Miguel Littín, Raúl Ruiz ja teised Tšiili kineastid

Aare Ermel

Vaevalt keegi kahtleb selles, et Ladina-Ameerika suurimad filmimaad on Brasiilia, Argentina ja Mehhiko. Pikk ja üllatavalt kirju ajalugu on samuti Tšiili filmikunstil. Üsna põhjaliku ülevaate sealse filmiteo kohta leiab netiaadressil http://www.cinechile.cl/. Esimene omamaine filmikatsetus esilinastus 26. mail 1902. aastal Valparaiso sadamalinna teatris Odeón. Tegu oli linna pritsimeeste iga-aastase demonstratsioonesinemisega, kolmeminutisest unikaalsest filmijupist on säilinud 27 sekundi jagu. Tummfilmiperioodil (1910–1931) toodeti Tšiilis 78 filmi. Esimeseks täispikaks linalooks oli Adolfo Urzúa lavastatud „Manuel Rodríguez” (1910), mis räägib Hispaania-vastase vabadusvõitluse ühest juhtfiguurist, legendaarsest geriljajuhist Manuel Rodríguez Erdoízast (1785-1818). Varasematest filmitegijatest tõusis esile teatrinäitleja, poeet, dramaturg ja kunstikriitik Pedro Sienna (kodanikunimi Pedro Pérez Cordero, 1893–1972), kes lavastas perioodi olulisemad kinofilmid. Neist silmapaistvaim on Manuel Rodríguezt heroiseerinud „Surmaratsanik” („Le husar de la muerte”, 1925, film restaureeriti 1962. a). 1942. aastal loodi kodumaise filmitööstuse edendamiseks korporatsioon CORFO (Corporación de Fomento de la Producción) ja stuudio Chilefilms. Tegutseti heausklikult ja kaunis priiskavalt, mistõttu oldi kümnendi lõpul silmitsi suurte finantsprobleemidega. Tohutult vahendeid oli kulutatud populistlike „superproduktsioonide” tootmiseks, kuna loodeti kindlale publikumenule. Kahjumisse ei jäänud väidetavalt üksnes Roberto de Ribóni seikluskomöödia „Maharadža teemandid” (1946).

Tšiili uus kino

1960. aastail hakkas omamaise filmikunsti maine kiiresti kasvama. Santiago ülikooli juures alustas 1957. aastal tööd eksperimentaalse filmi keskus, Tšiili katoliiklikus ülikoolis loodi filmiinstituut. 1967. aastal peeti Viña del Maris (linn Tšiilis Valparaiso piirkonnas) esimest korda Ladina-Ameerika uue filmi festivali (Festival del Nuevo Cine Latinoamericano). Kohe seejärel valmisid esimesed tähtteosed: Raúl Ruizi „Kolm kurba tiigrit” (1968, pälvis Kuldleopardi Locarnos), Aldo Francia „Valparaiso, mu arm” (1969) ja Miguel Littíni „Šaakal Nahueltorost” (1970). Berliini filmifestivalil näidatud „Šaakalit” kiideti koguni kui itaallase Vittorio De Sica neorealistliku klassikafilmiga „Jalgrattavargad” peaaegu samaväärset uusversiooni. Nagu Brasiilia ja Argentina uuemas filmikunstis, käsitlesid ka tšiillased oma töödes sotsiaalpoliitilisi probleeme. Lisaks mängis võrdlemisi tähtsat rolli tollal aktiivselt tegutsenud muusikaline liikumine Nueva Canción Chilena (Uus Tšiili Laul).

1973. aastal toimus sõjaväeline riigipööre, president Salvador Allende asemel tuli võimule kindral Augusto Pinochet. Paljud filmitegijad olid sunnitud kodumaalt lahkuma, nimekamate seas Miguel Littín Cucumides (sünd 1942), dokumentalist Patricio Guzmán Lozanes (sünd 1941), Helvio Soto (1930–2001), Raúl Ruiz Pino (1941–2011) ja tema naine Valeria Sarmiento (sünd 1948). Helvio Soto tuntumad tööd on vahetult enne Allende presidendivalimisi lõpetatud „Ma hääletan relvaga” („Voto más fusil”, 1970/2002) ja Prantsusmaa-Bulgaaria koostööprojektina valminud põnevusdraama „Santiagos sajab vihma” (1975).

Mitmel pool maailmas elanud ja tegutsenud Patricio Guzmáni tõsielufilmidest väärivad kindlasti eraldi mainimist triloogia „Võitlus Tšiili pärast” (1975–79), „Salvador Allende” (2004) ja „Nostalgia valguse järele” (2010). Valeria Sarmiento peateoseks ongi jäänud 41. „Berlinalel” linastunud draama „Amelia Lópes O’Neill” (1991, peaosades Franco Nero ja Laura del Sol).

Palestiina-kreeka päritolu Miguel Littín tudeeris Santiago ülikoolis teatriajalugu ning äratas seejärel tähelepanu avangardistlike ja eksperimentaalsete näidendite autorina. 1970. aasta presidendivalimise ajal juhtis ta filmitegelaste ametiühingu Salvador Allendet toetavat tegevust. Pärast riigipööret pikemat aega Mehhikos ja Hispaanias elanud Littíni filmiloomingu paremikku kuuluvad teosed „Šaakal Nahueltorost”, „Tõotatud maa” (1973), „Sündmused Marusia kaevanduses” (1975), „Montieli lesk” (1979), „Alsino ja Kondor” (1982) ja „Tulemaa” (2000). Enamik jõudis ka Moskva filmifestivalile. Ilmselt see asjaolu on üheks põhjuseks, miks veel 10-20 aastat tagasi märgiti meie naaberriigi filmiajakirjanduses korduvalt, et peale Miguel Littíni on poliitkorrektseid filme teinud veel üks tšiillane, Moskva filmiinstituudi lõpetanud Sebastian Alarcón (sünd 1949). Alarcóni tosinkonnast režissööritööst on sünnimaa temaatikale pühendatud näiteks „Öö Tšiili kohal” (1977), „Santa Esperanza” (1980), „Jaaguar” (1986) ja „Fotograaf” (2003).

Raúl (Raoul) Ruiz oli üks rahvusvahelises filmielus uuenduslikumaid ja mitmekülgsemaid režissööre, kes lavastas üle saja kino-, tele- ja dokumentaalfilmi. Enne Prantsusmaale emigreerumist jõudis Ruiz teha 14 filmi, millest teatakse eeskätt Alejandro Sievekingi samanimelise näidendi ekraniseeringut „Kolm kurba tiigrit” ja komöödiat „Väike valge tuvi” (1973, esilinastus 1990). Enne surma jõudis mainekas kineast lõpetada Tšiilis vändatud nostalgilis-eleegilise draama „Öö hakul” (2012). Herman del Solari fantaasianovellidel põhinev fellinilik meistriteos linastus mullu Cannes’is ja ka PÖFFil.

Teisi tegijaid

Filmielu hoogustus Tšiilis taas 1989. aastal, kui oli tehtud lõpp Pinocheti režiimile. Märkimisväärset abi andis 1992. aastal loodud rahvusliku kunsti toetamise fond Fondart. Ometi kulus peaaegu kümme aastat, alles siis võis rääkida omamaise filmitoodangu ja rahvusvahelise produktsiooni edukast konkurentsist. Esimesteks suurteks kassahittideks said näiteks Cristián Calazi komöödia mölapidamatust raadiosaatejuhist „Sentimentaalne naljataja” (1999), Jorge Olguíni „Must Ingel” (2000), Boris Quercia ajaviitefarss „Armastusega seks” („Sexo con amor”, 2003) ja komöödia „Stefan vs. Kramer” (2012), kus populaarne estraadikoomik Stefan Kramer parodeerib saja minuti jooksul kokku 21 avaliku elu tegelast.

Loodetud publiku- ja kriitikaeduta aga jäi režissöör Marcelo Ferrari naturalistlik ajaloodraama „Maa all” („Sub terra”, 2003). Suurfilmi aluseks olnud Baldomero Lillo Figueroa (1867–1923) romaanil on mitmeid sarnaseid jooni prantslase Émile Zola „Söekaevuritega”. 1897. aastal Lota kaevanduses aset leidnud kurbmäng on hull ja hirmus, tööinimesed kannatavad ja katsuvad kuidagi edasi elada. Isegi kui kaevurite tagasihoidlik vastuhakk peaks imekombel õnnestuma, oleks mässukatse positiivne tagajärg vähetõenäoline.

Tšiili teenekamatest filmiloojatest on endiselt rivis kauaaegse operaatoristaažiga Silvio Caiozzi (sünd 1944), kelle lavastustest on saatnud suurem kriitikamenu ajaloodraamat „Julio algab juulis” (1979) ja José Donoso klassikaromaani „Kroonimine” ekraniseeringut (2000). Märksa noorematest kineastidest on praegu oma tippvormis Pablo Larraín Matte (sünd 1976) ja Andrés Wood Montt (sünd 1965). Wood debüteeris režissöörina spordidraamaga „Jalgpallilood” (1997). Edutee jätkus naturalistliku dokumentaaldraamaga „Loco-palavik” (2001), retrofilmiga „Machuca” (2004) ja nelja sõbra saatuselooga „Hea elu” (2008). Larraíni iroonilise krimidraama „Tony Manero” (2008) antikangelaseks on Pinocheti-aegses Tšiilis tegutsev keskealine sarimõrvar, kelle „vaimseks eeskujuks” on kultusfilmis „Kesköine palavik” diskotantsijat mänginud näitleja John Travolta. Draama „Post mortem” (2010) fookuses on pingelised suhted president Allende viimastel päevadel surnukuuris töötanud meeste ja naiste vahel. Pablo Larraíni filmitriloogia Tšiilist Pinocheti diktatuuri ajal lõpetab tema seni parimaks saavutuseks peetud musta huumoriga ajaloodraaama „Ei” („No”, 2012, peaosas Gael García Bernal). On 1988. aasta. Kindral Augusto Pinochet on sunnitud presidentuuri säilitamiseks kuulutama välja referendumi. Pinocheti vastast EI-kampaaniat saadab kõige kiuste edu. Oskuslik reklaam ja turundus mõjutavad rahva tahtejõudu, saades seeläbi uueks võimuks.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht