Mitme maailma vahel

„Narkokaubitsejates“ on leitud tasakaal ajaloolise tõe, kunstilise tõlgenduse ja hispaaniakeelse USA keerulise tegelikkuse vahel.

HARLY KIRSPUU

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Telesari „Narkokaubitsejad“ („Narcos“, USA-Kolumbia, 2015–2017), autorid Carlo Bernard, Chris Brancato ja Doug Miro. Osades Wagner Moura, Pedro Pascal, Boyd Holbrook jt. Netflix.

Telesari „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ („Narcos: Mexico“, USA 2018–2021), autorid Carlo Bernard, Chris Brancato ja Doug Miro. Osades Diego Luna, Scoot McNairy, José María Yazpik jt. Netflix.

Sarjas „Narkokaubitsejad“ on keskendutud Colombia narkoärikatele eesotsas Pablo Escobariga. Enne hakkab päike läänest tõusma, kui maailmas Escobarist filmide tegemine ja raamatute kirjutamine ära lõpeb. Iga osa alguses vilkuv kiri, et edasine põhineb tõsielusündmustel, paneb filmifänni kahtlema, kuigi väljamõeldut on minimaalselt. Pigem kipub olema nii, et väljamõeldisena tunduvad sündmused on tegelikult toimunud, ja vastupidi: usutavad asjad on kas laest võetud või väga vaba tõlgendus.

Netflix on siin võtnud paar tõsisemat riski, mis on ennast ära tasunud. Esiteks räägivad latiinod hispaania keeles, mitte ei pursi omavahel aktsendiga arusaamatut inglise keelt, nagu Hollywoodis tavaline. Ka osade režissöörid on kõik Ladina-Ameerika taustaga (sealhulgas ka Colombia oma Andrés Baiz) ning pole tunnet, et valged ameeriklased üritavad rääkida kellegi teise lugu. Vabalt oleks võinud endale jalga tulistada ka tundmatute näitlejate kasutamisega. Escobari osas Wagner Moura on Brasiiliast ja sealkandis mitmeid kordi auhinnatud, aga ingliskeelses kultuuriruumis tuntakse teda vähem. Sama võib öelda ka peaaegu kõigi teiste näitlejate kohta, kes on väljaspool Ladina-Ameerikat enamasti tundmatud. Silmapaistvad erandid on Pedro Pascal („Troonide mängu“1 Oberyn) ja paljude lemmik, Puerto Rico kirvenägu Luis Guzmán, kes on mänginud igal pool, alates „NYPD Blue’st“2 ja lõpetades „Oziga“3.

Tegelased on esitatud inimlikuna; üleilmselt kuulsaid kurjategijaid mängides võib teinekord rängalt mööda panna ja üle pingutada, mis rikub üldpildi täiesti ära. Eks oma osa ole sellel, et paljud näitlejad ongi Colombia taustaga ja elanud Escobari ja tema kaaslastega samal ajal samas riigis. Seega on inimlikku olnud ehk kergem leida. Ei ole mindud ka teise äärmusse, kujutatud narkokaubitsejaid uue vaatenurga nimel kui vääriti mõistetud pühakuid. Tapjad on tapjad, kurjategijad on kurjategijad ja mahhinaatorid on mahhinaatorid, aga neis pole midagi üliinimlikku – kuigi näitlejad võiksid seda sel moel paista lasta. Isegi Escobari näidatakse sellena, kes ta päriselt olla võis. Võinuks ju keskenduda tema elustiilile ja põhjatule rikkusele, mistõttu seadused talle ei kehtinud, näiteks on Colombia riik siiamaani hädas temalt konfiskeeritud jõehobudega (nood oli ta mõistagi ostnud rahvusvahelistele seadustele vilistades). Pigem näeb aga seda, kuidas suvaline pisikurjategija jõuab maailma rikaste ja võimsate hulka ning kaotab pinna jalge alt. Aastaid oma tahtmist saanuna hakkab ta esitama nõudmisi, milleks pole otsest põhjust, ning kui oma tahtmist ei saa, ei kohku ta tagasi isegi terrorismi ja tavaliste inimeste tapmise ees.

Kurjategijad on ehedad, alates Miguel Gallardost (Diego Luna, paremal), ja don Netost (Joaquín Cosio) ning sarjast saab üsnagi ajatruu pildi Mehhiko sündmustest enne narkosõdu.Kaader sarjast „Narkokaubitsejad. Mehhiko“

Isegi ameeriklasi pole kujutatud valge päästja rollis, nagu Ladina-Ameerika puhul pahatihti tehakse, vaid neid on näidatud üsnagi objektiivselt ja erapooletult. USA valitsus on viimased kakssada aastat läänepoolkeral oma huve realiseerinud, eirates seda, kas see toob ka kohalikule rahvale mingit kasu. Keeruliste suhete, valimiste, režiimide ja kodusõdade kaudu (Colombias on sisekonfliktid aktuaalsed aastast 1964, aga lõppu ei paista) joonistub sarjas väga hästi välja, et USA üritab mängida kahel poolel korraga. Selline vaatenurk tuleneb ehk sellest, et tootjafirmaks pole mitte Netflix või mõni muu Ameerika stuudio, vaid prantslaste Gaumont, kellel pole erilist huvi läänepoolkera konfliktis kedagi oluliselt paremaks või halvemaks valetada.

„Narkokaubitsejate“ sarja kõige nõrgem lüli on kolmas hooaeg. See pole päris nii lootusetu, et jääks mulje, nagu oleks mingit sorti loopikendus kõigile osalistele üllatusena kähku valmis vorbitud (nagu näiteks „Tähevärav SG-1“4 kolm viimast hooaega) või ei saadaks aru, millal on aeg lõpetada (vt ka „Simpsonid“5), aga hoog on kadunud. Pärast Escobari mahalaskmist kargavad kuskilt välja Cali kartelli mehed, siiani kolmandajärgulised tegelased, ja seerias keskendutakse edaspidi neile. Ajaloolise tõe huvides peab ütlema, et tegelikult nii oligi: kui Pablo Escobar 1993. aastal kuuli pähe sai, loomulikult narkokaubandus Colombias ei lõppenud, vaid liikus teiste kätte. Teostus võinuks siiski parem olla. Alguses oli plaan teha ka neljas hooaeg, aga õnneks otsustati hoopis kõrvalsarja „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ kasuks.

Mehhikos toimetatakse sama asja võrdlemisi samal ajal. Sarja „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ ühes peaosas on Mehhiko taustaga Michael Peña, keda on kohatud kõikjal, alates „Mu väikese poni filmist“6 kuni „Räpase Mackey“7 seriaalini. Suur osa näitlejaid on Mehhiko taustaga ja üsnagi tundmatud väljaspool hispaaniakeelset filmiskeenet ja telenovela’de maailma. Seekord on keskmes rohkem ameeriklased ja juhtumised mõlemal pool piiri, tegelaste suhtes ollakse kaastundlikud, aga neid ei haletseta. Kuigi Mehhikos notivad narkoparunid üksteist ja ka lihtsurelikke ning asi on kogu aeg olnud rahas, mitte ideoloogias, näeme siiski tänu näitlejatöödele ka kriminaale inimestena. Nende lihtsust ja inimlikkust rõhutavad eriti heliriba narcocorrido’d ehk Mehhiko narkoballaadid, mida narkoparunid tellivad endale oma vägitegude jäädvustamiseks. „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ on tehtud stiilis „meie vs. nemad“, aga ei Peña tegelaskuju, 1985. aastal narkoärikate surnuks piinatud USA narkootikumidevastase võitluse ameti agenti Kiki Camarenat ega tema ülemusi eesotsas James Kuykendalliga (Matt Letscher) ole näidatud liigheroiliselt. Teise poole esindajad on ehedad, alates Miguel Gallardost (Diego Luna) ja don Netost (Joaquín Cosio), hoolimata sellest, et näitlejad pole enamasti olnud seotud krimisarjadega. Isegi El Chapo (Alejandro Edda) on lihtne ja mõistetav. Ka taust on hästi avatud, inimeste, mitte ajaloofaktide kaudu, nii et isegi see, kes neist asjust tõesti mitte midagi ei tea, saab üsnagi ajatruu pildi Mehhiko sündmustest enne narkosõdu. Surnuks piinatud USA agendist rääkivas sarjas võib ju vägagi rappa minna – võib ju unustada tegelikkuse ja teha järjekordse Ameerika kättemaksufilmi –, aga seda ei ole õnneks juhtunud.

Eelmise aasta novembri keskel tuli välja sarja „Narkokaubitsejad. Mehhiko“ kolmas ning ilmselt viimane hooaeg, aga nagu eelkäijaga seoses, on seegi mõneti ebameeldiv üllatus. Ajaloo seisukohalt on kõik üsna õige ja tahaks muidugi lugu lõpuni rääkida, aga miski on väga käest ära: tegelased tuigerdavad ühest kohast teise ja teevad midagi … Peamiselt on keskendutud El Chapo loole (tabamine-põgenemine-tabamine jne). Mehhiko avaliku arvamuse pööramist narkoparunite vastu on kirjeldatud, mitte näidatud, kuigi eelmised kaks hooaega on tehtud hingestatumalt.

Kokkuvõttes on aga mõlemad sarjad head ja neid tasub kas või mitu korda vaadata. Nüüd, kui Fox on Netflixist oma tooted ära võtnud, on ilmselt aega vaatamiseks ka rohkem uusi asju valida.

1 „Game of Thrones“, 2011–2019.

2 „NYPD Blue“, 1993–2005.

3 „Oz“, 1997–2003.

4 „Stargate SG-1“, 1997–2007.

5 „The Simpsons“, 1989–…

6 „My Little Pony: Film“, Jayson Thiessen, Lean Lagonera, 2017.

7 „The Shield“, 2002–2008.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht