„Miks sa tahad meid filmida?“

Mehrdad Oskouei: „Minu meelest on Lähis-Idast lähtuv uudisteruum täidetud liiga ühekülgsete rusuvate uudistega. Mina otsin oma filmides elu, mitte surma.“

KAAREL KUURMAA

Äsja lõppenud dokumentaalfilmide festivali „Docpoint“ peakülaliseks oli tunnustatud iraani dokirežissöör Mehr­dad Oskouei, kes viis Tallinnas läbi meistriklassi ning kohtus retrospektiivi raames näidatud nelja filmi järel Eesti publikuga. Mehrdad Oskouei filme on näidatud üle maailma sadadel festivalidel ning tema filmid on võitnud kümneid auhindu. Oskouei värskeim teos „Päikeseta varjud“1 oli 2019. novembris toimunud maailma suurima dokumentaalfilmide festivali IDFA avafilmiks ning võitis ka parima režissööri preemia. Eesti publikule on varasemast tuttav Oskouei 2016. aasta „Berlinalel“ auhinnatud film „Säratud unistused“,2 mis linastus meil „Just filmi“ programmis. Filmi on näidatud 137 festivalil ning see on saanud üle 40 auhinna.

Oskouei leidlikes filmides segunevad iidse pärsia kultuuri aastasadade pikkused traditsioonid tänapäeva sotsiaalselt teravate vaatlustega. Hoolimata esmatasandil raskena näivatest teemadest paneb ta alati oma filmidesse üllatavalt palju helgust ja kergust.

Oskouei alustas oma karjääri millenniumi alguses selliste antropoloogiliste filmidega nagu „Mu ema kodulaguun“,3 milles ta on jälginud 67aastast naist, kes üksi iga päev paadiga kalal käib, et toita ennast ning oma kodus ootavat ema, ja 2004. aastal valminud „Teispool burkat“,4 kus vaadeldakse Hormuzi väinas asuval Qeshmi saarel elavate naiste värvikat rituaalirikast elu. 2005. aastal valmis tragikoomiline urbanistlikule linnanoorusele keskendatud film „Nina iraani stiilis“,5 kus ilmsiks tuleb üllatav tõsiasi, et iraanlased teevad maailmas enim rinoplastilisi, s.t, nina kosmeetilisi operatsioone. Nina väiksemaks lõikamisest on iraani noortele saanud omamoodi täiskasvanuks saamise riitus. Oskouei käsitleb teemat ühtaegu filosoofiliselt ja antropoloogiliselt, kuid eelkõige tragikoomiliselt. 

Mehrdad Oskouei: „On ülimalt tähtis panna filmi täieliku vaikuse hetki, sest need annavad vaatajale võimaluse filmis näidatud seisundisse või karakteritesse süveneda ning sellesse hetke sisse elada.“

Pressifoto / DocPoint Helsinki

Tema viimased neli filmi on keskendatud Teheranis asuvatele, meie mõistes kinnipidamisasutuse ja rehabilitatsioonikeskuse vahepeale jäävatele asutustele ning sealsetele kinnipeetavatele. Omal moel võib kõnelda tema vanglafilmide kvartetist. Kahes varasemas – „Alati on hilja vabaduseks“ ja „Talve viimased päevad“6 – on fookuses alaealised, alla 15aastased poisid, kes olid varastanud nii lambaid, motikaid kui raha ning tihti kinni mõistetud ka narkootikumide vahendamise pärast. Oskouei rahvus­vaheliselt edukaimad filmid „Säratud unistused“ ja „Päikeseta varjud“ on noortest naistest, kes on samuti vanglas varastamise, narkootikumide vahendamise või, viimases filmis, vägivaldse lähisugulase (abikaasa, mehe, onu) tapmise pärast. Ta näitab noori naisi, tegemata neist märtrit või ohvrit – Oskoueile on nad inimesed, kes on jäänud meestekeskse ühiskonna hammasrataste vahele. Naised ei saa eal turvaliselt koju naasta ja nii on filmis näidatav kinnipidamisasutus neile ka omamoodi turvakodu, kus teistest saatusekaaslastest on naistele saanud uus perekond.

Mis on teie meelest filmirežissöörina töötamise eeldus?

Minu arvates peab iga filmitegija olema kõigepealt aus iseenda vastu. Ta peab märkama nii ümbritsevat kui ka seda, mis toimub tema sees. Minul on tavaliselt kaks küsimust, millele ma püüan vastata, enne kui filmi tegema hakkan: „miks ma tahan seda filmi teha?“ ning „miks olen just mina õige inimene selle filmi tegemiseks?“.

Vanglaõhkkond ei ole ilmselgelt tore paik, aga teie filmides on tihti, hoolimata raskest teemast, üllatavalt mänguline, kohati isegi helge õhkkond. Millest see tuleb?

Kui taotlen luba seal filmida, siis tavaliselt võtab taotlemine palju aega ning eal ei tea, millal tuleb jaatav vastus. Seega pole mul ka klassikalist ettevalmistusperioodi, vaid võtted algavad kohe, kui luba filmimiseks on antud. Siis püüangi esmalt tabada kõige olmelisemat: kuidas need inimesed söövad, suhtlevad, mängivad, jalutavad jne. Muidugi on seal palju valu ja kurbust, üksindust, kannatusi, aga sellest ei piisa täispikaks filmilooks. Ma ei ole ju ajakirjanik, kes tahab teha sensatsioonilist ühekülgselt pealispinnalist lugu, mulle on tähtsad inimeseks olemise aspektid. Tahan näidata nii inimelu sügavust kui ka tähenduslikkust, väikseid igapäevaelu rõõme. Minu meelest on Lähis-Idast lähtuv uudisteruum täidetud liiga ühekülgsete rusuvate uudistega. Mina otsin oma filmides elu, mitte surma. Ometi on eri poolused vajalikud filmi terviku seisukohast, sest minu filmid saavad valmis alles siis, kui neid näeb publik, kelle peas saab film lõplikult valmis. Kui laenata kujundit hiina filosoofiast, siis mu filmid on nagu yin ning nagu yang on publik, kes teeb neist terviku. Seepärast on ülimalt tähtis panna filmi täieliku vaikuse hetki, sest need annavad vaatajale võimaluse filmis näidatud seisundisse või karakteritesse süveneda ning sellesse hetke sisse elada. Vaikus on publiku, filmitava tegelase ning minu loomingu kõige kesksem, kõnekaim kohtumispunkt.

Kes on teid enim inspireerinud filmirežissöörid?

Olen palju kordi vaadanud oma lemmikute, nagu Robert Bresson, Yasujirō Ozu, Abbas Kiarostami, ning tänapäeva autoritest Michael Haneke, vendade Dardenne’ide ja Aki Kaurismäki töid. Ka nende filmides on vaikuse kasutamine märkimisväärsel kohal. Filmikunst ei ole ainult kõnelemine, vaid inimemotsioonide tõlkimine audiovisuaalsesse keelde.

Teid tuntakse Iraanis ka fotograafina. Kust olete saanud hariduse, kas olete käinud filmikoolis?

Jah, olen õppinud Teherani filmikoolis režiid, aga pean end siiski iseõppijaks. Muide, paljud head iraani filmilavastajad on hoopis teistsuguste kogemustega: näiteks Kiarostami on õppinud maalikunsti, Asghar Farhadi ja Mani Haghighi on teatritaustaga.

Mis hoiab inimest filmi juures?

Filmis on kaks liini – informatsiooniliin ja kireliin. Kireliin on see, mis hoiab vaatajat filmi küljes, sest selle kaudu püsib inimeses tahe teada saada, mis juhtub edasi. Seepärast on filmi alguses vaja luua intrigeeriva küsimusega õhkkond, kus kõik pole kohe selge. Alles pärast seda saab anda vaatajaile konkreetsemat informatsiooni, mis peab viima filmi peaküsimuseni. See kireliin peab hoidma vaatajat filmi juures algusest lõpuni, ja kuigi filmi lõpus peab saabuma vastus, peaks see siiski olema selline vastus, mis kumiseb vaataja peas veel tund, kuu või aasta pärast filmi lõppu. Erinevalt Hollywoodi suurfilmide lõppudest töötan mina autorifilmide maailmas, kus lõpp ei ole lõplik ega ühe selge vastusega, pigem on selles peidus uus avanemine.

Mehrdad Oskouei: „Filmis „Säratud unistused“ näeme filmi jooksul trelle ainult mõne korra, siis kui tüdruk läheb vabadusse. Selline visuaalne lahendus võimendab vaataja peas küsimust, kus see vangla siis asub.“

Kaader filmist

Mõnikord on teie filme vaadates tunne, nagu oleks osa stseene lavastatud. Kas see on nii? Näiteks siis, kui vanglatüdrukud üksteist intervjueerivad või pardipoegadega mängivad. 

See tuleneb ilmselt sellest, et ma lasen oma karakteritel olla filmimise ajal täielikult vaba ja teha, mida iganes. Olen neil endal lasknud filmida, mikrofoniga kaaslasi küsitleda, rääkida kaamerasse või suhelda minuga. Kuidas nad ka soovivad või ennast mugavamalt tunnevad. Kinnipidamisasutuse üksluises elus võib selline mänguline võimalus näidata neid teatraalsemalt ja lustlikkusega segunenuna võib tunduda lavastatuna, aga filmis tegelikult puudub selline lavastus, nagu me seda näeme mängufilmides.

Teie filme vaadates tekib ootamatult äraspidine tunne: trellitatud kinnipidamisasutuses viibivad noored hakkavad seal tunduma „vabamad“ ja paremini turvatud kui väljapool seda. Kas see on teadlik vaatenurk?

Jah, see on omamoodi tõsi ning ka oma visuaalkeeles olen seda rõhutanud. Näiteks filmis „Säratud unistused“ näeme filmi jooksul trelle ainult mõne korra, siis kui tüdruk läheb vabadusse. Selline visuaalne lahendus võimendab vaataja peas küsimust, kus see vangla siis asub.

Mida te oma keerulise saatusega filmitavatelt ise õppinud olete?

Filmitegijana tuleb õppida kõikidelt tegelastelt. See on vajalik, et tajuda nendes toimuvaid muutusi ja need välja tuua nii filmi dramaturgias kui ka inimese sisemises arengukaares. Üks selleni jõudmise viis on küsida oma peategelastelt filmimise käigus samu, tihti ajatuid küsimusi armastusest, õnnest, perekonnast, unistustest, jumalast. „Säratutes unistustes“ tegin seda näiteks kolm korda – filmimise alguses, keskel ja lõpus – ning alati olid vastused erinevad. Kuna tegu on audiovisuaalse kunstiga, siis vastuse asemel võib kõnekas olla ka vaikimine, mis annab parema vastuse kui sõnad.

Oma filmitavate läbielatud raskused tuleb filmitegijal omal moel läbi elada ja see on ränk koorem. Nii „Säratute unistuste“ kui ka „Päikeseta varjude“ võtete ajal ujusin igal õhtul kaks tundi, et vabaneda päeval kogetust ning oma keha järgmiseks võttepäevaks ette valmistada. Ma ei lasknud destruktiivsel energial oma keha üle võtta, vaid suutsin jääda režissööriks, kes räägib väga keerulisi lugusid. „Säratute unistuste“ operaator keeldus osalemast järgmise filmi võtetel, sest tema ei pidanud vaimsele survele vastu ja kannatas tugevate peavalude käes.

Kas olete jäänud oma tegelasi hiljem jälgima ja mõelnud teha näiteks jätku­filmi?

Mul oli rehabilitatsioonikeskusega leping ja seal oli kirjas, et pärast filmimist ei tohi ma enam oma tegelastega ühendust võtta. Mõnega jäin aga natukeseks siiski suhtlema ja püüdsin aidata rahastada paari tüdruku edasiõppimist, aga sotsiaaltöötajad ei lubanud nendega suhtlemist jätkata, kuna pidasid seda ohtlikuks mõlemale poolele.

Kuidas te saavutate nii usaldusliku õhkkonna, mida me teie filmides kogeme, et kaamera ees pihitakse pea kõige salajasemaid eluseiku?

Tavaliselt on mul filmimiseks väga piiratud aeg, seepärast esimestel kohtumistel tutvustan ennast ja räägin neile omaenda läbielamistest, näiteks seda, miks ma kunagi enesetapule mõtlesin, millal või kellesse armusin, oma lastest, rõõmudest ja muredest. „Säratute unistuste“ filmimise esimesel päeval küsis üks tüdruk: „Palun ütle meile ausalt, miks sa tahad meid filmida?“ Vastasin, et mul on nendevanune 16aastane tütar. See lõi kohe säärase usaldusliku suhte, mis võimaldas tekitada õhkkonna, millest ennist rääkisime. „Päikeseta varjudes“ kasutasin säärast meetodit, et jätsin kaamera naistele ning seal oli üks ruum, kus nad võisid kaamera ees üksinda pihtida. See töötas suurepäraselt ning püüan sellist meetodit katsetada ka tulevikus.

Teie filme on näidatud kõikjal maailmas sadadel festivalidel ning need on võitnud hulgi auhindu, aga milline on olnud teie filmide vastuvõtt Iraanis?

Viimaseid filme ei ole Iraanis avalikult peaaegu üldse näidatud. Ainult mõned üksikud linastused festivalidel ja ülikoolides. Rohkem oleme püüdnud neid näidata otsustajatele, poliitikutele, advokaatidele ja kohtunikele. Televisioon neid filme ei näita, sest need on praeguse olukorra suhtes kriitilised ning näitavad ametlikult kriminaalkurjategijaks mõistetud inimesi liiga heas valguses.

Kust te siis leiate raha filmide tegemiseks?

Ega Iraanist leiagi. Mind aitavad välisfondid.

See on isiklik küsimus, aga kuna olete teinud sel teemal filmi, siis küsin ikkagi: kas te olete ka kunagi kaalunud nina väiksemaks lõikamist?

(Naerab.) Ei ole. Mitte kunagi. Kurb lugu, et iraani noored nii palju rinoplastilisi operatsioone teevad, kuigi mina olen sellest jutustanud koomiliselt. Nina väiksemaks lõikamise operatsioonid on Iraanis tänu populaarsusele väga kõrgel tasemel, odavad ja meil käiakse neid tegemas üle maailma. Minu meelest ei peaks me igasuguste moevooludega kaasa jooksma, vaid olema uhked selle üle, millised me oleme kultuurina ja üksikisikuna.

Lõpetuseks esitan veel ühe aja­kajalise, loomingut mittepuudutava küsimuse. Kas sõda Iraani ja USA vahel eskaleerub või hakkab olukord rahunema?

Sõda käib juba aastaid, aga praegused väga kurvad sündmused ei tee rahu saavutamist kergemaks, vähemalt mitte lähikuudel ega ilmselt mitte ka lähiaastail. Sellisel festivalil nagu siin Tallinnas „Docpoint“ oleme kõik ühesugused inimesed, hoolimata välisest erinevusest. Kultuur liidab, kahjuks poliitikud tihti lahutavad rahvaid ja see on väga-väga kurb. Mina püüan jätkata oma filmide tegemist ja teiste kultuuridega dialoogi pidada, sõltumata poliitilisest olukorrast, ning olen väga õnnelik, et sain viibida teie ilusas linnas, kohtuda eesti inimestega ja tunda end siin väga koduselt.

1 „Sunless Shadows“, Mehrdad Oskouei, 2019.

2 „Royahaye dame sobh“, Mehrdad Oskouei, 2016.

3 „Khyaneye madariyam mordab“, Mehrdad Oskouei, 1999.

4 „Az pase borghe“, Mehrdad Oskouei, 2004.

5 „Damagh be sabke irani“, Mehrdad Oskouei, 2006.

6 „It’s Always Late for Freedom“, Mehrdad Oskouei, 2008; „Akharin rouzhaye zemestan“, Mehrdad Oskouei, 2012.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht