Naer läbi pisarate

Sean Baker: „Soovisin näidata, et inimesed suudavad kogeda rõõmu, naeru ja nalja hoolimata sellest, et elu on raske.“

TÕNU KARJATSE

Kohtusin lavastaja Sean Bakeriga Rotterdami filmifestivalil, kus ta esitles oma kuuendat filmi „Florida projekt“.¹ Tallinnas (PÖFFil) on linastunud Bakerilt peale selle veel vaid „Tangerine“ (2015).

Päikesepaistelisse Orlandosse, otse Disneylandi külje alla paigutuva tegevustikuga „Florida projekt“ räägib lapse silme läbi varjatud kodutusest Ühend­riikides, probleemist, mida ametlikult ei soovita tunnistada. Ühtlasi on „Florida projekt“ lugu elujõust, elujanust ning sotsiaalsest ebaõiglusest ja administratiivsest hoolimatusest. See on ühtaegu ilus ja ka ääretult kurb jutustus tänapäeva ühiskonnast, kus kõik pole üldse nii kui võiks. Nagu tõdes ka režissöör ise, on „Florida projekt“ tõestus Ameerika unelma purunemisest.

„Florida projekt“ oli väga soe ja südantlõhestav, meenutas Chaplini filmi „Väikemees“.² Mõlemad justkui tõukusid samadest teemadest, ehkki neid lahutab pea sada aastat. Kas ja kuidas „Väikemees“ teid on mõjutanud?

Jah, muidugi on mõjutanud. Vaatasime seda enne filmi tegemist, tahtsime üle vaadata kõik suurte meistrite tehtud linatööd lastest. Seda juba lihtsalt selle pärast, et me ei kopeeriks kas või kogemata midagi, kuid peamiselt, et vaadata, kuidas kinoajaloo suurkujud on lapsi lavastanud. Chaplini film oli üks neist, mis temaatiliselt sobis – karmides oludes elavad lapsed ja nende oludega tegelema sunnitud täiskasvanud.

Filmis on hästi tugev näitleja­ansambel, mis tõuseb justkui omaette teemaks, ja oleks raske kedagi teist nendes rollides ette kujutada.

Näitlejaid valisime tõesti hoolikalt. Olen filme tehes aru saanud, et näitlejate valik on esimene ja kõige olulisem asi selliste karakteripõhiste filmide juures. Osatäitjate leidmiseks kasutasime mitmesuguseid meetodeid. Willem Dafoe tuli Hollywoodi agentuuri kaudu, Bria Vinaite leidsin Instagramist, mõned lapsed saime lihtsalt tänavalt. Sedasi tahtsime tagada, et meil oleks väga värske näitlejatrupp, mis teeb asja põnevamaks. Uue näo puhul tuleb arvestada paljude asjadega, aga see tasub end ära. Neil peab esiteks olema väga tugev isiksus ja nad peavad olema veetlevad, ligitõmbavad. Teiseks peavad nad mõistma näitlemise põhimõtet, kolmandaks, peab neil olema tahtmist, entusiasmi, sest näitlemine või selle osa saamine pole olnud nende unistus. Seejärel tuleb veenduda, et nende entusiasm püsib, sest see on väga raske töö. Mul on vedanud, et olen leidnud näitlejad, kellel on kõik vajalik olemas.

Kuueaastane Brooklynn Prince oleks samuti väärinud Oscari nominatsiooni, sest just tema on selle filmi tõeline täht.

Olen nominatsiooni osas nõus, tema rollisooritus on uskumatu. Brooklynn on üks paremaid draamanäitlejaid, kellega olen töötanud ja neid on olnud igas vanuserühmas. Ta sai aru oma tegelaskuju karakterist, siin ei olnud minupoolset sekkumist, manipuleerimist ega ka seda, et panen kaamera käima ja jäädvustan teda nii, nagu ta on. Brooklynn ei ole tegelikus elus selline nagu ekraanil, vaid Moonieest hoopis erinev. Olen õnnelik, et ta leidsin.

Kuidas ta selle karakteri siis kujundas?

Ma arvan, et tegemist on lihtsalt väga targa ja tundliku lapsega. Tänu oma imepärastele vanematele ja mu näitejuhi Samantha Quani abile sain temaga kogu aeg töötada, nii et ta esiteks sai aru stseenist, episoodist ning teiseks suutis ta mõista oma tegelaskuju ja talle kaasa elada, hoolimata sellest, et oli siis vaid kuueaastane. Näiteks oskas ta filmi lõpus üliemotsionaalses stseenis ette kujutada, mis tunne on, kui ta enam kunagi ei näe oma ema ja parimat sõbrannat ja nii viis ta end vastavasse emotsionaalsesse seisundisse. Olen varem olnud väga skeptiline laste näitlemise suhtes. Nähes mõnd väga head lapse rollisooritust, mõtlen alati, et kas see on tehtud montaaži abil või kui palju on temaga manipuleeritud, kuid pärast Brooklynniga koos töötamist olen aru saanud, et lapsnäitleja võib olla sama tugev ja teadlik nagu täiskasvanu.

Realism on teie filmides on alati olnud olulisel kohal. Seda nii dialoogides kui ka loos endas. Tegelased räägivad nii nagu tavaelus. Kui palju jätsite näiteks Brooklynnile ja Briale võimalust improviseerida?

Meil oli korralik stsenaarium, eriti lastele mõeldes, sest neil on vaja täpseid sõnu, mida meelde jätta – neil on vaja sündmustele põhjendust. Ei saa lihtsalt paluda neil mängida mingi mõttega, neil on vaja, et see mõte enne sõnastataks. Bria soovis samuti kindlaid ettekirjutatud ridu, kuna tal ei olnud piisavalt kogemust. Kuid mul vedas oma näitlejatega, sest nad olid valmis ka improviseerima. Mõnedes stseenides ongi segu ettekirjutatud ja improviseeritud dialoogidest, osa stseene on ka täielikult improviseeritud, näiteks tänaval ema ja tütre lõhnaõli müümise stseen. Seal ma ei saanud ega ka tahtnud toimuvat kontrollida. Nende riiete alla oli peidetud mikrofon ja kontakt oli vaid Briaga, keda sain juhendada minema ühe või teise juurde ja püüda neile midagi müüa. Nad pidid improviseerima, suhtlema võõrastega. Neil oli stsenaarium, aga ma õhutasin neid alati improviseerima. Filmis on minu lemmikfraas Brooklynni improviseeritud söögistseen, kus ta soovib, et tal oleks suurem kõht – see mõte oli veel minu kirjutatud, kuid ta laiendas seda, lisades: „Kui ma oleks rase, paneks ma sinna toitu.“ Selle peale võib tulla vaid kuueaastane, kes võtab minu kirjutatud teksti ja viib selle järgmisele tasandile.

Reaalsuse kujutamine filmis on väga päikeseline, positiivne, ehkki sealjuures on lood traagilised ja teemad valusad. Tahtsite erineda tavalisest kujutusviisist?

Jah. „Tangerine’is“ keerasime näiteks alguses värve maha, et visuaalne pool kirjeldaks kurba maailma paremini nagu näiteks briti sotsiaalrealistlikes filmides või Ida-Euroopa filmikunstis või Ulrich Seidli filmides. Vaatasin aga seejärel, et midagi on nagu valesti, ebausutav. Filmi esitatud maailmas on värvid väga elavad, karakterid ja nende ellusuhtumine ka äärmiselt värvikad. Saturatsioon, värvide rikastamine oli seega tingitud juba filmi tunnetuslikust poolest ja õhustikust ning tundus mulle hoopis usutavam. „Florida projektis“ tegime sama. Film on lastest ja lapse vaatenurgast ning seetõttu ei tundunud selle maailma sünge ja külmana näitamine õige. Selles eas lapse maailm on täis imet, meeled on vastuvõtlikud, värvid kirkamad, hääled valjemad, seetõttu nii otsustasingi selle realiseerida. Pealegi soovisin näidata, et rõõmu, naeru ja nalja suudetakse kogeda hoolimata sellest, et elu on raske. Me ju kasutame huumorit raskustega toimetulekuks.

Film sai ka ühe Oscari-nominatsiooni (parima meeskõrvalosa kategoorias Willem Dafoe, aga ei võitnud). Mida see nominatsioon tähendab teile kui sõltumatule filmitegijale?

See on meeldiv tunnustus filmi­tööstuselt. Olen uhke Willem Dafoe üle, sest ta on kindlasti seda väärt ja seda see mulle tähendabki.

Seega jätkate sõltumatu tegijana ega lähe suurte stuudiote teenistusse, kui neid pakkumisi peaks tulema?

Üpris mitmel põhjusel soovin jääda sõltumatu tootmissüsteemi juurde. Esmalt tahan olla oma rahastamisotsustes sõltumatu, nii on mul rohkem loomingulist kontrolli ja saan rääkida neid lugusid, mida tahan. Rohkem polegi mulle vaja.

1 The Florida Project“, Sean Baker, 2017.

2 „The Kid“, Charles Chaplin, 1921.