Meenutusi Heino Ellerist

Igor Garšnek

Supini „Heino Eller. Quinta Essentia” on sooja sisseelamise ja asjatundliku materjalivaldamisega tehtud film. Dokumentaalfilm „Heino Eller. Quinta Essentia” (F-Seitse, 2013, 90 min), režissöör ja stsenarist Dorian Supin, operaatorid Arvo Vilu ja Dorian Supin, produtsent Reet Sokmann. Esilinastus 22. I EMTA kammersaalis. Heino Elleri (1887–1970) mulluse 125. sünniaastapäeva tähistamise järellainetusena esilinastus EMTA kammersaalis viimaks ka Dorian Supini verivärske dokumentaalfilm „Heino Eller. Quinta Essentia”, mis heidab pooleteise tunni jooksul süvitsi valgust Elleri, meie rahvuskultuuri ja helikunsti ühe olulisema alustala, põhilistele eluetappidele. Seega on kõnealune linateos kvintessents Suure Kunstniku loomingulisest kulgemisest, alates Tsaari-Venemaa aegade Tartust ja Petrogradist läbi Eesti Vabariigi ning Teise maailmasõja keeriste Brežnevi-aegse Eesti NSVni välja. Ehkki Dorian Supin on filmilavastajana teada-tuntud muusikaliste portreefilmide meister („Arvo Pärt: 24 prelüüdi ühele fuugale”, 2002; „Dialoogid. Helilooja Valentin Silvestrov”, 2008 jt), ei valminud „Quinta Essentia” sugugi kiiresti ja ilmselt ka mitte kergelt. Sest kuidas teha dokumentaalne eluloofilm meie seast juba 43 aastat tagasi lahkunud heliloojast, keda pole enne Teist maailmasõda vist kordagi filmitud ning kes sattus ka 1950.-1960. aastatel kroonikakaadritesse haruharva. Tõsi, huvitavat fotomaterjali on teatri- ja muusikamuuseumis ning erakogudes õnneks siiski säilinud, kuid ega fotodega „elavat pilti” ju ei asenda. Põhimõtteliselt näib nii suur ajadistants portreteeritava ja portreteerija vahel dokfilmi tegemisel eeldavat vaid kolme lähenemisvõimalust: muusikateaduslikku vaatenurka, muusikaloolist ja/või biograafilist narratiivi ehk siis (nooremate) kaasaegsete meenutusi.

Dorian Supin on oma vastvalminud Elleri-filmi autorina läinud seda teed, et põimib linateoses oskuslikult kokku biograafilise narratiivi ja meie tuntud muusikainimeste meenutused.

Dokumentaalsuse huvides on üsna oluline, et eluloolised seigad tuginevad suures osas helilooja kauaaegse abikaasa Ellu Elleri käsikirjalistele märkmetele, mis on paberile pandud aastatel 1944–1997. Neid saab kuulda kord kaadritaguse tekstina, mõnikord ka lavastatud stseenides, kus Maria Klenskaja neid kuskil kabinetihämaruses vaikselt ette loeb. Sellele lisanduvad filmis veel tähendusrikkad katkendid Heino Elleri kirjavahetusest ja väljavõtted tolleaegsetest ajalehtedest, mis lisavad tõetruult ajastu hõngu.

Nii saab vaataja helilooja pika kunstnikutee kujunemisest ja olulisematest eluetappidest päris hea ülevaate. Ma ei hakka seda siinkohal ümber jutustama, kuid niipalju huvitavat siiski, kui oluliseks osutus noorele Ellerile tema Tartu gümnaasiumiõpingute päevil Rudolf Tobiase kui muusikaõpetaja isiklik eeskuju.

Kõnealuses ekraaniloos kangastub pilt Heino Ellerist pigem kui avara hingega inimesest ja pedagoogist, mitte niivõrd heliloojast selle sõna spetsiifilises tähenduses. Vaataja tähelepanu ei koormata filmis liigse muusikaloolise kronoloogiaga ega ka tema heliteoste muusikateadusliku analüüsiga.

Teine valdkond, mis mängib selle filmi ülesehituse puhul biograafilise narratiivi kõrval sama olulist või veel suurematki rolli, on Heino Elleriga kokku puutunud inimeste (toonaste üliõpilaste) mälestused-meenutused.

Eks aeg ole mõistagi ka siin teinud oma selektiivse töö, sest professor Elleri kunagiste tudengite vanem põlvkond (Eduard Tubin, Villem Kapp, Alfred Karindi, Eduard Oja, Karl Leichter, Boris Kõrver, Anatoli Garšnek, Leo Normet) on juba ammu läinud taevaseid partituure lehitsema. Kuid „nooremal” põlvkonnal (kes praegu vanuserühmas 70+ või 80+) on filmis õnneks nii mõndagi huvitavat ja koloriitset meenutada.

Siinkohal paar sõna ka Heino Elleri kui väljapaistvaima muusikapedagoogi tähendusest meie kultuuriruumis. Kui mõelda, et Elleri koolkonnast on välja kasvanud sedavõrd erinevad, aga seejuures silmapaistvad heliloojad nagu Eduard Tubin, Valter Ojakäär, Jaan Rääts, Uno Naissoo, Arvo Pärt, Arne Oit, viimase õpilasena Lepo Sumera jpt – siis sellega ongi Elleri kui Suure Õpetaja kohta tegelikult ju kõik öeldud.

Kõige pikemalt ning ka kõige sugestiivsemalt ja huvitavamalt räägib filmis Heino Ellerist kui professorist Arvo Pärt. On tunda, et noorel Pärdil oli oma mentoriga küllaltki usalduslik ja isiklik suhe. See ei jäänud pelgalt õpilase-õpetaja tasandile, vaid hõlmas nii elu- kui kunsti­tõdesid märksa laiemalt, mõningatele tundidest popitegemistele vaatamata.

Nüüd, pool sajandit hiljem, hindab maailmanimi Arvo Pärt oma kunagist professorit kui heliloojat nõnda: „Heino Eller oli midagi palju enamat kõigest sellest, mida ma suudan sõnadega väljendada. Tänu temale omandas muusika Eestis kultuurilise ja professionaalse väärikuse.”

Peab lisama, et visuaalselt mõjuvad kaadrid on filmis eriti need, kus Pärt räägib Ellerist Laulasmaa ranna- ja loodusvaadete taustal. Teadupärast oli Ellerite suvekodu just Laulasmaal ning loodus oli heliloojale inspiratsiooniallikana ju väga oluline. Sellele viitavad ka Elleri mitmete teoste pealkirjad nagu „Koit”, „Videvik”, „Männid”, „Öö hüüded”, „Liblikas” jt.

Praegu kõrges eas, aga väga vitaalne pianist Heljo Sepp räägib filmis Elleriga (õieti Ellerite perekonnaga) seoses veelgi varasemast, sõjaeelsest ajast, mil ta teismelise neiuna võttis klaveritunde Anna Ellerilt (helilooja esimene naine, kelle sakslased sõjapäevil juudina hukkasid). Nii siis kui hiljemgi oli Heljo Sepp Heino Ellerile justkui tütre eest (heliloojal endal lapsi ju polnud), Eller osutus talle aga oluliseks muusikaliseks teejuhiks oma elupäevade lõpuni.

Ülesehituselt on „Quinta Essentia” peaasjalikult n-ö meenutusfilm. Linateoses meenutavad professoriga seotud eluseiku heliloojatest veel Jaan Rääts, Valter Ojakäär, Alo Põldmäe, muusikaloolane Ivalo Randalu, dirigentidest näeme Eri Klasi ja Tõnu Kaljustet. Saame teada, et Heino Eller armastas jalutuskeppe voolida, et ta armastas head konjakit ja paberosse ning et ta kodus kunagi ühtki majapidamistööd ei teinud (ei võtnud haamrit kättegi!).

Oluline koht on filmis mõistagi muusikal: Elleri (ja korraks ka Chopini ning Miina Härma) helindid kõlavad nii kaadri taga kui ekraanil elavas esituses. Näiteks Elleri klaveripala „Kellad” Kadri-Ann Sumera esituses oli pildiliselt hästi kokku sobitatud Tartu Pauluse kiriku vaatega.

Filmi montaaž kulgeb sujuvalt ja mõõdukas moderato-tempos nagu suurem osa Elleri muusikatki. Sealjuures on linateose narratiivis lähtutud helilooja elusündmuste kronoloogilisest järjestusest, ikka lapsepõlvest alates ja viimaste elupäevadega lõpetades.

Kokkuvõttes on Dorian Supini vastvalminud „Heino Eller. Quinta Essentia” hästi sooja sisseelamise ja asjatundliku materjalivaldamisega tehtud film. Ent alati võib mõelda, et „mis oleks, kui …”.

Mis oleks, kui kõnealuses linateoses oleksid ka mitmed meie interpreedid just Elleri muusika ja heliteoste ning nende esitusnüansside kohta oma mõtteid saanud jagada? Tõnu Kaljuste on ju tegelikult ainuke, kes filmis Elleri sümfooniate ettekandelisest tõlgendamisest räägib, juhtides tähelepanu sellele, kui kammerlik on helilooja sümfonism ning kui olulised on seal kõik detailid ja nende mõtestamine. Muusikateaduslik loeng olnuks selle filmi kontekstis ehk liiast, aga midagi tahtnuks siiski nagu veel.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht