Mõjuv, ent problemaatiline terrorikäsitlus

ANDREI LIIMETS

Mängufilm „Hotell Mumbai“ („Hotel Mumbai“, Austraalia-USA-India 2018, 123 min). Režissöör Anthony Maras, stsenaristid John Collee Anthony Maras, operaator Nick Remy Matthews, helilooja Volker Bertelmann. Osades Dev Patel, Armie Hammer, Nazanin Boniadi, Jason Isaacs jt.

2008. aasta novembris tabas India suurimat linna Mumbaid põhjalikult koordineeritud terrorilaine. Seitse aastat varasema kaksiktornide langemise järgi 26/11 nime all tuntuks saanud päeval algas 12 rünnakut, mille sihiks olid peamiselt turistirohked avalikud kohad. Viimased lasud kõlasid alles neli päeva hiljem, kui hukkunud oli 166 ning viga saanud veel mitusada inimest. Tragöödia peamiseks sümboliks kujunes üks rünnakute keskne sihtmärk, Taj Mahal Palace Hotel – enam kui 1500 inimesele tööd pakkuv viietärnihotell, kus sajad külalised pantvangi sattusid.

Lisaks rohkele dokumentaalmaterjalile on just Taj Mahal saanud mitme draamafilmi lähtepunktiks. Prantsuse „Taj Mahali“¹ järel on nüüd ekraanidele jõudnud Austraalia päritolu Anthony Marase oluliselt tuntumatest näitlejatest tulvil „Hotell Mumbai“. Film keskendub hotellis aset leidnud sündmustele läbi mitme erineva asjaosalise pilgu. Kandvaks motiiviks on paljude hotellitöötajate otsus põgenemise asemel oma elu ohtu seada, et numbritubadesse ja restorani peitunud külalisi aidata.

„Hotell Mumbai“ käsitleb sündmusi dokumentaalse realismiga ning on seetõttu üpris õõvastav vaatamine. Filmile on seejuures heidetud ette sündmuste ekspluateerimist närve kõditava meelelahutuse loomise huvides. Kas ja kuidas nõnda keerulisi sündmusi ja teemasid kinolinal peegeldada, on keerukas eetiline probleem. Väga halvaks näiteks on hiljutine põnevik „Treenitud tapma“², mis algas vaatajale maksahaaki andma mõeldud terrorirünnakuga kuurordis, mida kasutati üksnes stereotüüpidest ja õõnsast märulist tulvil loo käimalükkamiseks. Samas on filme, mille eesmärk on pigem valgustada läbi killukesi tegelikkusest – heaks näiteks sellisest soovist on vaatamata küsitavale õnnestumisele kaks mullust Utøya saare terrorirünnaku käsitlust, sarnaselt pealkirjastatud „Utøya, 22. juuli“³ ja „22. juuli“⁴.

Mumbai rünnakute käsitlus toobki ennekõike meelde režissöör Paul Greengrassi, kes on ehitanud oma karjääri üles ärevatest sündmustest rääkivatele pingelistele dokudraamadele nagu „Verine pühapäev“⁵ ning Pentagoni pihta rihitud lennuki kaaperdamisest jutustav „United 93“⁶, mis annavad sündmustest erapooletuna mõjuva panoraamse ülevaate. Sama näib üritavat ka „Hotell Mumbai“. Peamiselt keskendutakse Arjuni-nimelisele kelnerile (suurepärases hoos Dev Patel), hotellis peatuvale ülirikka pere pärijale Zahrale (Nazanin Boniadi), tema abikaasale Davidile (Armie Hammer) ning üleolevale vene päritolu ekseriväelasele Vassilile (Jason Isaacs). Üksjagu ekraaniaega saavad ka paadiga Mumbaisse seilavad kümme Pakistani päritolu terroristi, kelle verist teed saadavad pidevalt kõrvas rippuvasse klappi jõudvad juhised ning käsklused.

Paraku toob eelnev võrdlus nähtavale ka „Hotell Mumbai“ probleemid. Näiteks seisneb Greengrassi piraatide kaubalaeva kaaperdamise lugu rääkiva „Kapten Phillipsi“⁷ inimlikkus ja rabavus suuresti selles, et lisaks laevnikele suudab ta maalida eheda pildi sageli demoniseeritud Somaalia kaaperdajatest. Ilmsiks tulevad lootusetud tingimused, vaesus, seadusetus ja alternatiivide puudus, mille keskelt piraadid pärit.

„Hotell Mumbai“ jääb paraku radikaliseerumise käsitlemisel poolele teele. Kuigi möödaminnes mainitakse, et tegemist on kõigest poisikestega, muutuvad mõned hetked rünnaku toimepanijatega suisa karikatuurseiks. Hotelli sisenedes sõnab üks neist teisele, et kulla-karraga kaetud paleesse jõudes ongi nad justkui paradiisis kohal. Veidi hiljem toast tuppa tapatööd tehes üllatutakse vesiklosetti nähes – säärane luksus tundub noormeestele ilmaimena. Tõeliselt maitsetuks muutub aga stseen, kus proovitakse palu liftiukse vahele jäänud suupistekandikult.

„Hotell Mumbai“ lepib tänu võrdlemisi laisalt esitatud vaenlasekujule seega järjekordse lihtsakoelise narratiiviga, kus vastas on anonüümne kuri jõud, ning veab vaikimisi seoseid islamiusu ning terrorismi vahel. Kuivõrd lihtne on selle seose kaudu terveid riike, rahvaid, kultuure ja religioone kurjuse teljele vedada, võib näha igapäevameediast. Seejuures tasub meeles pidada, et filmi ühes tootjariigis Ameerika Ühendriikides saavad moslemite sooritatud terrorirünnakud Alabama ülikooli uuringu kohaselt meedias 357% rohkem tähelepanu kui teised analoogsed sündmused.

Teine „Hotell Mumbai“ probleem on valge päästja narratiiv, mida film küll üsna visalt vältida püüab, kuid millest siiski päriselt mööda ei saa. Tuleb küll au anda, et peategelaseks on seatud Dev Pateli mängitud kohalik noormees ning korduvalt tehakse kummardusi töötajate vaprusele, ent samas jääb suur osa filmi pöördelisi hetki ikkagi välismaalastest turistide kanda. Näiteks Armie Hammeri päralt on hulk vestlusi ning taustainfot, samas kui suurem osa India tegelasi on puhtad kontuurid, kellest vaataja peaaegu midagi peale sümboolsete detailide teada ei saa. Ka nende ennastohverdav käitumine muutub imperialismi ja kolonialismi pärandi tõttu tugevalt problemaatiliseks: kui palju on selles lõpuks tegelikku altruismi ja kui palju ajalooliselt sisse juurdunud alaväärsuskompleksi rikaste valgete ees? Oluliselt keerulisem oleks ette kujutada sarnast stsenaariumi Ameerika hotellis kohalike tööliste ning Indiast pärit jõukate kundedega.

Filmi suurimaks probleemiks on aga lõpuks sündmustiku taustamehhanism ise. Vaataja ankruks on suuresti pillava elustiiliga harjunud külalised, keda kümned teenijad luksuslikes oludes ümmardavad ning kes saavad restoranis valida hingehinda maksvate peente veinide aastakäike. Paraku on see karjuvas kontrastis jõukuselt maailma teise saja sekka jääva India argipäevaga. Filmi läbinägelikumateks hetkedeks kujunevad aga needsamad, mida tegijad pigem karikeerida püüavad – tõdemused, millise irreaalse eksootikana näib radikaliseerunud Pakistani noortele meestele keskkond, kus aastasadu neidsamu riike varadest tühjaks tassida aidanud lääne rikkad lösutada saavad.

„Hotell Mumbai“ ei mõista paraku neid momente ära tabada ning piisava tundlikkuse või empaatiaga käsitleda. Sotsioloogilise raampildi asemel minnakse sentimendi teed, et lõpetada lootusrikkal noodil – hotell avati loetud nädalad pärast verdtarretavaid sündmusi taas oma endises hiilguses. Seda on esitatud võimestava märgina vaprusest ja allumatusest terrorile. Meid ei saa hirmutada, süsteem elab rünnakud üle. Paraku jääb näidatud kontrastidest kajama, kuivõrd lapergune on süsteem ise ning kui viljaka pinnase see selleks samaks radikaliseerumiseks loob.

Puhttehniliselt on „Hotell Mumbai“ kvaliteetselt valmistatud. Sündmuste jubedus muudab ta tahes-tahtmata mõjuvaks vaatamiseks. Ohvritele ja nende omastele, kelle valu niikuinii miski lõpuni korvata ei saa, võib tegu olla lohutava mälestusmärgiga. Sündmuste taga podisevate protsesside mõistmisel ja mõtestamisel on aga tegu lihtsakoelise käsitlusega, mis ohverdab julgustava sõnumi nimel soovi mõista nelja õudse päeva ja paljude teiste sarnaste koledusteni viia aidanud tegureid.

1 „Taj Mahal“ (Prantsusmaa 2015, 91 min), režissöör Nicolas Saada.

2 „Ameerika palgamõrvar“ („American Assassin“, USA 2017, 111 min), režissöör Michael Cuesta.

3 „Utøya, 22. juuli“ („Utøya 22. juli”, Norra 2018, 93 min), režissöör Erik Poppe.

4 „22. juuli“ („22 July“, Norra-Island-USA 2018, 143 min), režissöör Paul Greengrass.

5 „Verine pühapäev“ („Bloody Sunday“, Suurbritannia-Iirimaa 2002, 107 min), režissöör Paul Greengrass.

6 „United 93“ (USA-Suurbritannia-Prantsusmaa 2006, 111 min), režissöör Paul Greengrass.

7 „Kapten Phillips“ („Captain Phillips“, USA 2013, 124 min), režissöör Paul Greengrass.