Mulgi seemnest võrsunud riigireetmine Soomes

Kaarel Tarand

Mängufilm „Hella W – üks naine, mitu tõde” („Yksi nainen, monta totuutta”, Snapperfilms, Soome 2011, 75 minutit), režissöör Juha Wuolijoki, stsenaarium Outi Nyytäjä. Osades Tiina Weckström, Hannu-Pekka Björkman, Matleena Kuusniemi, Maria Heiskanen, Antti Litja, Pirkka-Pekka Petelius, Svante Martin, Petri Manninen. Esilinastus 8. III kinos Artis. Sul võib käes olla kogu tänapäeva filmiteoks vajalik tehniline arsenal, ääretult mitmekihiline allikmaterjal, head ja väga head näitlejad ning isegi piisavalt oskusi, kogemusi ja raha, aga ometi ei pruugi hiilgavat tulemust sündida. Just nõnda on läinud aasta tagasi Soomes valminud tõsieluainelise mängufilmiga eesti päritolu Soome suurilmadaamist, kirjanikust, ettevõtjast ja riigireeturist Hella Wuolijoest (sünd Murrik). Detailikaupa vaadates pole häda midagi. Üksikstseenid on korralikult üles ehitatud ja välja mängitud, tegevuskeskkonnad pisiasjadeni ajastutäpselt sisustatud, meeleolu loob ulatuslik Soome vanamotoklubi sõiduvahendite kasutamine. Aga millise eesmärgi teenistuses on see kõik? Oleks, et film astub tühja koha peale, aga vaevalt leidub Soome harituma rahva hulgas inimesi, kes poleks varem midagi kuulnud Hella Wuolijoest. Pealegi on filmi peategelaste pere Soome poliitikas aktiivne järjest juba kolm põlve. Hella Wuolijoe tütrepoeg Erkki Tuomioja oli alles hiljaaegu Soome välisminister, kes aga muu kõrvalt olnud aastaid ka aktiivne kirjutaja ja kirjanduselu kaasaelaja. Kuus aastat tagasi sai Tuomioja oma raamatu „A Delicate Shade of Pink” eest (eesti keeles „Õrnroosa”, Varrak, 2006) aimekirjanduse aastapreemia Tieto-Finlandia. Kui mullu avaldas Tuomioja raamatu Jaan Tõnissonist, oli koolitüdruk Hella Wuolijoel sellegi turustamises keskne koht väidetava romantilise suhte tõttu Tõnissoniga Tartus aastal 1904.

Ega Wuolijoest päris teadmatuid Eestiski vist liiga palju ole, arvestades, et lisaks „Õrnroosale” on eesti keeles korduvalt avaldatud Wuolijoe mälestusi (alates aastast 1986 tänapäevani), tõlgitud ja menukalt lavale seatud Wuolijoe Niskamäe-näidendeid, samuti Wuolijoe tütre Vappu Tuomioja (ka filmi keskne tegelane) mälestuste kogu „Sulo, Hella ja Vappuli” (eesti k aastal 2000), mis hõlmab filmigi aineks olevat ajalõiku kuni 1945. aastani.

Pealispindselt kolmel teemal

Sel taustal on võimatu vaadata värsket filmi valge lehena, märkamata, kuivõrd pinnapealselt libiseb režissöör mööda kolme põhiteemat, millest ometigi igaühest oleks andnud välja pigistada kas psühholoogilise põneviku, suhtedraama või ajaloolise panoraamloo. Ainus, mis jääb sõelale, on režissööri häbematu katse end mingilgi moel vastandada seni öeldule ja kirjutatule, püüd kujutada Wuolijoke kui salapolitseinike kinnismõtete (pool)süütut ohvrit, mitte teadlikku ja sihikindlat tegutsejat, kel võisid küll olla enda meelest õilsad eesmärgid (rahu saavutamine Nõukogude Liiduga), kuid kes kasutas oma teel keelatud võtteid, mis sõjaseaduste järgi kuulusid karistamisele.

Niisiis jääb lühikeses filmis, mille originaalosa lühendab veelgi arhiivimaterjali küllalt ulatuslik kasutamine (filmi lõpul näidatakse ära hulk soome kultuuripildis küllap paljutähenduslikke kaadreid Wuolijoe näidendite alusel vändatud mängufilmidest), korralikult välja arendamata kolm teemat. Esiteks ema ja tütre suhete liin. Teiseks liin Hella Wuolijoe suhetest Venemaa enamlastega. Need said alguse juba revolutsiooniliselt tulistel üliõpilaspäevadel Helsingis (1905-06) ja kestsid küllap Wuolijoe surmani (Nõukogude Liidus revolutsioonieelsed bolševikud teadagi Teise maailmasõjani enamasti välja ei vedanud). Ja kolmandaks konkreetne riigireetmine ehk Wuolijoe õnnelik osa Talvesõja lõpetanud rahu sepitsemises ning äpardumisega päädinud katse Jätkusõjas sedasama saavutada.

Hella ja Vappu suhete võtmeküsimuse esitab tütar emale alles filmi lõpuosas, 65. minutil, kui küsib: „Miks sa üleüldse last saada tahtsid? Kas sa mind natukenegi armastad? Kas sa oled üldse võimeline kedagi armastama?”. Sel ajal on Vappu juba abielus (tulevase tuntud Soome poliitiku, pangajuhi ja peaministri Sakari Tuomiojaga) ja noor ema (Erkki vanem õde Tuuli sündis sõja alguses), kuigi filmist need seigad ei selgu. Millalgi varem heidab filmi-Vappu emale ka ette, et see pole teda iial kasvatanud, vaid seda on teinud guvernant.

Et emal tütre jaoks aega polnud, seda kinnitab kõik Hella Wuolijoest teadaolev, sealhulgas tema enda mälestused. Ega tal ju polnud pärast esimeste lembeaastate möödumist aega ka oma abikaasa Sulo jaoks. Äri nõudis oma ja poliitika oma. Selle võõrdumise tagajärjeks oli perekonna sisuline purunemine palju aastaid enne seda, kui lahutus 1923. aastal ametlikult vormistati.

Filmi sissejuhatuses loob režissöör mulje, justkui oleks salongiemanda Hella perekonna purunemise ainupõhjuseks abikaasa Sulo lootusetu alkoholism. Küllap viinal kaalukas roll ka oli, kuid faktiks jääb seegi, et endast viis aastat vanema abikaasa kõrval jõudis Hella pidada poliitilistes ja ärilistes huvides rohkem kui üht armukest. „Õrnroosas” toob Erkki Tuomioja neist välja California miljonäri John Danieli (suhe 1916) ning Suurbritannia mereväeatašee Harold Grenfelli (kelle puhul pole päris selge, millal täpselt sai lihtsast sõprusest armulugu). Abikaasa Sulot vintsutasid neil aastail aga Soome kodusõja järgsest kättemaksuihast haaratud võimuorganid (vt „Õrnroosa”, lk 82–84), ta jõudis kolm korda vangis istuda. Tõsi, Hella aitas advokaatidega, kuid tagantjärele hinnates polnud süüdistused kuigi vettpidavad ning Sulo ja tema lähemate kaasvõitlejate tegevus sumbus Soome-vaenuliku Kominterni peajoonest juba ohutus kauguses. Truudusetu abikaasa vaheldumisi poliitiliste vangistustega – see võib ju ka üle keskmise soome mehe lootusetult jooma ajada küll, eriti kui varasemgi üliõpilas- ja ulaharitlase elu pole olnud just viinavaene.

Kuna toimekatel lapsevanematel oma lapse jaoks aega polnud, siis pole ime, et ema sõnade ja tegude ebakõla tekitab tütres mõistmatust. Ühes – ja taas korralikult välja arendamata – stseenis pinnibki Vappu Hellalt, et miks see oma kommunistlike juttude juurde nõnda töölisi rõhub ja oma majateenijatelegi ausalt palka ei maksa. Hella vastused on kergelt vaimuvaesed või, nagu karastunud bolševik ütleks, maailmavaateliselt ebakindlad. Režissööri kontseptsiooniga Hellast kui süütukesest, kel eeskätt avar hing, selline detail muidugi sobib. Suuri mõisu ja saekaatreid pidades – kuni need pankrotti läksid – püüdis Hella filmi järgi ikka parimat teistele, mitte omakasu ja võimu endale. Kui Hella Wuolijoe mälestuste mängufilmilisele apoloogiale natukegi erapooletut kõrvalpilku lisada, peab nentima, et Wuolijoe majanduspraktika Soomes on äravahetamiseni sarnane tema päritolumaa (Helme kihelkond Mulgimaal) kangelaste majanduslike teguviisidega Eesti kirjandusklassikas.

Kirjadaam salongis ja saatkonnas

Nagu eespool märgitud, algasid Wuolijoe suhted Venemaa bolševikega juba 1905. aasta revolutsiooni järellainetuses. Täpsemalt, millalgi 1906. aastal ilmub Hella Murriku ellu keegi Anatoli, üks järjekordne suur armastus, revolutsionäär kodanikunimega Meer Abramovitš Trilisser, üks Viapori mässu organiseerijaid, hilisem Nõukogude salateenistuste tähtis tegelane. Anatoli vahendas Wuolijoele rea muid bolševikke, sealhulgas isegi põgusa kohtumise Lenini endaga. Tütrepoeg Tuomioja ei pea oma vanaema küll bolševike agendiks Soomes, kuid märgib, et „1906. aasta kogemused sünnitasid temas eluaegse kiindumuse konspiratiivsesse tegevusse, ehkki pigem romantilises kui elukutselises mõttes” („Õrnroosa”, lk 48).

See kõik võis olla lapsemäng, kuid aineliselt uude kvaliteeti tõusnud Wuolijoe 1918. aastal avatud salongis võtavad punase Venemaa tegelased ja agendid teiste kõrval oma koha loomulikult sisse. Vähe sellest. Wuolijoest saab läbi sõdadevahelise aja regulaarne Nõukogude Liidu külastaja, selle riigi kõikvõimalike nurjatuste eestkõneleja ja kaitsja oma salongis ja Soome seltskonnas. Ja, mis kõige hullem, Wuolijoe tegevus Nõukogude Liidu kasuks ei piirdu juttudega. Nagu kirjutab Tuomioja, hakkas Wuolijoki millalgi 1930. aastatel kirjutama poliitilisi ettekandeid Helsingi NSV Liidu saatkonnale ning jätkas seda tegevust ka Talvesõja eel ja ajal. Kui arvesse võtta, millised meeleolud ja mängureeglid neil kümnenditel valitsesid Euroopa „luurekogukonnas”, kes kellega käis ja kellega mängis ning kui ahvatlevaks ja ohtlikuks riigid sellist tegevust pidasid, siis pole ime, et Wuolijoki sattus oma suhete ja tegevusega ka Soome vastuluure püsivaatluse alla.

Filmist libiseb vaid väga kõrvalisena läbi Jartsevi, 1935. aastast NKVD residendi nimi. Ometigi oli tegu Soome NSV Liitu inkorporeerimise ettevalmistamise võtmekujuga, ühe (kuri)kuulsama nimega Soome iseseisvuse ajaloos. Loomulikult oli Jartsev Wuolijoe salongis tehtud mees, nagu ka tema spioonist abikaasa. Kõige selle taustal pole midagi imestada, et Soome salapolitsei tundis Wuolijoe tegevuse vastu kõrgendatud huvi. See, kuidas režissöör salapolitseid filmis kujutab, on aga enam kui veider.

Ja siis lõpuks see Wuolijoe mõisa sisse sadanud parašütist, kelle saabumine oli Wuolijoele mitu kuud ette teada, kuigi ta filmis seda visalt eitab. Nõukogude eriülesannetega saadik Kerttu Nuorteva sekkub filmi käiku alles liiga pika, pooletunnise sissejuhatuse järel ning käivitab uue loo, mis eelnevaga sugugi ei haaku. Edasise seisukohast ei ole varasem ilupildiline ja erakordselt sigaretisuitsune – sest kõik filmi põhitegelased paistavad olevat ahelsuitsetajad – pooltund enam millegagi põhjendatud. Vaenlase agendi saabumine oleks justkui juhuslik, tema heatahtlik aitamine justkui suuremeelsus ning patriootilise kodaniku (lapsehoidja) kiire raport politseile kahtlase isiku kohta justkui moraalitu pealekaebamine.

Salapolitsei limukad

Tõstkem see vaateviis ja olukord mõttes Soome lahe lõunakaldale ja võime aimu saada, kuivõrd haarava liialdusega režissöör ainet on käsitlenud. Täpsemalt, ta astub julgelt kurjategijate poolele, näidates vapralt sõdiva Soome riigi salapolitseinikke kiuslike, väiklaste ja verehimuliste tüüpidena. Kui järele mõelda, siis tegid mehed ju kõigest oma palgatööd. Nende ülesanne oligi verivaenlase käsilaste paljastamine ja tribunali ette tassimine. Filmis võib sellele tööle muidugi põlgust, mitte ordeneid jagada, autoripositsioon seegi, kuid omaette küsimuseks jääb, kui põhjendatud on see eluliselt ja ka kunstiliselt.

Kunstiliselt kõige poolikumaks jääb aga üks mitte sisuline, pigem vormiline valik. Film algab Hella Wuolijoe tütre Vappu „häälega kaadri tagant” jutustatud minaloona. Selline lahendus tundub esimesed kümme minutit täiesti talutavana, ent kui minajutustaja seejärel kaob, ei ole seda märgatagi, mistõttu muutub ka alguosa lahendus küsimärgiliseks. Asja teeb ainult hullemaks, et filmi teises pooles sekkub minajutustaja ikka juhuslikku laadi sisselõigetega mõnes üksikus kohas, justkui meelde tuletades oma olemasolu ja selle põhjendamatust. Poolik lahendus.

Ja mida see lugu kokkuvõtteks Eesti kinos tegema peab? Parim, mis võib juhtuda, on see, et poolikud või provotseerivad ajaloolise aine serveeringud innustavad vaatajat pöörduma kättesaadavate, hoopis paremate allikate poole ühes huvitavas ja seiklusrikkas eesti algupäraga eluloos selguse saamiseks.