Mu silm ja süda – need on sõjajalal … *

Donald Tomberg

„Püha Tõnu kiusamine” on ebamugav film suuresti just seetõttu, et headuse otsimine ei too kaasa kübetki rõõmu, vaid kasvava piina.Veiko Õunpuu uus film „Püha Tõnu kiusamine” juhatatakse sisse Dante tsitaadiga. „Jumaliku komöödia” esimese laulu esimene tertsiin kõlab Villem Grünthal-Ridala tõlkes nõnda: Kesk meie elu vaevarikast rada / End leidsin keset metsa tumenevat / Kus õige tee mul tuli kaotada. Filmi vaadates saab ilmseks, et tsitaadiga Dantelt on režissöör Õunpuu andnud vaatajale ette ka ühe võimaliku tõlgendusraami. Viitega  „Jumalikule komöödiale” mitte ainult ei juhatata filmi sisse, „Püha Tõnu kiusamine” paistab „Jumaliku komöödiaga” olevat terviksuhtes. Dante allegoorilises poeemis „Jumalik komöödia” kujutatakse nägemuslikku teekonda hauatagusesse maailma ning see jaguneb kolmeks osaks (I osa „Põrgu”, II osa „Puhastustuli”, III osa „Paradiis”). Luuletaja Dante on eksinud tumedasse ja hirmsasse metsa (maise patuelu sümbol).

Poeet ei leia väljapääsu,  kuid talle tuleb appi Vergiliuse vaim, kes juhib Dante läbi põrgu ja puhastustule paradiisi. Et aga Vergilius on pagan, ei saa ta astuda üle paradiisi läve. Nüüd tuleb Dantele appi tema armsam Beatrice. Beatrice viib Dante edasi „kümnendasse taevasse”, kus Jumal ilmutab end talle valguse ja armastusena. Selline koolipoisilik ülevaade „Jumalikust komöödiast” teeb alljärgnevalt veidi lihtsamaks tõlgendavalt markeerida „Püha Tõnu  kiusamise” sündmustikku, arhitektuurilist kompositsiooni, ning osutada printsiibile, mis läbib „Jumalikku komöödiat” ning on oluline ka Õunpuu filmis.   

Kannatus

„Püha Tõnu kiusamine” on lugu ühest tavalisest tõusiklikust keskastme juhist Tõnust, keda äkki hakkab kiusama headus. Headust otsides kaotab Tõnu tasapisi kõik: algul töö, siis pere ning lõpuks ka meelemõistuse. Filmis põimuvad igapäevareaalsuse ja hallutsinatoorse/ sürreaalse/nägemuslikkuse tasandid, ilma et ühelt teisele üleminekuid markeeritaks. „Jumaliku komöödia” esimeses osas  „Põrgu” kohtub Dante kõiksuguste tegelastega, kes kannavad oma karistust põrgu üheksas ringis. Kannatused kasvavad ringiti, vastavalt pattude suurusele.

Filmiloos on ka Tõnu määratud kannatama, kuid erinevalt Dante tegelastest, kes kannavad põrgus teenitud karistust, kannatab Tõnu siinpoolsuses ja kaastunde tõttu. Tõnu kiusab headus, tahtmine leida headus maailmas, kus igaüks on oma võimaluste raames ise kuningas, keiser ja jumal  ning kus headusele kohta ei ole. Headuse otsimine paneb Tõnu kannatama, headus kiusab, kuid headus on ka ise määratud kannatama. Selles mõttes on „Püha Tõnu kiusamine” üsna julm film, kuigi leevendub kohati huumoriga. Headuse osaks jääbki siinpoolsuses ainult piinelda. Mõttetult ja ebaõiglaselt. Hea inimene ei võitle eluvõitlust nagu kokku lepitud ning on seega nõrk. Hea inimene saab ainult oodata, millal maailma hammasrattad tast üle sõidavad ja need sõidavad kindlasti. Headust ei saa küll osta, aga ei ole vajagi. Saab osta ja omada head inimest ennast. (Nõnda nagu müüakse kabareelaval Tõnu armastatut Nadeždat.) Kõige raskem on olla hea inimene ja heal inimesel on kõige hirmsam saatus. Albert Camus’ „Sisyphose müüdis” on isegi Sisyphosel võimalik olla õnnelik: alati, kui Sisyphos on kivi mäetippu veeretanud ja seejärel oma kivile orgu järele astub, on ta oma  saatusest üle. „Püha Tõnu kiusamises” toob aga headus ja selle otsimine kaasa vaid kasvava piina. Tõnu hallutsinatsioonides võimenduvad ja avalduvad justnagu teda ümbritsevat reaalsust valitsevad printsiibid.       

Ruum

Siinkohal tahan korraks põigata Õunpuu eelmise filmi „Sügisball” juurde. „Püha Tõnu kiusamine” on muidugi täiesti teistsugune film, kuid tunda on ka autori isesugust käekirja. „Sügisballis” on suudetud luua pildiline vaste Mati Undi maastiku-kujutamisele: maastik sünnib tajuja ja tajutava koosmõjul, üht ei saa eraldada teisest. „Püha Tõnu kiusamises” on aga inimese sisemise ja teda ümbritseva välise  ruumi sümbioosis mindud kaugemalegi. Võiks öelda, et „Sügisballis” moodustasid tervikliku ruumi tajuja (tegelane) ja tajutav (uuslinnaosa); „Püha Tõnu kiusamises” on aga tajutava positsioonis tajuja ise. Tajutavaks ruumiks/ maastikuks saab Tõnu lagunev psüühika. Selles plaanis on „Püha Tõnu kiusamine” vägagi julge film ning „arhitektuurilised kompositsioonid” kannavad välja. Kui proovida tuua võrdlust, siis võiks ehk ette kujutada vaadet mingile arhitektuurilisele  kompleksile, kus reaal-materiaalsele vormile on kõrvale/juurde projitseeritud ka virtuaalsed vormid, ning n-ö eemalt vaadates ei olegi võimalik väga hästi tuvastada, kust algab reaalne ja kust virtuaalne ruum. Kokku moodustavad nad aga terviku, kus „midagi on vägagi teistmoodi”. Nõnda on „Püha Tõnu kiusamisel” ka omapärane ja vägagi eriline filmirütm.

Filmi läbivad pikad kaadrid ja need loovad juba algselt rõhutatult realistliku meeleolu,  vastav filmikeeleline aktsentueeritus muudab justnagu reaalsemaks ka sürreaalse/ nägemusliku poole. Kui uuesti põigata Dante juurde, siis vaadeldud ruumilises jaotuses saab taas oluliseks tõsiasi, et Tõnu kannatused leiavad aset siinsamas. Metafüüsiline ruum on justnagu siinpoolsusesse „üle toodud”. „Püha Tõnu kiusamises” joonistub sündmuste käigus süžeeline silmus. Oma kannatustee  alguses ajab Tõnu autoga alla koera ja lohistab selle siis soisesse metsa. Sealt edasi on raske vahet teha reaalsel ja hallutsinatoorsel. Tegevuse arenedes toob Tõnu oma perre koera, hoolimata naise vastuseisust. Filmi lõpus leiab ta koera tapetuna kodust, tassib teda alasti lumistel põldudel ning matab viimaks korjuse lume alla. Silmus on sulgunud, piin läheb aga ikka edasi.

Kui kellelgi peaks aga tekkima küsimus, kus toimub filmi tegevus, siis ühest küljest ei olegi see nagu tähtis. Sellel filmil on oma aegruum. Teisest küljest on aga tähtis küll ja vastus on selge: loomulikult Eestis. Asi ei ole vaid selles, et tegelased räägivad enamasti eesti keeles. Episoodis, kus Tõnu on pääsenud mootorsaega maniaki käest elusalt tükeldamisest, tormab ta alasti talvisesse õue ning rebib seinalt ainsaks kehakatteks Eesti lipu. Ning kui Tõnu kaitseb ja varjab ennast lume ja külma eest Eesti  lipuga, siis mõjub see nagu küsimus: kui palju Eesti oma viletsale ja lõdisevale, hirmunud ja õuduses, aga siiski kodanikule ka varju ja sooja annab? Teiselt poolt mõjub lipuga jooksmine siin tõsiselt irooniliselt, meenutades suurvõistluste võidukaid sportlasi, kes riigilipuga auringe tähistavad. Film on tihedalt täis allegoorilisi ja ambivalentseid motiive, ning visuaalia on mõjuv. Eraldi maksab tähelepanu pöörata aga ka  stsenaariumi kirjanduslikule küljele, filmis on monolooge, mis kõlavad lausa üllatavalt tugevalt.     

Valgus ja pimedus, must ja valge, valgus ja vari 

„Püha Tõnu kiusamine” mustvalge filmina mõjub kontseptuaalselt (ainuvõimaliku) lahendusena. Tänapäevases kontekstis toimib mustvalge film niikuinii teistsugusena, kehtestab kujutatavale juba algupäraselt vastavad kunstlikud piirid. Mustvalge kontsept laieneb „Püha Tõnu kiusamise” puhul aga nii distantsi loomisele kujutatavaga, jutustamise vahenditele kui ka loo teemale. Taas Dante juurde põigates: „Jumalik komöödia” kannab  endas osade kaupa liikumist pimedusest valgusesse. Põrgust jõutakse läbi puhastustule paradiisi. Püüdlusena läbib see ka filmi. Stseenis, kus Tõnu tõuseb mööda treppi kirikutorni, on see välja toodud vahest kõige ilmekamalt. Sealt ülevalt, kuhu Tõnu rühib, kumab valgus. Ka jutustamise vahendites on must ja valge olulisel kohal. Naine, kes Tõnule nägemustes ilmub, on kord must, kord valge. Tõnu ise kannab valget mantlit, tema luksusauto istmed  on valgest nahast, mille puhtust peab hoolega hoidma, filmi lõpupoole on sügisest äkki saanud talv ja alasti Tõnu leiab end keset lund. Valge ja valgus, valusalt või irooniliselt, käib kuidagi Tõnuga kokku.   

Lõpetuseks

Dante „Jumaliku komöödia” ja „Püha Tõnu kiusamise” omavaheline seostamine on üks võimalus. Soovi korral võib ka filmis näha „Jumalikus  komöödias” toodud kolme osa (painajalikku ja äraspidist) läbimist. Kindlasti ei peaks aga Dantest lähtuvat tõlgendust lugema ainuvõimalikuks. Kui aga võrdlusega jätkata, siis toimib „Püha Tõnu kiusamine” „Jumaliku komöödia” suhtes ka omamoodi julma ja traagilise pamfletina. Me teame küll, et värisevate käte ja häältega teise Eesti mehed on siinsamas, aga see teadmine ei muuda suurt midagi. Samamoodi, aga palju entusiastlikumalt teame  me näiteks, et head inimesed, kes enda peale ei mõtle, on lollid, sest „ega palja headusega ei saa, ega headusega ei maksta ju pangalaenu”. Ning kui naabrimees on juba omadega teispool head ja kurja, kuna tal on kalliskividest villa ja selle tõsiasjaga ongi tüütud moraaliküsimused juba lahendatud, siis paneb see neelatama, kuna ei tahaks ju ise ka kehvem olla. „Püha Tõnu kiusamine” on ka ebamugav film suuresti just seetõttu, et headuse otsimine ei too kaasa kübetki rõõmu. Ning siia võib panna ka küsimärgi: miks siis ikkagi? Tõnu kasvavat meeltesegadust sobiks vaadelda ka psühhoanalüütiliselt. Aga psühhoanalüüsi lõplikkus jääb omakorda headusest ja kaastundest kaugele, siin lihtsalt ei tegelda selle probleemiga. Kompromissitu on „Püha Tõnu kiusamine” aga küll. Vaatajani on tahetud välja murda.

* Tsitaat Shakespeare’i sonetist  

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht