Ninja vabastab pornotööstuse naised

Ninja Thyberg: „Me peame õppima pornost rääkima. Peame rohkem seksi näitama ja sellega ilma tabudeta tegelema, kuna see on niivõrd suur osa inimelust.“

ANDREI LIIMETS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Vaevalt kujunes ühegi Pimedate Ööde filmifestivali filmijärgne küsimuste-vastuste osa sedavõrd tuliseks kui rootsi filmile „Nauding“1 järgnenud kohtumine lavastajaga. Filmi 37aastast autorit Ninja Thybergi süüdistati pornograafia kahjuliku mõju pehmendamises ja vähemalt üht vaatajat tuli publikul vaigistada.

Kriitiliste küsimustega on Thyberg harjunud. Enne filmikooli tegeles ta sooõpingutega. Tema sama pealkirjaga auhinnatud lühifilm valmis juba 2013. aastal, millest saati on lavastaja kaevunud üha sügavamale pornotööstuse telgitagustesse. „Nauding“ räägibki loo 20aastasest Linnéast (suurepärase rolliga debüteerib Sofia Kappel), kes maandub Los Angeleses, silme ees vaid üks eesmärk saada pseudonüümi Bella Cherry all suureks pornotäheks.

Seda teekonda vaatleb Thyberg rangelt peategelase vaatevinklist, mistõttu võikski väita, et tegemist on pornograafia normaliseerimisega. Ometi tuleb filmi pidada vastuolulise teema demüsti­fitseerimiskatseks – tahetud on luua pinnas aruteluks normaalsuse ja ebanormaalsuse üle.

Nii või teisiti ei pelga „Nauding“ vaataja moraalset kompassi korralikult pöörlema lüüa. Seksuaalsuse tabude ja siivsa silma alt peidetud maailma veidra salapära tõttu on õhus oht kalduda ärakasutamisse, kuid vägagi intelligentne stsenaarium ja teravmeelne dialoog püsivad pidevalt vaatajast sammu võrra ees. Filmi teeb võluvaks esitatud sündmuste sisemine absurd ja karjuv vastu­olulisus, selle taustal nähakse läbi arenevad võimusuhted ning jäetakse igaühe otsustada, mida sellest kõigest arvata.

Ninja Thyberg: „Ma ei tahtnud peategelast ohvrina kujutada, aga samal ajal tahtsin näidata patriarhaadi toorest brutaalsust. Mu peamine eesmärk oli anda talle agentsus ja näidata, kuidas ta olukorraga toime tuleb.“

Helena Pass

Nauding“ on hästi vastu võetud nii rahvusvaheliselt kui ka siin PÖFFil. Mulle jäi silma ühe siinse filmikriitiku tähelepanek, et sa oled saanud endale lubada üht-teist, mida meeslavastaja ilmselt ei saa. Oled sa sellega nõus?

Mina arvan, et kui selle filmi oleks teinud meeslavastaja, võinuks ta endale sedasama lubada. Võib-olla mitte küll päris kõike. Kui võtta stseene kontekstist välja, on film problemaatiline, aga tervikuna on need selles loos olulised. Meeslavastajal oleks olnud seda filmi siiski raske teha, sest lugu põhineb naiste kogemusel. Ta vajanuks veelgi enam taustatööd, kui mina tegin, sest tal oleks tulnud tundma õppida mitte üksnes pornotööstust, vaid ka naiste pornokogemusi.

Mulle meenub kohe näiteks stseen banaaniga. Kui mees selle lavastaks, mõjuks see ilmselt misogüünselt või ekspluateerivalt.

Sellest see stseen räägibki! Ma mängin sellesama visuaalse keelega, mida kasutab porno. Pornot portreteerides tuleb selliseid asju näidata – see stseen mängib kujutatava olukorraga, annab tegelastele agentsuse, näidates üht meie kultuuri osa.

Siit kerkib arutelu, kas ja kui oluline on filmi puhul sugu. Kas sinu meelest peaks mainima või rõhutama, kui film on naise tehtud?

Ma arvan, et sool on tähendus. Mu film on selgelt kantud naise pilgust vastandina mehe pilgule (male gaze2). See on olnud algusest peale minu eesmärk ning nii olen ma ka filmist rääkinud. Operaator on naine, monteerija on naine, olen toetunud paljude naiste kogemustele, et rääkida naisest pornotööstuses. See on kõige objektistatum võimalik positsioon, mida üldiselt nähakse ainult mehe vaatenurgast. Ma asetan publiku naise kingadesse ja pööran pilgu tagasi mehe poole. Seega on sugu antud juhul vägagi oluline.

Miks sa soovisid üldse uurida sedavõrd meestekeskset valdkonda nagu pornograafia?

Just seepärast, et see on nii meestekeskne. See mõjutab palju meie elu. Iga päev tarbitakse tohutu palju pornot, sel on suur osa meie kultuuris, aga samal ajal toimub see mingis paralleelmaailmas, varjudes. Keegi ei taha pornograafiast rääkida, selle vaatamist tunnistada, sellega tegeleda, aga see mõjutab meid kõiki. See on ülioluline teema.

Sel aastal on mitu filmi mingi nurga alt pornograafiat puudutanud – „Kohatu kepp ehk meeletu porno“3 võitis Berliini filmifestivali peapreemia, üheks võimalikuks Oscari nõudlejaks peetakse Sean Bakeri „Punast raketti“.4 Näed sa nende filmide vahel sidet, on see rünnak tabudele või on tegemist juhusega?

Ma ei usu, et tegemist on juhusega. Toimumas on muutus. Me ei tohi jätkata elamist silmakirjalikus maailmas, kus me ametlikult mõistame pornograafia hukka, aga samal ajal moodustab see suure osa meie elust, isegi kui kõik seda ei tarbi. Pärast #metoo liikumist on neist teemadest rääkimisel kaant pisut kergitatud, loodetavasti avamine jätkub.

Pornograafia sisu ja näitlejate töötingimused on muidugi väga problemaatilised, aga olukorra peitmine ei aita, vaid toob kaasa vastupidise. Me peame lõpetama pornotöötajate stigmatiseerimise ja hakkama neid kuulama, austama ja nende õigustest kinni pidama, selle asemel et teeselda, nagu neid poleks olemas.

Filmis oled sa tabanud suurepäraselt pornograafia absurdi. Ühelt poolt näeme noore naise seksuaalset avanemist ja võimestamist, teisalt käib raskekujuline ärakasutamine. Mitut stseeni on seejuures väga ebamugav vaadata. Kuidas sa leidsid tasakaalu kriitilise ja empaatilise suhtumise vahel?

Selle tasakaalu otsimine oligi väga keeruline. Kaalutlesin neid küsimusi kogu aeg. Filmisime palju materjali ja üritasin montaažis leida parima lahenduse. Ma ei tahtnud peategelast ohvrina kujutada, aga samal ajal tahtsin näidata patriarhaadi toorest brutaalsust. Mu peamine eesmärk oli anda talle agentsus ja näidata, kuidas ta olukorraga toime tuleb. Ta teeb valikuid ja on aktiivne, kasutab eri strateegiaid. Ta ei ole passiivne ohver, vaid aktiivne osaleja. Film pole muidugi ka ainult patriarhaadist, vaid Ameerika unelmast, kapitalismist ja tööstusest, kus kasum on peamine ning solidaarsus ohverdatakse selle nimel.

Tegemist on ka intersektsionaalsusega. Naisena patriarhaalses keskkonnas on ta nõrgemas positsioonis, samal ajal ka valge nahavärviga rassistlikus keskkonnas ja pärineb jõukamast perest kui tema sõbrad. Siin on mitu võimusuhete kihti.

Filmis on stseene ja dialooge, kus tegeldakse mõne konkreetse pornoteemaga nagu näiteks rassidevaheline seks. Kas mõne puhul oli eriti raske otsustada, kuidas seda tuleb käsitleda?

Kõik need teemad on keerulised, raske on üht välja tuua. Mul läks aega, et välja mõelda, kuidas mõnda stseeni üldse filmida. Tegelased tegelikult ju ei seksi ja mind piinas, kuidas toimuvat autentselt näidata – et ei paistaks, et me kardame ausalt kujutada. Me leidsime viisi, kuidas näidata toimuvat peategelase vaatepunktist: me ei pea tema keha palju kujutama, olulisem on näidata tema nägu ja reaktsioone ning seda, mis tema ümber võtetel toimub.

Chris Cock (nimi ei peta, tegemist on pornonäitlejaga – toim), kes mängib Bella sõpra, sai ka minu väga heaks sõbraks. Ma olin kirjutanud stsenaariumi seiku, mida ta pidas problemaatiliseks ning me kohendasime neid. Ta aitas palju kaasa tegelase väljaarendamisele ja ma teadsin, et mul on olemas kõrvalpilk.

Ninja Thyberg: „Ma mängin sellesama visuaalse keelega, mida kasutab porno. Pornot portreteerides tuleb selliseid asju näidata – see stseen mängib kujutatava olukorraga, annab tegelastele agentsuse, näidates üht meie kultuuri osa.“ Pildil Bella Cherry (Sofia Kappel, vasakul) ja sõbranna Joy (Revika Anne Reustle).

Kaader filmist

Paljud pornotööstuse töötajad mängivadki filmis iseennast või dramatiseeritud varianti iseendast. Kui valmis nad olid osalema? Film on ju mõistev, aga teisalt ka kriitiline.

Enamik oligi valmis, sest nad tundsid mind hästi, olin seal juba palju aega veetnud. Mitu ütles ka ära. Lõpuks panin halbu tegelasi mängima head inimesed. Mõnikord ütlesin neile sedagi, et tegelane põhineb kellelgi, keda nad tunnevad. Neile oli nii kergem, kuna nad ei pannud iseennast halba valgusse.

Oled sa osalejatelt ka tagasisidet saanud?

Kõik pole veel filmi näinud, osa pole midagi öelnud. Mõned on väga toetavad ja tänulikud, et sündmusi nende vaatevinklist näidatakse. Mõned on jälle väga arvustanud, kuna nende meelest film on liiga kriitiline. Kõik on aga nõus, et film on autentne. Ka kriitilisemad on öelnud, et film on liigagi tõene, tabab liiga tugevalt närvi pihta. Palju tagasisidet olen saanud ka Euroopast. Üks prantsuse pornonäitleja kirjutas, et film räägib täpselt tema loo. Kahjuks juhtub pornotööstuses palju halba.

Peaosatäitja Sofia Kappel pole siiski pornotööstusest. Kuidas sa sellesse rolli õige inimese leidsid?

Otsimine võttis poolteist aastat. Suhtlesime tuhandete tüdrukutega ja otsisime kogu Rootsist. Mul oli väga palju nõudmisi ja samal ajal otsisin õiget sisetunnet, mis mulle kinnitaks, et tegemist on täiuslikult sobiva inimesega, kes kannab filmi sõnumit ja pakub head segu energiast, karismast, tugevusest, huumorist. Sofia tuli sõbra kaudu proovima ja ma sain kohe aru, et tema on see õige. Ta avas ukse, võltsleopardinahk ümber, sigaret ees, ja ma mõtlesin: just! temas on midagi! Kogemusi ei olnud tal üldse, mistõttu ma ei julgenud palju loota. Mõni näeb küll õige välja, aga ei oska näidelda. Sofia tegi ka väga tugeva proovi­stseeni. Kartsin seda pikka aega tiimile näidata, sest pelgasin, et ma projitseerin talle oma ootusi ja teised ütlevad, et tegelikult on ta halb. Õnneks kinnitasid ka nemad, et Sofia on väga hea.

Ta on tõepoolest imeline. Tal on filmis üks eriti meeldejääv stseen, kus kaks meest teda peksavad. Samal ajal on tegemist absurdiga, sest kohe, kui kaamera kinni läheb, on nad väga toetavad. Kui raske on sellist stseeni nii lavastaja kui näitleja perspektiivist filmida?

Kõige keerulisem on turvalise keskkonna loomine – piiride seadmine, ettevalmistuste tegemine. Me teadsime, et see stseen saab olema brutaalne ning planeerisime seda ka kõige põhjalikumalt. Mul oli palju inimesi toeks – Sofia parim sõber, kaasnäitlejad, mu enda üks paremaid sõpru Rootsist. Kõigil oli võimalik iga hetk stseeni filmimine peatada. Tegime palju proove ja lõpuks ei olnudki filmimine nii raske, aga muidugi emotsionaalselt kurnav. See stseen on väga füüsiline ja toores, aga Sofia jällegi nautis seda, sest näitlejana sai ta turvalises keskkonnas minna tumedasse kohta, elada läbi hirmsaid emotsioone, aga toetatud moel. Intellektuaalselt võib ju aru saada, et tegemist on mänguga, aga keha ei pruugi seda tunda ja võib šoki saada. Füüsiline tugi on tohutult oluline.

Sa mainisid, et intiimstseene oli keeruline filmida. Kas nende tõttu on filmi ka raskem levitada, on seda tsenseeritud?

Mitte eriti. Mõnes riigis on meid palutud pisut kärpida, aga me oleme keeldunud. Mulle on väga oluline, et film tunduks tõelisena.

Seksuaalsus on filmis mõneti tabuteema, eriti naise seksuaalsus. Kas seksi peaks ekraanil julgemalt näitama?

Tuleb hästi aru saada, miks ja mil viisil seda näidata. On inimesi, kes tahavad filmis rohkem seksi näha, aga näitlejat, kes ei taha kaamera ees intiimstseenis olla, ei saa selleks sundida. Alastuse näitamine peab filmitrupile mugav olema.

On ka inimesi, kes väga naudivad oma seksuaalsuse näitamist ekraanil. Ma ise arvan, et me peame rohkem seksi näitama, seksist rääkima ja sellega ilma tabudeta tegelema, kuna see on niivõrd suur osa inimelust. Meil on vajadus kultuuri kaudu eri teemadega ühiselt tegeleda, seetõttu teemegi filme ja räägime lugusid. Nii on ka seksuaalsusega.

Näiteks reklaamides seksi ei näidata, aga pidevalt õrritatakse seksuaalsusega. Seetõttu on seks kogu aeg ühiskonna kinnisidee, kuna see on justkui tabu ja me ei menetle seda oma kultuuris kollektiivselt. Kui me seda teeksime, siis ei vaadataks ka nii palju pornograafiat. Ma ei arva, et porno vaatamine kunagi täielikult lõpeb, aga praegu on seksiga seotud kinnisideed, mida ma ei pea tervislikuks.

On nii palju viise, kuidas seksist rääkida. Ei pea panema inimesi kaamera ees seksima, sellest saab lugusid rääkida. Ka neile, kes tahavad oma seksuaalsust ekraanil jagada, peab andma selleks ruumi. Probleem on rohkem kaubanduslikkuses, kui ollakse selleks sunnitud või tehakse seda raha pärast. Siis on kerge inimest vääriti kohelda ja ekspluateerida.

Sa oled pornotööstust kaua sügavuti uurinud. Mida sa oled teada saanud ja tahaksid teistega jagada?

Pornotööstuses on palju teemasid ja palju erinevaid inimesi. On neid, kellel on sõltuvusprobleeme või kes on pärit vaesest perest ja vajavad raha. Aga on ka inimesi, kes on seal tervislikumatel põhjustel. On väga palju porno vorme, millest suurem osa toimib puhtalt mehe pilgu läbi. Kahjuks inimesed pole sellest teadlikud, sest nad pole muud näinudki. Me arvame, et seks tähendab seda, et seksikat naist kepitakse. Enamikku naistest erutab enda seksikana tundmine, mitte oma seksika partneri vaatamine, mistõttu on mõlemad sugupooled omaks võtnud, et seks seisnebki naise seksikas olemises. See on osa patriarhaadist ja objektistamisest, mille vastu #metoo on astunud. Edasiminekuks peame nende küsimustega tegelema – tegelema pornograafia sisuga, sest sealt saab enamik oma seksuaalhariduse.

Kohustuslik lõpuküsimus: millega järgmiseks töötad? Kas plaanid pornotööstuse lahti mõtestamisega jätkata?

Järgmine film ei tule pornotööstusest, aga jätkan lugude rääkimisega naise vaatenurgast ja seksuaalsuse küsimustega.

1 „Pleasure“, Ninja Thyberg, 2021.

2 Feminismiteooriast pärinev termin, mille kohaselt räägivad visuaalsed kunstid ja kirjandus enamasti lugu mehe pilgu läbi ehk maskuliinsest heteroseksuaalsest vaatenurgast, objektistades ja seksualiseerides naisi.

3 „Babardeală cu bucluc sau porno balamuc“, Radu Jude, 2021.

4 „Red Rocket“, Sean Baker, 2021.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht