Nii nad tapsidki meie filmikunsti

Koomiksifilmid on filmikunsti allakäigu põhjuseks ja kõige silmatorkavamaks sümptomiks.

ANDREI LIIMETS

Olgu öeldud, et mul puudub usk Hollywoodi romantiseeritud kuldaega, mil ükssarvikud rahus muru näksisid ja Elüüsiumi väljadel vormiti üksnes ajatut kunsti. Juba 1940. – 50. aastate kuulsale ekraanitähele Lauren Bacallile omistatakse väidet, et tööstus on pask, meedium aga suurepärane. Sellegipoolest pole filmikonveier ilmselt kunagi varem sõitnud sellise küünilise kalkuleeritusega üle omanäolisusest ja kunstilisest ambitsioonist – viimastel aastakümnetel on paari viisaastaku jagu ette planeeritud frantsiise, jagatud universumeid, järel, eel- ja kõrvallugusid.

Filmiajaloos on kõige lihtsam vedada niit tänapäevast 1970ndate lõppu. Seda dekaadi ilmestasid suured ühiskondlikud vastasseisud, Vietnami koledused ja külma sõja aegne apokalüpsisehirm. Ühtlasi sündis sellest suurepärast filmikunsti eesotsas Francis Ford Coppola, Michael Cimino ja Martin Scorsese töödega. Nende kuulsaimad linalood troonivad õigustatult kullavaramu tipus. Seltskond noori kineaste, nagu Steven Spielberg ja George Lucas, otsustas seevastu, et aitab tõsidusest ja tumedusest, aeg on tuua tagasi seikluslik spektaakel, kuulsamate kassamagnetitena esimesed blockbuster’id „Lõuad“ ja „Tähesõjad“,1 millele vorbiti hulk eri tasemega järgesid. Olid (nüüdseks püüdmatusse kaugusesse jäänud) ajad, mil loo jätkamine tähendas parimal juhul triloogiat ja stuudiobossid ei sättinud rasvase markeriga kalendrisse üheksat järgmist episoodi kangelaste jagatud universumist.

Hollywoodis on majanduslikud kaalutlused teinud muudele ambitsioonidele üsna tuima šahh-mati. Võidavad need, kes naudivad suurejoonelisi eriefekte, vilkaid madinaid ja korduvaid taaskohtumisi tuttavate tegelastega. Kaotavad need, kelle arvates võiks film olla peale meelelahutuse ka arvestatav kunstivorm. Üks koomiksimadin kolme-nelja tuumaka elamuse kohta oleks küll igati teretulnud ja lõbus, murelikuks teeb vastupidine vahekord ja filmiringkondade vaikne alistumine sellele.

Disney on järjest ära ostnud Pixari, Lucasfilmi ja Marveli ning toodab mitmemiljardiliste investeeringute tasategemiseks oma peatamatul konveieril üha uusi koomiksifilme ja -sarju. Marveli konkurent DC seab Ämblikmehele, Raudmehele ja äikesejumal Thorile vastu koomiksiajaloo ehk kaks kõige märgilisemat keebikandjat – Supermehe ja Nahkhiiremehe. Universali „Kiirete ja vihaste“2 väikesest kontrakultuurilisest meelelahutusest on saanud aga Newtonile haamriga pähe taguv kassateerull. Pidulikul plangumarsil on viienda episoodini jõudnud „Kariibi mere piraadid“3 ja kolme üsna viisaka episoodiga on piirdunud „Star Trek“,4 aga neidki võib üha enam iseloomustada kui kiireid ja vihaseid merel ning kiireid ja vihaseid kosmoses. Et kusagil Dante põrgu neljandas ringis on kuuldavasti ootamas veel neljateistkümne (see ei ole nali!) järje jagu materjali „Transformerite“5 seeriast, ei hakka siinkohal ajuverejooksu ärahoidmiseks ülepeakaela kirjeldama.

Võib-olla poleks sellest midagi, aga tagajärjeks on USA filmide üha vähenev riskivalmidus ja jätkuv üheülbastumine. Juba mõni aasta tagasi räägiti, kuidas on kadunud keskmise eelarvega filmid ehk Steven Sodeberghi või David Lynchi taoliste tegijate tavaline tegutsemisala. Suur osa talente on kolinud televisiooni ja voogedastusplatvormidele. Suurtele ekraanidele on jäänud kaks vastandlikku võimalust – kas tehakse odavnenud tehnika tingimustes olematu eelarvega film või saadakse stuudio palgasõduriks peaaegu olematu võimalusega suruda hiigel­eelarvelisse linalukku mingit isikupära. Omanäoliste, aga odavate debüütide juurest on suurte näotute frantsiiside juurde teiste seas üle tulnud Gareth Edwards, Colin Treworrow ning norralased Joachim Ronning ja Espen Sandberg.

Värskem selline näide on kunagi head kriitikat saanud „Koletise“ lavastaja Patty Jenkinsi „Wonder Woman“ – värske lisandus DC kangelaskaanonisse, mida on seni ilmestanud ajusurnud vaatemängud nagu „Batman vs. Superman: Õigluse koidik“ ja „Suitsiidisalk“,6 saateks nii kriitikute malakas kui ka silmapaistev kassaedu. Seekord on kriitikute enamik kangelase suurema vastupanuta alla neelanud, puuduva lati ületamise eest pai teinud ning progressiivse tööna heaks kiitnud. „Feministlik ikoon“ käib paljudest arvustustest läbi, ehkki see kõlab sadu miljoneid übermaskuliinse maailmavaatega märulitele kulutanud frantsiisi puhul rohkem õõnsa reklaamitrikina.

Kuni stuudiote otsuseid juhivad vaatajaarvud, mis välistavad igasuguse riski ja arengu, on raske loota muutust.

Internet

Nagu tuttavlikkust otsiv tava­vaataja, on ka filmikriitikud üha rohkem hakanud koogutama ülerahastatud PR-kampaaniate ees, kust võetakse sageli üks ühele maha ka kirjeldus. Koomiksiajastul tuleb tunnustada DC ja Marveli turundusosakonna võimekust mõelda iga uue filmi juurde näiline nišš, mis seda teistest seesugustest kummikommidest eristada võiks. „Doktor Strange“7 on ju psühhedeelne, „Galaktika valvurid“8 anarhistliku huumoriga (parem kirjeldus võiks olla turvatoolipunk) ja „Wonder Woman“ feministlik. Uus pakend, aga sisu on seesama kulunud, rasva ja raha järele lehkav toode, mida on vaatajale juba 25 korda kurgust alla aetud. Üleelusuurune märul, ei ohutunnet, üllatust, imestust ega pinget. Miski pole justkui ohus, kuigi räägitakse tervete maailmade päästmisest. Ühetaoline ja plakatlik ekspositsioon, tosina stsenaristi käest läbi käinud, fookusgruppidele pugevad turvalised käsikirjad. Ei midagi uut, originaalset või ülepea tähelepanuväärset.

Filmikriitikuna on sellele üha raskem vastu seista. Economisti hinnangul sõltub kriitikutest vähem kui 2% filmide kassaedust, seega võiks sama hästi kõrbes viriseda, et liiva on liiga palju. Ka halb reklaam on reklaam, iga kuskilt meelde jäänud pealkirjast mõjutatud piletiost jätkab sama tarbimismustrit. Vaevalt et uus „Kiirete ja vihaste“ või „Kariibi mere piraatide“ osa paneb õhku ahmima kui uskumatult hea taies, aga kassanumbrid on meeletud. Kogu reklaami juures on reedeõhust meelelahutust valides keeruline kõige suurematest nimedest mööda vaadata. Kuni stuudiote otsuseid juhivad vaatajaarvud, mis välistavad igasuguse riski ja arengu, on raske loota muutust. Filmi ülemaailmne populaarsus on tore, kuid tööstusest peaks raha hoopis välja voolama, et pisut tähelepanu saaks taas ka kunstiline ambitsioon. Kinos veedetud tunnid võiksid olla enamat popkornikõrvasest ajaviitest – hariv ja provotseeriv, vaatajat täiskasvanud mõtleva olendina kõnetav, torkiv ja intellektuaalselt stimuleeriv tegevus.

Alejandro González Iñárritu on nimetanud Hollywoodi koomiksifilmi­ihalust kultuuriliseks genotsiidiks. „Lõppude lõpuks on see kõik mitte millestki. Sa avad pakendi ja sees on järgmine pakk, ja järgmine; see ei juhata tõe suunas.“ Iseasi, kas film võiks ülepea tõe poole juhatada, kuid vastassuunda pagemine näib hoopis mustem stsenaarium. Populismi ajastul on Donald Trump ja banaalsed koomiksifilmid kahjuks ühe mündi kaks poolt. Madalalaubaline edevus, vajadus leiva ja tsirkuse järele, võimetus süveneda, rumaluse kummardamine. Meediast meeme laenav ühiskond muutub infantiilseks, need meemid saavad aga osaks maailmavaatest ja osalusmustrist. Pole mingit Hollywoodi Eedeni aeda, kuhu naasta. Olulisem on küsida: kuidas edasi? Raske on ette kujutada, et koomiksifilme kunagi sama sooja sõnaga meenutataks kui 1970ndate tõsiseid ja tumedaid töid.

1 „Jaws“, Steven Spielberg, 1976; „Star Wars“, George Lucas, 1977.

2 „The Fast & the Furious“, 2001 – …

3 „Pirates of the Carribean“, 2003 – …

4 „Star Trek“, 2009 – …

5 „Transformers“, 2007 – …

6 „Batman v Superman: Dawn of Justice“, Zack Snyder, 2016; „Suicide Squad“, David Ayer, 2016.

7 „Doctor Strange“, Scott Derrickson, 2016.

8 „Guardians of the Galaxy“, James Gunn, 2014.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht