Näitleja Eastwoodi lahkumine linalt

Mathura

Kas põhimõttekindlate meeste ajastu on läbi saamas?Põnevusdraama „Gran Torino” (USA Austraalia, 2008, 116 min), režissöör Clint Eastwood. Osades Clint Eastwood, Christopher Carley, Bee Vang, Ahney Her, Brian Haley jt. Linastub Tallinna kobarkinos.      Kui korraldada filmiajaloo tuntuima näo hääletus, oleks üks kandidaate ilmselt Clint Eastwood. Härra Blondie „Heas, halvas ja inetus” või „räpane” inspektor Harry Callahan on kahtlemata omalaadsed iidolid, kelle mõju kinematograafia kangelastüüpide kujunemisele on olnud küllalt ainulaadne. Kobarkinos Eastwoodi uut filmi „Gran Torino” vaatama hakates ütleb mu ees istuv mees enne filmi algust oma sõbrannale: „See mees oli kunagi  suur vesternistaar.”

„Mis asi see vestern on?” küsib tüdruk vastu – ja nii palju siis kuulsusest. Nii või teisiti, ka „Gran Torino” peategelane Walt Kowalski on iidoli mõõtu. Lugu rullub lahti ühes Ühendriikide äärelinnas, kus Kowalski naabriks kolib hmongi rahvusest perekond. Karmi loomuga vanamehes, kes seisab visalt kõige ameerikaliku ja vanamoelise eest, tekitab teistsuguse kombestiku ja maailmapildiga võõramaalaste tulek esialgu  üksjagu meelehärmi. Meelehärm on seda suurem, kui naabripoiss Thao (Bee Vang) tahab varastada Kowalski lemmikautot. Ometigi kujuneb nende kahe vahel sõprus, mille nimel Kowalski on lõpuks valmis oma elugi ohvriks tooma. Kowalskis näib olevat üksjagu sarnasust Eastwoodi endaga. Väärtused, mille eest ta seisab, on paljuski samad, mida Eastwood on kiitnud intervjuudes.

„Mäletan, kuidas käisin  Islandil ühe suure kose juures,” rääkis ta hiljuti. „Inimesed seisid kivist platvormil ja vaatasid seda. Neil olid lapsed kaasas. Seal polnud mingit erilist turvapiiret, ainult üks köis, mis tähistas piiri, kust edasi ei tasu minna. Mõtlesin endamisi, et Ühendriikides oleks siia terve tara ehitatud, et keegi alla ei kukuks ja kedagi sellepärast kohtusse ei antaks. Vanal ajal kehtis aga Ameerikas sama mentaliteet: kui alla kukud, oled ise loll.” 

„Tänapäeval elame kusikute põlvkonnas, kus iga asja kohta öeldakse: „Kuidas sellega küll psühholoogiliselt toime tulla?” Ma ei oska täpselt öelda, kust kusikute põlvkond alguse sai. Võib-olla sellest hetkest, kui inimesed hakkasid mõtisklema selle üle, mis võiks olla elu mõte.”

Küsimus, mis mind pärast Clint Eastwoodi „Gran Torinot” enim kummitama jäi, ei olnud mitte filmi süžee või sõnum, vaid see, miks oli  see film tehtud just nii? „Gran Torino” jätab mulje lihtsustatult ja kiiruga üles võetud filmist, kus lahendusvariantide esiletoomise peale pole suuremat aega kulutatud. Ning, mis põhiline, liiga koomiline – just koomiline, mitte irooniline või sarkastiline on see kõik selleks, et filmi potentsiaal ennast maksma saaks panna ja lugu saada teravaks sotsiaalkriitiliseks kunstiks.

Ometigi usun, et selline teostus pole juhuslik ega kajasta Eastwoodi piiratud  võimeid – võrdlusena võib ju mõelda haprale poeetikale vaid paari aasta taguses filmis „Kirjad Iwo Jimalt”. „Gran Torinoga” ei püütagi väga midagi öelda. Õigupoolest on tahetud öelda seda, et polegi vaja väga midagi öelda. Tuleb teha ausat tööd ja olla mees, kes ei lase teistel oma varvastel talluda; pole vaja vaevata oma pead millegi nii ebaterve nagu mõtlemisega elu tähenduse üle. Või nagu Kowalski nähvab noorele  kirikuõpetajale (Christopher Carley), kes teda pihtima kutsub: „Mul pole vaja, et äsja kirikukooli lõpetanud nolk tuleks mulle seletama, mis on elu ja mis on surm.” Kõik Eastwoodi kangelased on tavaliselt veidi nihkes, nad on kas lindpriid või heidikud, ükski ei astu relvade ja ebaõigluse vastu vaid sõnaga. Harry Callahan kaitseb seadust, ent oli selle nimel valmis ise seadust rikkuma, ning ka Walt Kowalski kaitseb õiglust ja traditsioonipärast  Ameerikat fanatismini välja.

„Gran Torino” mängib palju sümbolitega, vaat et iga tegelane on mõeldud esindama midagi rohkemat kui vaid iseend. Juba filmi pealkirigi on sümboolne, Gran Torino on 1970. aastatel toodetud stiilne vintage auto, mis on peategelase Kowalski jaoks ilmselgelt midagi enamat kui sõiduvahend. See auto – ameerika auto – kehastab just neid väärtushinnanguid, mis Kowalskile lähedased.  Eastwoodi kangelased on pea alati olnud ka mehised ja karmid vennad. Ka Kowalski äratab oma sitkuse, julguse ja otsekohesusega lugupidamist. Ta näeb läbi teeseldud naeratused (keep smiling) ning tehtud headuse ja kokkuhoidmise kodanliku moraali. Ta ei pea ennast eriliselt heaks inimeseks ega püüagi seda olla, sest ausus on rohkem väärt. Nii pole üllatus, kui ta lõpuks oma testamendis ei jäta midagi oma sugulastele, vaid pärandab kõik väärtusliku  neile, kellega ta tegelikult lähedust tundnud. Samas on Kowalski oma ajas nihestatud tegelane, kelle eneseuhkus võib ajuti tunduda peaaegu et kohatu ning kelle vihast on vahel raske aru saada. Kas see kõik pole mitte nali ja Eastwood naerab siin ka iseenda ja klišeede üle?

Asjaolu, et Eastwood on kuulutanud Walt Kowalski oma viimaseks rolliks, on igatahes samuti teatud sümbol: seesuguste põhimõttekindlate meeste aeg on läbi saamas.  Kõik muu „Gran Torinos” käsitletav jääb mu meelest eelkirjeldatu varju. Jah, siin viidatakse Korea sõjale, kus osalemine Kowalski südametunnistust vaevab, ning ka rahvuste ja rassivaenu küsimustele. Meile näidatakse, et vale tõlgendus võib luua võõrast kultuurist sügavalt eksliku pildi: see, mis on ühes kultuuris austuse väljendus, võib teises tähendada lugupidamatut käitumist. Nii näiteks ei oska Kowalski aimata midagi halba, kui silitab  hmongide perepeol lapse pead. Ent samuti veenab Eastwood meid selles, et viha rahvuste ja rasside vahel ei tulene tegelikult mitte niivõrd kellegi rahvusest või rassist, vaid piiratud maailmanägemisega kaasas käivast sallimatusest kõige endast erineva vastu. Nii pole Kowalski naabrite, hmongi perekonna suurimateks vaenlasteks lõpuks mitte uhked valged väikekodanlased, kelle pühamuks on majaesine kaks korda kaks meetrit suur muruplats  (seegi saab „Gran Torinos” omamoodi sümboliks, korduv rõhutamine vormib platsikese vaat et omaette tegelaskujuks). See on hoopis nende endi kaasrahvuslastest jõuk, kes ei salli, et nende sugulane Thao ei ole nõus nendega koos kuritegelikule teele astuma, vaid tunneb suuremat huvi raamatute lugemise ja aia hooldamise vastu.

Madalalaubalisus ei talu seda, mida ta mõista ei suuda, justkui oleks juba ainuüksi teistsugune maailmapilt ähvardus.  Sedasi on „Gran Torino” ka Eastwoodi väike kaitsekõne sisserännanutele: neid kõiki ei saa ühe mütsiga lüüa; nii on mustade linnajaos pihtide vahele jäänud blond noormees (keda mängib muide Clint Eastwoodi poeg Scott) vanameistri silmis sama selgrootu kui teda ahistavad mustad noorukid. Eastwood ei anna silmakirjalikkusele armu kusagil. Ta näitab veel viimast korda, kuidas tema suhtub kaasaegsesse Ameerika ühiskonda ja kuidas tema  seal käituks. Ning siis ta kummardab ja lahkub linalt. Ta teeb seda väärikalt, vägagi väärikalt.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht