Must ja valge, Freeman ja Eastwood

Jüri Laulik

I am the master of my fate:I am the captain of my soul.William E. Henley, „Invictus” Clint Eastwood saab sel aastal 80 täis. Kui kõik oleks hästi läinud, siis õnnestunuks tal sel puhul oma seitse aastat nooremale sõbrale, kolleegile ja võitluskaaslasele paljudelt võtteplatsidelt Morgan Freemanile kena kingitus teha: Oscar parima peaosa eest. Just sellele pretendeeris nominendina Eastwoodi viimases filmis „Invictus” („Võitmatu”) peaosa,  Nelson Mandelat mänginud Freeman. Ta on ju saanud oma seni ainsa Oscari just Eastwoodi filmiga „Miljoni dollari tüdruk”, aga siis oli see parima kõrvalosa eest. Ei tulnud sedapuhku välja, tosin aastat noorem Jeff Bridges võttis kuldmehikese nina eest ära.

Film „Võitmatu” esitab aga ühe episoodi legendaarse Nelson Mandela elust. Pärast esimesi vabasid valimisi 1994. aastal presidendiks valitud Mandela saab aru, millised lõhed  ja vana vaen tema maad rebestavad. Üks haarav mõte tuleb tal seoses 1995. aastal LAV is toimuvate ragbi maailmameistrivõistlustega. Valged poisid mängivad ragbit, mustad taovad vutti. Ragbi rahvusmeeskond hüüdnimega Springboks, kus peaaegu kõik mängijad valged, on mustade seas vihatud kui vana rassisüsteemi sümbol. Just sellised suured tursked valged mehed äsasid neegripoisile jalaga tagumikku või automaadipäraga pikki kolu.  Muud hullemat juhtus muidugi ka. Kui nüüd õnnestuks kõik, hoolimata värvist, viia selle meeskonna taha ja meeskonnal võita … Tõsielus juhtuski laias laastus kõik nii, nagu filmis näidatakse. LAV tuli asjatundjate üllatuseks 63 000 pealtvaataja ees maailmameistriks. Kogu maad raputas suur ühine eufooria, vana Mandela sai ennast eksponeerida maailmameistritega.

Poliitikud on ammu ära tabanud, et spordisaavutused ühendavad  inimesi ja võitjate kõrval tasub kekutada. Küllap nägite isegi telest, kuidas olümpiahõbedale Kikule pugesid külje alla küll Ansip, küll Savisaar, isegi Ilves ei jätnud juhust kasutamata. Eastwood oskab filmilinti põimida nagu vana köiepunuja. Läheb see „Võitmatugi” kenasti käima, vana Freeman mõjub Mandelana suurepäraselt. Ragbit muidugi ka, aga näpuotsaga. Eastwood oskab küll paatost ja pinget kruvida, aga mängib sedapuhku valedel  klahvidel. Kõik on hirmus lihtsaks tehtud: suur hea juht tuleb hea mõtte peale, et võidame õige maailmameistrivõistlused ära ja siis on üks suur ühtne LAV . Must ja valge saavad kenasti sõbralikuks reaks nagu klaveri klahvistik. Ei suuda ka Morgan Freemani hea osatäitmine seda sentimentaalsevõitu sousti päästa. Ragbikoondise kaptenit François Pienaari, teist peaosalist, mängib Matt Damon.  No selle mehe parim tulemus on kõva töö jõusaalis enne filmivõtteid. Ülejäänud osalised jäävad isikupäratuteks märkideks. Filmi kulminatsiooniks peaks saama too ammune finaalmäng, aga vaadates seda lõputut pusimist, mille tulemust teab ette iga filmivaataja puhtast loogikast (sest milleks see film üldse tehti), tuleb küll ainult higilõhn ninna ja tüdimus peale. Mis kulminatsioon see markeeritud sport ikka on?

Näidake isiksustevahelist  draamat, traagikat ja koomikat. Päris elus näiteks kannatas suur osa favoriidi ehk UusMeremaa meeskonna liikmetest enne finaali tugeva toidumürgituse käes ja kõvasti kahtlustati selles korraldajate organiseerivat kätt. Kahju ka, et sellest suurepärasest Mandela kujust rohkem välja ei võeta. Filmi pealkiri on ühe üle-eelmise sajandi briti luuletaja William Ernest Henley luuletuse pealkiri. Luutuberkuloosi põdenud kirjanik lõi selle  võitlusvaimust ja allaandmatusest heliseva poeesi, kui lamas haiglas ja tal taheti amputeerida jalg. Mandela on seda luuletust nimetanud kui üht oma lemmikut, mida ta kordas lõpututel vangla-aastatel kindla meele kinnituseks. Paradoksaalselt kerkis see luuletus kirjandusprofessorite mälust maailma (väike liialdus, aga kindlasti USA) tähelepanu keskpunkti uuesti 2001. aastal, kui hukati Timothy J. McVeigh. See mees oli 1995. aastal õhkinud  Oklahomas büroohoone, mille tagajärjel sai surma 168 inimest. Tol ajal ohvriterohkeim terroriakt USAs. Kui see McVeigh siis kuus aastat hiljem surmanuhtluse täitmisele toodi, oli tal viimase sõna asemel kaasas paberileht luuletusega „Invictus”.