Muutunud nägemise aeg

EERO TAMMI

17. septembril lahkus meie seast legendaarne soome filmikriitik ja režissöör Peter von Bagh.

Ma olin just esimest korda norsatanud, kui selline argine ese nagu teetass hakkas imelikult käituma. See sarnanes ühtäkki tennisepalliga. Viskasin selle muruplatsile, nagu tehakse Antonioni filmis „Blowup” (1966), kus pall muutub lõpuks nähtamatuks ja kuulda on ainult selle põrkamist.

See pall tõi meelde ka Kubricku filmi „Hiilgus” („The Shining”, 1980), kus peategelane viskab avaras toas palli vastu seina, hetk enne seda, kui see ilmub otsekui tühjusest väikese poisi vaatevälja.

Mind keerati külili ja ma ärkasin teadvuse ja une piirimail, hetk enne unne vajumist. Uni jäi vaid unistuseks, aga pidasin oluliseks enda jaoks mõttes ära märkida, et eseme iseloom oli hakanud muutuma.

Tennisepalli asemel võime mõelda mitmetele arhetüüpsetele stseenidele näiteks Cronenbergi filmides või, veidi diskreetsemalt, Buñueli omades. Eseme iseloom muutub ja midagi muud ei pruugigi tingimata juhtuda, aga samal silmapilgul oleme astunud teise maailma.

Oleme siirdunud ajas tagasi aastasse 1998, Andorra kinno Helsingis. Peter vestleb Mikael Enckeliga Buñueli filmist „Illusioon sõidab trammiga” („La ilusión viaja en tranvía”, 1954). Ma olen 15aastane ja mulle meeldib see, kuidas härrad kirjeldavad unede loomulikku, muust maailmast piirjoontega eraldamata kujundamist Buñueli filmides. Hiljem loen, et Buñuelile meeldis popsutada sigarit ja rüübata punast veini ühe Pariisi kõrtsu hämaras nurgalauas. Buñueli enda arvates vestles ta tema seltsi kogunenud inimestega ja kuulas nende lõbusaid jutte. Baarmeni väitel rääkis Buñuel tühjadele toolidele.

Võib-olla samas olukorras, aga võib olla ka tagasihoidlikumas, oli Peter välja mõelnud kaks neist lookestest, millest tema arvates saanuks hea filmi. Kuulu järgi oli ta kirjutanud neid paberilehekestele ja unustanud siis mõne restorani või produktsioonifirma lauale. Ma tahaksin uskuda, et ta jättis need restorani Kosmos valgele laualinale, kuhu mõni juba koju läinud restoranikülastaja oli varem valanud punast veini ja pühkinud suunurgast küpsisetükikese. Peter lahkus muidugi viimaste hulgas, sest mõttevälgatused saabusid tihti just restorani sulgemise hetkel.

Esimene lugu räägib mehest, kes otsustab lavastada enesetapu. Ta tahab näha, kuidas tema lähedased teda leinavad, aga saab teada, et keegi ei jäägi teda taga nutma. Ta püüab oma endisesse ellu tagasi pöörduda, aga kõik on lõplikult teisiti. Lõpuks ta ikkagi tapab end.

Teine lugu räägib mehest, kes tahab surra, ent on selleks liiga arg. Ta värbab palgamõrvari, kes lõpetaks ta päevad. Samal õhtul läheb ta baari, joob end täis, kohtub naisega ja armub. Hommikul tahab ta mõrvatellimuse tühistada, aga on juba liiga hilja. Lõpuks sooritab mõrvar hoopis enesetapu, enne kui on lõpetanud oma töö.

Need kaks pahupidi pööratud maailma kirjeldavat anekdooti ei ole ainsad, kus Peter nägi ainet filmiks: juba tema lühifilmis „Vaskutaras” („Pockpicket”, 1968) on portreteeritud kodanlasest noormeest, kes libistab raha inimeste taskutesse. Siiski, just filmide „Ülestõusmine” („Ylösnousemus”, Anssi Mänttäri, 1985) ja „Ma tellisin palgamõrvari” („I Hired A Contract Killer”, Aki Kaurismäki, 1990) põhiteemades koondub muutuse hetk, pilk ja draama. Küsimus on selles, millal muutub vaade maailmale ja millal maailm sellele omakorda vastab.

Võtame lihtsa situatsiooni: naine mõistab, et mees on temasse armunud, ja mees mõistab, et naine on temasse armunud. Rohkem ei olegi filmiteosel saavutada ja see kõik juhtub filmis „Ma tellisin palgamõrvari”. Võib-olla on põhiteemasse põimitud veel üks suurem ja kurvameelsem soov elu rikastavate perspektiivide avanemisest.

Lugedes Peteri kirjutatud raamatuid, näiteks Eisensteini arutlust selle üle, millised on Chaplini silmad, võrreldes tahapoole nägeva küüliku silmadega või lamba silmadega, mis näevad külje peale, avaneb lugejale pilt, mis muudab reaalsuse vaatamise viisi. Peteri raamatud sukelduvad filmimaailma, neis voolab tsitaate teistest raamatutest, mida ta armastas ja mille ta oli tõenäoliselt ise kunagi ka soome keelde tõlkinud. „Tema ideede allikaks on tihti just targalt monteeritud seosed, montaaž, tsitaatide sujuvalt kõlav kombinatsioon,” kirjutas Peter oma kolleegi Herman G. Weinbergi kohta.

Maailma tükkidest kokkupanemine ja selle reaalsuse avamine, mis oleks muidu jäänud märkamata, ei tähenda ei enamat ega vähemat kui seda, et „armastus on seitsmenda kunsti algaine”.

Istusin kord Peteriga Bologna filmifestivali hilises õhtus, taustaks pärast vabaõhukinoseanssi inimestest tühjaks jäänud Piazza Maggiore, kus juba prooviti järgmise õhtu filmi. Katkend taustamuusikat ja Peter tõusis toolilt: „Kohe läheb parim hetk mööda.” Pastellsinises särgis tegi ta paar sammu ekraani poole, kus jooksis Luchino Visconti „Senso” (1954) . Filmi sinised toonid sulandusid kokku Peteri särgiga.

Samal suvel sain ma aru ka sellest, miks meie maakohas hängivale 95aastasele vanamemmele meeldis kuulata Peterit erinevatest kanalitest, nagu mingil ajal ka paljudele teistele soomlastele. See maailm, millest räägib Peter, on tunduvalt rikkam, romantilisem ja ilusam kui see maailm, milles me elame. Kui keegi näeb niisugusse maailma, siis on see väravaks ka meie oma kujutlusvõimele. Kuidas saavad argistest esemetest filmi sattudes maagilised? Kui palju meie elust on tegelikult osa filmist?

Kui vaadata Peteri silmi, siis ei näe ainult neid silmi, mis on näinud Alfred Hitchcocki, Nicholas Rayd, Fritz Langi ja Henri Langlois’d, vaid ka soomlase argielu kulgemisi maalt linna, kus oli tulevik. See varaait, mida nimetatakse soome filmi ajalooks ja mis jookseb meile kättesaadavalt iga päev televiisoris, samal ajal kui kühveldame suhu kiire lõuna kusagil kakofoonilises puhvetis, tähendab identiteedi kaotanud tervikpilti. See ei ole iseenesest muutunud, aga me ei tunne oma peegelpilti enam ära. Jah, ma vaatasin hiljuti dokumentaali „Suomi-Filmi ajalugu” (Peter von Bagh, 1993).

1950ndate lõpus kirjeldas Jörn Donner soome filmi kui armastuse objekti, mis ei vasta kunagi sinu armastusele. Ma usun, et midagi sellesarnast kehtib ka Peteri puhul, kuigi see on liiga lihtsalt sõnastatud. Kui soome filmitegijad näeksid, milline on nende minevik ja kui nad loeksid vanu raamatuid, et aru saada, mida uutes on uut, siis näeksid nad justkui peeglisse vaadates võib-olla, et vaatavad endale silma. Nad keeraksid ümber ja paneksid kaamerad käima.

On viirastuslik lugeda Peteri aastakümnetetaguseid Filmihullu ajakirja juhtkirju ja näha, kuidas need tulevikku ennustavad. Need me oleme. Sealt me tulime. Sinna läheme. Siin on kohvitass ja suitsukoni. Ja sibul.