. Mu kõige vanemal autoril on aastaid 78. Lapselaps kinkis videokaamera. Varem oli hea fotograaf. Nüüd kurtis, et ei oska kohe mitme pildiga mõelda: korraga on ta käsutuses aeg, ruum, helid, kõik liikumises. Heas mõttes püüdlik õpilane.

Teinekord tuleb põlvkond bumerangina mu juurde tagasi. Nii käib meil ühe kunagise neiust õpilase ema, tänased 14-15aastased võtsid ta kiiresti omaks.

Näed, siin seinal on kunstiakadeemia õppejõu, huvitavate videoetüüdide autor Aili Vahtrapuu portree, nägemus minust. Aili on palju Pariisis olnud, tal on video ?Pariisi hommik?: inimese ärkamine, ülimalt lakooniline, askeetlik pilt, helitaust äärmiselt huvitav. Olles siin, lähed sinna, midagi erilist ei toimu, sa pole kunagi Pariisis käinud, aga tajud täpselt sealset atmosfääri, loodud on eriline õhustik. See aga tuleneb kinokeele valdamisest.

Oskus minna teise maailma, läbi ruumi ja aegade, see on võti.

Esitasin 1985. aastal programmi ?Audiovisuaalse hariduse andmine Eesti NSVs aastail 1986 ? 1990?. Sain tollaselt kinokomitee esimehelt Raimond Penult vastuse: ?Oleme seisukohal, et kaaluda sellise seisukoha põhjendatust ja vajadust üldse.? Palju see olukord on muutunud? Vara ja varandus? Hiljaaegu astus sisse ametnik, et, nagu sa ütlesid, ?su vara üles kirjutada?.

Hakkasin samuti otsekui kõrvalt vaatama: kõik kokku korjatud, kingitud, kultuurkapitali toetusel saadud. Mõned toolid Tallinnfilmi vanast saalist, osa prügimäelt, remonditud, värvitud. Montaa?ilaud, mille televisioon  maha kandis, kaks raudkappi autobaasi likvideerimisest. Arvuti ostsin oma kulka aastapreemia eest. 25 aastat vanad kardinad on tõesti Kullo varandus. Kappides filmid, kaamerad, riiulitel korralik raamatukogu, ka oma raha eest ostetud… filmoteek, auhinnad festivalidelt.

Ajad käed laiali, montaa?iruum on täpselt nii lai ? ja ega ta eriti pikem ka pole. Tegelikult on vaja restaureerida, tasemel filmid ümber võtta, neid on mitusada, see on väärt kultuurikiht. On kõik tõesti vaid kola prügimäele viimiseks, laialikandmiseks? Üles kirjutada, maha kanda? Kui film tahab sündida, aidake teda, pani hiljuti surnud Aksella Luts kord Palamusel hingele.

25 aastat? Rohkem kui 1000 filmi kõikvõimalikel teemadel. Veel rohkem õpilasi. Erinevatel tasanditel on siin tööd teinud tänased  poliitikud, pankurid, pedagoogid, väga paljude elualade inimesed.

Ma usun, et nad on õppinud nägema, saanud oskuse elada. Kullar Viimne tuli, käis, vaatas, sõnaaher nagu ta on. Nüüd on ta pärjatud tegija.

Kullari puhul on probleem selles, et talle on vaja väga tugevat mäned?eri, et tal oleks kõik võimalused enda teostamiseks. Tal  puudub see tanki, buldooseri või hundi mentaliteet. Olen talle soovitanud kasvatada endale elevandinahk, sest kino on karm värk. Ma tean, et olla märkamatu on Kullari põhimõte. Ja et ta mõistab ? filmitöö tähendab vastutust. Oled usaldusisik. Paar päeva inimesega koos olla, ta valud on sinu sees, sa viid tema probleemid endaga. Sinus peab olema filter, et kogu maailma valuga hakkama saada. Sa ei tohi kellelegi asjatult, mõtlematult, üleolevalt haiget teha. Ja ma jäängi kordama, et kõige raskem töö on iseseisev mõtlemine.

Märtsis saab Olev Viitmaa kuuekümneseks. Tema pedagoogiline töö eesti kunstiõpetajatega ja kõrgkoolides on juba teine teema. Painama aga jääb küsimus: quo vadis, Noorfilm?

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht