Meeletuse ilmutus meelelises maailmas

Joonas Hellerma

 

Meeletu Toomas Jaansoo – Rain Simmul. kaader filmist

 

Mängufilm “Meeletu”. Režissöör Elmo Nüganen, operaator Mait Mäekivi. Osades Rain Simmul, Anne Reemann, Kalju Orro, Kalju Komissarov, Taavi Eelmaa, Rein Oja, Peeter Tammearu, Mari-Liis Lill jpt. Esilinastus 5. X kinos Sõprus.

 

Mis on hullumeelsus? Või miks on hullumeelsus? Vastustel on komme hajuda uduks. Hullus asub hämaruses, üksilduse kookonis, see libiseb seletusel ikka ja jälle käest. See on omamoodi üksilduse tüsistus, hulluse tants käib kokkuvarisenud vaimu riismetel. Ent need riismed hingitsevad veel ja kus on hingitsus, seal on lootus. Kui vaim ennast hulluses ära tunneb, saab ta päästetud. Tõe paistele pääsemine – see on habras nägemus, mis mõne jaoks kujuneb kevadise selguse värskendavaks hoovuseks, teisele absurdimässuks kõige ja kõigiga.  Kuid kas hullust üldse on? Igal juhul arvame teda kergemini ära tundvat teistes kui iseendas. Igal uuel hetkel on tal varuks teisenenud nägu ja uutmoodi kombed. Hullutempel ei eeldagi ju hullust iseeneses, piisab kõige ettearvamatute ja sageli tühisemate asjaolude muutumisest ja ongi käes! Sellisteks puhkudeks on hullumajad. Patoloogiliselt on kirjeldatud siiski killuke hullusest, paljugi selle kombitsaist jääb haiglaseintest väljapoole, sirutudes kõikjal seal, kus vaim laiskuse ja üleüldise nõrkuse tõttu alistuma sunnitakse. Põlvili surutud vaim, see lämmatatud ja nüristunud jäänuk, kaebleb kuuldamatut nutulaulu. Surnud ring, sest kõrvu kuulmiseks oleks vaid tal enesel. Vaimu asemel on tekkinud tühimik, suur puudus, mida ei saa asendada millegagi siitpoolt. Selles vaakumis haaravad võimu  kõige suvalisemad stiihiad – parasiteerivad hullused, mis söövad meil hinge seest. Seal, kus meelte maailm asub ainuvalitsejaks, sinna jäävad viirastuma näivused, sest põhiväärtused nagu ausus, armastus või õnn, ei ole meelelised. Kuid, nagu öeldud, lootus ei kustu seni, kuniks jääb kas või kaduvväike võimalus ärkveletõusmiseks. Väljakukkumine fiktiivsest maailmast on mõistmise hetk – äravalitute privileeg. Ta süveneb targu, ei saabu ühekorraga, ent on pöördumatu. See ongi meeletuse algus. See on kohtumine Elmo Nüganeni värske filmiga “Meeletu”.

Hoolimata kesistest tootmisvahenditest ja n-ö telefilmi kategooriast, on “Meeletu” kinosündmus. Võrrelduna mõne eelmise sama kategooria filmiga, on siin kinohõngu juba pealtvaates: operaator Mait Mäekivi valitseb kaadrit ja valgust nauditavalt, pilt on digitaalsest salvestusmeediumist hoolimata filmipilt. Hästi lavastatud loole sekundeerib kinematograafiline arendatus. Flirt kujundi ja sümbolitega on alati riskantne mäng, sest neil on kalduvus jääda elutuks, konstrueeritud kombinatsiooniks, milles puudub publikut kõnetav energia. “Meeletus” on doos täpselt õige: humoorikate etüüdide summana on see komöödia, ometi kulgeb tähtsaim filmi pealiskihi alt, tundmuse kandjana, mis hetkiti saab kontakti olemise arhetüüpsemate algetega.Peategelane leiab ennast ühel hetkel äratundmiselt, et kõik tema ümber on tühikargamine, paljas rabelemine, millel pole tegelikkusega erilist pistmist. Ta on võõrandunud oma perekonnast, poeg on jäänud ekraanide taha, sõpru tal õieti polegi. See toob kaasa esmapilgul arutu otsuse teha pikem paus ja vähemalt aastaks kõik jätta. Linnast põgenetakse muidugi loodusesse. Rain Simmuli kehastatud peategelane otsib endale ühes kauges metsanurgas, mis jääb isegi kohalikest eemale, väikese maja, kus ilma teeskluse ja valemaskideta õnnestuks luua ununenud kontakt iseenda ja ümbruskonnaga. Linnaruumi ja looduskeskkonna vastandamine ei ole “Meeletus” vana hea romantiline klišee. Linn on siin Platoni koopaallegooriaga sarnaselt varjudemaa. Tõeline ja näiv on sassi läinud, see on täis petlikke peegeldusi ja mõttetut müra. Inimesed keerlevad siin lõputul tühikäigul. Linnamaailma kuratlikkus ilmneb eredalt ööklubi stseenis, kärarikkal maskeraadil, kus sisimale abitusele otsitakse hetkekski unustust. Ometi ei too loodetud õnne ka eraldumine metsa ja looduse rüppe. Esiteks jääb otsus mõistmatuks mahajääjatele ja teadagi, see, keda ei mõisteta, see ongi hull! Hoiatab ju Platongi: kes on lähemalt näinud koopasuust paistvat valgust või sattunud selle paistele, see peab nähtuga ettevaatlik olema, sest on oht jääda hulluks ümberkaudsete silmis. Toomas Jaansoo ihalus lihtsuse ja elamuste järele jätab temast kahtlaselt lihtsameelse mulje. Ühe Dostojevski  romaani peategelane jutustas vahetust rõõmutundest kui kõige põhilisemast. Rõõmust, mis sünnib lihtsatest elamustest, mida kätkevad kõige igapäevasemad nähtused meie ümber. Romaani pealkiri on siinse filmi pealkirjast mitu kraadi kangem: “Idioot”!Esiti leiab Toomas Jaansoo maalt küll ihaldatud vaikuse ja väärika rahulikkuse. Tõepoolest, looduses ei näi olevat eksistentsiaalset valu, mis inimolemises paratamatusena kaasas käib. Kooskõla loodusega rahustab hinge sihitud visklused. Ent ka maal on inimesed. Ja nad pole sugugi nii harmoonilised ja õnnelikud, kui linnast paistab. Üks väike kogukond võib osutuda palju painajalikumaks kui anonüümne ja tülpimusest läbi imbunud linnaasum (Lars von Trieri “Dogville” on ilmselt üks otsesemaid paljastusi). Jaansood hakkab saatma nähtamatu pilk. Ta võib tunda end kui tagaräägitavat; kuskil on küla, kelle silmis saab temast esiti küll pooljumal, kuid hiljem selgub, et lõpuks määras tema positsiooni ikkagi raha olemasolu. Rõhk rahasuhete sisimal inetusel on sümpaatne märk Tätte kohalolust, mis on tuntav ka kirkamates dialoogides (Peeter Tammearu ja Rain Simmuli puuoksal istumine on filmi üks säravamaid). Ehkki eemal kõigest, pole siingi pääsu kiusatusest: Mari-Liis Lille kehastatud tüdruk külast loob filmi ühe paralleelse reaalsuse. Materiaalselt laostatuna (ja veel vabatahtlikult!) ei või Jaansood lõpuks normaalseks tunnistada ka külainimesed. Küla üritab sind endasse imeda ja kui sa vastu hakkad, sülitavad nad su välja. Tähtsal kohal on uskumise ja vabaduse mõõde. Üle taevalaotuse kulgevast lennukist kujuneb kättesaamatuse ja vabaolemise soov. Igatsus, mis filmi lõpus oma algsel kujul jääbki täitmata. Natuke segaseks jääb usumotiiv. Usk on lõpuks ju ainus, mis inimesel siin maailmas täiesti vabalt käes on. Teadmised ja loogika on külma aru kategooriad, neisse takerdumine ahendab potentsiaalse tunnetusvälja petlikult tagasihoidlikuks. Siiski ei saa päriselt aru, millisele kohale asetub peategelase religioosne dimensioon. Simmuli kehastatav roll jääb esiti üheplaaniliseks, tema läbielamised ja areng filmi kestel ridade vahele. Jaansoo karakter on seisundiline, dramaturgilise energia üheks lähtekohaks on kontakt kahe koosluse, olemise tarkuse ja n-ö praktilise, külmunud maailma vahel. Sümpaatse kõrvalosa teeb Simmuli abikaasana Anne Reemann. Hoolimata napist mänguruumist on ta filmi lõpuks nii palju tuttav, et lõpplahendus pääseb maksimaalselt mõjule.Kõige olulisem ongi käes. Lõpp selles filmis on ilmutuse hetk. Ilmutus saab võimalikuks ainult uskujale. Võiks ju “Meeletus” kasutatud motiivi pidada tsitaadiks mõnest Andrei Tarkovski filmist, aga see oleks filmi autorite seisukohast ilmselt meelevaldne. Filmi lõpus saab kõik üheks: õnn ei vaja otsimist, vajalik on ainult leidmine. Vabadust ei maksa igatseda, iseennast uuesti valida niikuinii ei saa. Näivused on äkitselt olematud, hullus on kehtetu. Meie soovid maailmale on koormava rahutuse allikad, kõik tähtis on juba ette olemas. Ilmutuse tunnistajaks on armastus, armastus ise ongi ilmutus. Tõe ilmutuses püsida on kunst, sest ta on kohal vaid siis, kui ta on kohal. “Meeletu” kingib ühe väikese ilmutuse, meie asi on see ära tunda.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht