Meid kodust kaugel viidud sai

AVE TAAVET

Meid kodust kaugel viidud sai / ja suurelt jaolt kõik naised / me siin nüüd vapralt elame / ja oleme kõik vaesed …

Anette Eelma Lugavskajas loodud laul „Siberi mälestus“ viisil „Mats alati on tubli mees“.

Minu film „Monument vanaemale“ on nüüdseks kümmekond korda linastunud Eesti eri paigus osana rühmituse Sled kunstiprogrammist „Siberi lapsepõlv“. Alati on olnud neid, kes astuvad pärast ligi, et rääkida oma seostest Siberi, küüditamise või kaugete esivanematega. On hea meel, et mu film on ärgitanud vestlusi ning aktualiseerinud mälestusi, mis muidu ehk juba unustusehõlma vajuvad. Filmi materjal sai üles võetud Siberis 2018. aasta kevadel vaid üheksa võttepäeva jooksul. Sellele eelnes kaks aastat vestlusi Lugavskajas elanud inimestega, fotode, andmete ja kaartide otsimist, kogumist ja läbitöötamist. Ehkki filmiprojekti käivitavaks jõuks oli Sledi ekspeditsioon märtsiküüditatud eestlaste jälgedes, tundub, et tegu on vaid ühe vahepeatusega pikemas protsessis. Praegu ei oska me veel aimata, kuhu filmi järelelu välja jõuab, milliseid lugusid ja sündmusi endaga kaasa toob, kuid kõige alguses oli maastik.

Siberis on raske isegi asustatud kohti üles leida, rääkimata siis kadunud külapaikadest. Lugavskaja külaaseme leidmisel oli oluline roll 2017. aasta ekspeditsioonil pool­juhuslikult avastatud 1970ndate metskonnakaardil (see vilksatab ka filmi sissejuhatuses), kus küla nimi on veel peale märgitud, ehkki tähistatud sõnakesega „nežiloi“ elaniketa. Teise võtme, millega tundmatu maastik avada, andsid meile kätte vestlused Lugavskajas elanud eestlastega. Suuremalt jaolt leidsid need aset Tallinnas. Peale ohtrate lugudele, mis aitasid maastiku kohapeal taaselustada, saime kaasa fotosid endisest eluolust ja eestlastest Lugavskajas. Kohapeal olid meie peamised abimehed jahimehed, ümbruskonna külade elanikud ja karjused, kes lõid meile võõras maastikus mäeharjade, kivinukkide ja jõgede järgi ajasilla 1950ndate eestlaste küla ja tänapäeva lageda maastiku vahel. Mägede geoloogiline aeg voolab teises sängis kui inimeste bioloogiline aeg, lubades leida tuttavlikku ja omast sealgi, kust inimtegevuse jäljed on juba ammu haihtunud.

Mälu materialiseeringud maastikus on monumendid, inimkätega püstitatud võõrkehad, teeviidad minevikku. Mu filmi peategelane Katarina valab kohapeal külaaseme mälestustahvli betoonist. Ehkki monumendi materjalina on see üsna klassikaline valik, peitub siin ometi teatav vastuolu mälestuste hapra, ajas muutuva ja raskesti hõlmatava loomuse ning betooni raskuse, inertsuse ja monoliitsuse vahel. Ent just sellisena, loodusele võõra ja muutumatuna, omandab monument oma sümboolse väärtuse. Fikseerides ühe perekonnaloo väga konkreetses ajas ja kohas, on film „Monument vanaemale“ omakorda mälestusmärk Katarina loole ja aktsioonile.

„Monument vanaemale“ võiks julgustada just nooremat põlvkonda ette võtma palverännakut Siberisse, et otsida oma juuri, oma esivanemate lugusid ja kodukohti. Vahetu seos rohkem kui 5000 kilomeetri taguste paikade, teist keelt kõnelevate, kuid sama saatust jaganud inimestega teeb meid suuremaks. Jälginud kõrvalt Katarina loo lahtirullumist, võin öelda, et küüditatu staatus on teataval määral päritav: inimesed, kes olid elanud tema esiemadega samas külas, võtsid ta kohe omaks. Mõne fakti meenutamiseks või täpsustamiseks helistati (Tallinnas) läbi pool Lugavskaja küla ja viidati Katarinale just tema vanaema kaudu: „Ta on Aima lapselaps – me peame teda aitama!“. Siberi kontekstiski on küüditatud esivanemad pigem ühendav narratiiv, mis aitab võõrastega kontakti luua, ajalugu, mida jagavad paljud.

Sageli on küsitud, kust me nii hea vene keele saime, et Siberis ringi reisida. Tegelikult saab Siberis hakkama üsna vähesega. Kohmaka keelekasutuse tõttu on kaamera taga ja ees seisja justkui võrdsemas olukorras ning see hajutab ohutunde, mida kontakt Teisega endas paratamatult kätkeb. Vähese keeleoskusega inimene ei saa keelt manipuleerimiseks kasutada.

Siberi sulatuspotis, kus eri rahvused, keeled ja kultuurid sibirjak’iks kokku on segatud, on oluline komponent ka religioon. Ehkki kirikute, surnuaedade, ripatsite ja ikoonide kaudu manifesteerib end kõige nähtavamalt õigeusk, on piirkondades, kuhu eestlasi saadeti, surnuaedades endiselt ka oma luteri nurgakesed või märgata vähemalt üksikuid luteri riste. Kõige raskemini hoomatav, ent ülimalt elujõuline on aga rahvausk, mis avaldub ennekõike igapäevaelu toimetustes ja mõjutab inimeste argielu ehk kõige vahetumalt. Katarina looski on kõik need kihid omal kohal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht