Miyazaki, maailma peataja

Sven Vabar

Ühest küljest on “Howli liikuvas kindluses” (2004) olemas kõik asjad, mis panevad vaimustuma Jaapani animekunstnikust Hayao Miyazakist.  On pillavat, ebakonventsionaalset fantaasiat, mis tõesti toimib imena, mitte ei jäljenda imelist nagu enamikus tänapäeva muinasteemalistes lastemultikates näha võib. Juba ringi kõndiv loss ise näeb välja nagu kohutavalt suur ja paks aurujõul töötav neljajalgne tulnukas-raudrüütel, mis ägiseb, oigab ja puhiseb, ähvardades iga hetk kokku variseda. See loss uitab oma vaevalisel moel mööda maad ringi, kuid on ka omamoodi aja-, ruumi- ning reaalsusemasin: keerad ühte nuppu ja satud vastavalt vajadusele kas suurde või väiksesse linna, apokalüptilisele sõjatandrile või lossi omaniku Howli kaunile lapsepõlvemaale.

 Miyazaki-sõbral on taas võimalik kohtuda peategelasi abistavate sõbralike ja kummaliste olevustega. Seekord on nendeks vana astmaatiline terjer ning toika otsas ringi hüppav hernehirmutis. Mingis mõttes kuulub nende kõrvaltegelastega ühte ritta ka kogu lossi liikumises ning Howli oma nõiduse haardes hoidev tuleolend Calcifer. Oma originaalsuses mõjuvad vabastavalt ka õõvastav Tühermaa Nõid ning tolle abideemonid, kes kannavad kaabusid ja sarnanevad kiirelt laialivalguvate tindiplekkidega.

 “Howli liikuvas kindluses” on ka see puutumatu, kättesaamatu, paradiislik õnnemaa, milles on rikkumata loodust, ohtralt avarust ja alati veel midagi. Antud juhul esineb see kättesaamatu õnnemaa Howli lapsepõlvepaikade kujul. Selles filmis on ka miyazakilikke lisaväärtusi: veidraid, vanaaegsust jäljendavaid lennumasinaid, igatsust sajanditaguste tehnikaimede ning Vana Maailma pompoosse arhitektuuri järele. Ja muidugi sõjavastasus ning ökoteema.

 Kõik need Miyazaki olulisemad tunnused on “Howli liikuvas kindluses” esindatud suurepärasel tasemel. Kuskil ei saa otseselt öelda, et miski selles filmis oleks väheveenev, ebasiiras, pingutatud, kunstlik ja kõik need teised sõnad. Kuid ometi ei mõjunud need olulised tunnused, vähemasti mulle, sedavõrd intensiivselt kui Miyazaki varasemates filmides. Fantaasia polnud nii peadpööritav, inspireeriv ja jõudu andev kui filmis “Vaimudest viidud”. Ja ka paradiislik õnnemaa polnud päris selline nagu “Printsess Mononoke” püha mets, kus elasid jumalad ja tillukesed metsahaldjad, või taastärganud puhas keskkond ökokatastroofijärgse, vähkkasvajana vohava mürk-metsa südames “Nausicaä” koomiksis (filmiversioonis seda puhastatud keskkonna motiivi polnud).

 Miks need olulised tunnused [mulle] nii ei mõjunud – ei tea mina. Tõsi, “Howli” süžee oli veidi keeruline ning raskesti jälgida, kuid sama võib öelda ka teiste Miyazaki filmide kohta. Süžee pole Miyazaki puhul üldse üleliia tähtis (mistõttu ei näinud ma ka vajadust Howli lugu siinkohal ümber jutustada). Võib-olla on asi selles, et eks ole neid Miyazakisid juba üksjagu vaadatud ja kui palju üks inimene neist ikka sel määral vaimustuda jaksab. Ka Milan Kundera leidis kuskil (parafraseerin mälu järgi), et inimene jõuab elu jooksul tõsiselt armastada nii umbes kaheksat raamatut. Rohkemaks pole lihtsalt jaksu. Kui tahes palju kui tahes vaimustavaid raamatuid maailmas ka poleks. Eks ole umbes nõnda lood ka filmidega, naistega, meestega vms.

Seepärast soovitan tingimata minna “Howli liikuvat kindlust” vaatama, eriti neil, kes Miyazaki filme varem näinud pole. Sellest võib alguse saada elukestev armastus. Miyazaki on kahtlemata täiesti erakordne nähtus, ja seda mitte ainult anime- või kinoilmas. Väljaspool Jaapanit alles hakatakse sellest aru saama. Ma olen Miyazaki filme vaadanud koos mitmete inimestega ja väga huvitav on jälgida, kuidas esimest korda Miyazakiga tutvujad reageerivad näiteks bussiootamise stseenile “Minu naaber Totoros” või eespool mainitud muinasjutumetsale “Printsess Mononokes”. Need stseenid mõjuvad kõige positiivsemas mõttes tühistavalt, kuidagi maailma peatavalt. 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht