Meie elu on üks suur nali

Margit Adorf

See on superkangelaste hingeelu ja moraalinormide poeetiline sisekaemus, aeglane ja filosoofiline must komöödia, kus lahatakse võimuprobleeme ja vägivalda, popkultuuri käekirjaga eksistentsialistlik mõtisklus.        Fantastiline põnevusfilm „Valvurid” („Watchmen”, USA 2009, 160 min), režissöör Zack Snyder. Osades Malin Akerman, Billy Crudup, Jackie Earle Haley, Jeffrey Dean Morgan, Patrick Wilson, Matthew Goode jt. Linastub Tallinna kobarkinos ja Tartu Cinamonis.                   Möödunud nädalal jõudis meie kinoekraanidele suurepärane pärl, graafilise romaani klassika ekraniseering „Valvurid”. Alan Moore’i 1986. aastal ilmunud piltromaani filmiversioon on poeetiline, mõtlik, psühhedeelne ning mõõdukalt verine. Eelkõige on see film aga poeetiline, seda ka siis, kui veri pritsib ja kondid ragisevad. Tegelaste tekst on kohati pateetiline, paisutatult literatuurne, kuid see annab filmile võlu vaid juurde ning pealegi:  kas peaksidki superkangelased kõnelema teisiti, ilma paatoseta? Nende elus on kõik suurem kui elus ja kui midagi on nihu, siis topelt. „Meie elu on üks suur nali,” kordub mitmete tegelaste suus läbi filmi. 

 

Naljast kaugel

Film ise aga on naljategemisest kaugel ja see on tõsiselt nauditav saavutus, mis peaks meeltmööda olema nii popkorni krõbistavaile puberteetikuile kui kuivikutest raamatukoidele. Mõnele annab film mõtlemisainet, teisele pakub mõnusat meelelahutust. Peab küll kohe alguses ära ütlema, et need, kes tahavad saada korralikku hollywoodlikku  kärtsu ja mürtsu, peavad valima mõne muu filmi, see pole nonstop-action’iga superkangelaste film, see pole kuri splätter, pisaraid kiskuv katastroofifilm või jalaga-tagumikkukomöödia. Nagu mainitud, on tegu poeetilise teosega, isegi veri pritsib siin väljapeetult ning esteetiliselt, kohati aegluubis ning tõenäoliselt mõne sulni poplaulu saatel. Siinkohal peaks mainima, et helitaust on filmil suurepärane, see haarab vaataja oma  mesisesse rüppe juba alguskaadritest, kui tiitrite taustal saab ülevaate superkangelaste kurvast ajaloost, sellest, kuidas inimesed ei hinda kuritegevusega võitlevate supermeestest ja naistest rahvamalevlaste armee teeneid. Laulud on valitud mahlakate hittide seast ning need paisutavad niigi ülepaisutatud stseene veelgi üle, kuid superkangelaste filmis ei tee küll küllale liiga. Ka superkangelaste seas on rämedamaid  tüüpe, näiteks Koomik, kes silmagi pilgutamata laseb maha raseda naise, sest see on lihtsalt liiga tüütu oma nõudmisega rääkida. Süüdi jääb selles aga mr Manhattan, sest too vaatas tapatööd lihtsalt pealt, muutmata Koomiku relva piisavalt kiiresti pulbriks. Süüdistajaks on muidugi Koomik ise. Või, pigem on see enesekaitse. Muidugi, ega see pole tegelikult ju mingi liiga tõsine film, siin on mõnusalt peent ja  musta huumorit, siin vilksatab ekraanilt läbi tegelasi, kelle nägemine mõnegi vaataja muigama võib panna, näiteks oma superkangelase maalidega kiitlev Warhol või innukalt Ozymandiast pildistav Leibowitz. Film on edasi antud tempos, mis võib kiiremat märulit ootavale inimesele kohati uinutavalt mõjuda, ning kindlasti ei saa „Valvuritele” ette heita seda, et tegemist oleks pelgalt paroodiaga, paugutamisega või ühetasandilise  lameda tegevustikuga lülita-oma-aju-välja meelelahutusega. Lugu on osavalt põimitud, pakub sisult pinget algusest lõpuni, siin on heas rütmis pikitud taplusstseenid maailmavalulise mõtlusega, ei puudu ka seksistseenid. Näiteks mr Manhattani seksistseen on peenelt psühhedeelne. Mr Manhattan ise liigub suurema osa ajast ringi alasti, tema võib, tema on ka ainus tegelane, kes on tõesti superkangelane, mõned nimetavad teda koguni jumalaks.  Üks diipidest lausetest, mis filmist kummitama jääb, ongi: „Jumal on olemas ja ta on ameeriklane”. Peen huumor. 

Tapja Koomik tapetakse

Kogu lugu algab sellega, et Nat King Cole’i sulni loo „Unforgettable” taustal mõrvatakse masendunud ning allakäinud superkangelane Koomik. See mees on oma elus teinud palju kurja, tapnud lapsi, peksnud segi hipide rahuparaadi,  ilmselt vägistanud naisi, mõrvanud silma pilgutamata vaese raseda vietnami naise ja ilmselt teinud veel palju valgust kartvaid asju, mis kinolinal kajastamist ei leia. Koomik on oma elu jooksul kindlasti leidnud teistest selle filmi superkangelastest rohkem vaenlasi ning on ilmselt surma väärt. Paari päeva eest on ta käinud oma vaenlase rinnal nutmas ning kurtmas, et tema elu on üks suur koomiks. Nali. Ha-ha. Miskipärast ta ei naera. Üks superkangelastest  kommenteerib hiljem: „Koomik arvas alati, et tema naerab viimasena.” Vähemalt on tema viimased sõnad: „See on nali.” Koomiku surma võtab kõige rohkem südamesse olemuselt kurvameelne Rorschach, kes hakkab loo tagamaid uurima ning arvab, et keegi tahab kogu kostüümikangelaste pundi maa pealt pühkida ning nende mainet mustata. Siit hakkab hargnema lugu, milles põimuvad kangelaste mälestused ning kurb olevik,  kus superkangelased on sunnitud pensionipõlve pidama ning elama „normaalset” elu. Ega kõik nad polegi tahtnud olla kangelased, näiteks tunnistab Silk Sphere II , et ajas oma tobeda latekskostüümi selga ning peksis kurikaelu vaid selleks, et soovis oma emale meele järele olla. Rorschachil on aga hoopis traagilisem elulugu ning üleelusuurune surmatung … Superkangelaste üheks põhiprobleemiks filmis on see, kas päästa maailm või mitte.  Kõige kangelasema kangelase probleem on lisaks veel selles, kas ta üldse hoolib inimestest või mitte. Koomik igatahes väidab, et Manhattanil pole inimestest sooja ega külma. Silk Sphere II kurdab, et mr Manhattan ei mäleta enam elu. „Ta justkui kõnnib läbi udu ja inimesed on nagu varjud,” kurdab ülinaine. Koomik aga küsib retooriliselt: „Miks me peaksime maailma päästma, kui inimesed on tahtnud üksteist tappa aegade algusest?” Mr Manhattan  mõtiskleb: „On liiga hilja. On alati olnud ja hakkab alati olema. Liiga hilja …” ning Rorschach lisab oma mõtluses: „Jumal ei tee maailma selliseks. Meie teeme.” Kogu superkangelaste mõtluse võtab kokku mr Manhattan Marsil olles: „Elu olemasolu on tugevalt ülehinnatud.” Filmis esitatav tekst on muhe, pakub kohati poeetilisi pärleid ning võib mõjuda pateetiliselt. Kokku on tegemist vägagi nauditavas keeles edasi antud looga, mis filmi ajal  kella vaadata ei lase.     

Anima, graafika ja filmi segu 

Visuaalselt on see film animatsiooni, arvutigraafika ja filmi mahedalt kokku sulatatud segu, kus on tunda veidi rohmakat koomiksistiili (kostüümid, osalt lokatsioonid) ning eriefektid ei mõju ülepingutatult. Pigem on hoitud tagasihoidlikku joont, et asi paistaks pisut retro. Kõikide kangelaste lood joonistatakse vaatajale eraldi välja: me saame vähehaaval ning aegluubis teada, mis kellegi elus varem on juhtunud ning missuguseid niite pidi nad on omavahel  seotud. Näitlejatöödele ei tahaks midagi ette heita, sest laushäirivaid kohti ei olnud. Hoolimata sellest, et film on suhteliselt pikk, ei kipuks ma sellele ka kääridega kallale, siin on kõik omal kohal ja miski ei tundu üleliigne. Kindlasti võib selle filmi vaatajaskonna seast välja ilmuda terve hulk inimesi, kes on filmis pettunud. Nad ilmselt kriiskavad, et film on igav ja veniv ja et mis kuradi action-film see on üldse. Ega polegi. See on superkangelaste hingeelu ja moraalinormide  poeetiline sisekaemus, aeglane ja filosoofiline must komöödia, kus lahatakse võimuprobleeme ja vägivalda, popkultuuri käekirjaga eksistentsialistlik mõtisklus. Need, kes sülgavad raamatute järgi vändatud filmide peale, võiksid Moore’i graafilise romaani pihku võtta ja selle läbi lugeda. Mina kuulun paraku selle massi hulka, kes seda teost lugenud pole ja filmis ma ei pettunud. Miskipärast arvan, et ka need, kes on literatuuri läbi töötanud, ei  pea ahastuses mööda seinu üles ronima, et järjekordne klassikateos on filmina ära solgitud. Ei ole. Päris võhikutele võib vihjeks öelda, et Moore’i teoseid on varemgi ekraniseeritud, näiteks „From Hell” („Põrgust”, 2001), „The League of Extraordinary Gentlemen” („Džentelmenide liiga”, 2003) ja „V for Vendetta” („V nagu vendeta”, 2005).

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht