MEEDIA
Tühised lorad versus tõsised asjad
Kui Arnold Rüütel Võidupühal (pean silmas EV oma) teatas, kuidas ta 1990. aastate alguses Jeltsiniga piirivärki ajas, jättis riigimees mitte kõige tõsiseltvõetavama mulje. Aasta oli siis 1983 ? Orwelli kuulsusrikka ennustuseni jäi vaid aasta, kui praegune president Ivan Käbini mantlipärijana ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimeheks sai. 1983…
Selles ametis Rüütel ju kohtuski Boris Jeltsiniga, vigurivända, kuid siiski VNSF riigipeaga. Rüütliga tol mälestusväärsel kohtumisel kaasas olnud erudiit Leivi ?er väitis (SL Õhtuleht, 4. VII 2005), et Jeltsin olnud tol korral kaine. IME sünnist 1987. aastal oli möödunud vaid mõned aastad, kas tõesti toimus Moskvas hoopis teine ime? Igatahes anti 1992. aastal mandaat Merile-Laarile-Luigele. Rüütel-Ansip-Paet pidid veel oma aega ootama.
Igatahes on nüüd ajad teised: hetkel ei ole riigitüüri juures ei Jeltsinit, Meri ega Laari. Ja samas on mõnus Emajõe Ateenas jaanitule valgel endalegi aupaistet lisada.
Ei tea, kas sellest (ehk ka varasematest?) juhtumitest ajendatuna, kuid 7. VII 2005 Eesti Ekspressis kirjutavad Tiina Kaalep ja Tõnu Kaalep: ?15 aastat pärast okupatsiooni lõppu võiks ometigi olla käes aeg, et president oleks nõukaaja painetest vaba inimene, kes ei oleks kuulunud häbiväärsesse nomenklatuuri ja kelle kohal ei hõljuks vihjeid kunagisest koostööst organitega.?
Peeter Võsa, Tarmo Leinatamm ja Igor Gräzin esinesid teada-tuntud headuses, aga kas seegi ei ole mitte suvisel ajakirjanduslikul hapukurgihooajal teada-tuntud tõsiasi, mis loomulikult uudiseks annab formuleerida. Leinatamme puhul siiski teatavate reservatsioonidega, sest kui uskuda Õllesummeri korraldaja Marje Hansari kinnitust 5. VII 2005 SL Õhtulehes, on viiepäevane odratolguste kokkutulek laulukaare ja Gustav Ernesaksa monumendi vahel ?Eesti rahvusliku kultuuri lipulaev?.
Tuntud intellektuaal, presidendi kõnede kirjutaja, Tartu ülikooli professor, Edgar Savisaare tõlk ja Vikerraadio ?Rahva Teenrite? sõltumatu ajakirjandusekspert Rein Veidemann käis Soomes. ?Mul on häbi? (Postimees, 6. VII 2005). Ma ei imestaks, kui Taaralinna professor varsti Tallinna ülikoolis maabub, et pealinnas varjamatult oma tõelist leivaisa teenida saaks. Või mida arvab juhtunust kultuuriminister Raivo Palmaru?
Aga nüüd tõsiste asjade juurde.
Lõpuks ometigi on täitunud noorema põlvkonna ajakirjanike unistus intervjueerida Tiit Pruulit. Hea meel, et kursusevend afi?eeris pea viimased kümmekond aastat ennast põhiliselt maailmarändurina. Teisisõnu: seiklejana, mis alati jätab vähemasti kollasele ajakirjandusele teatava kahtlusevarjundi (à la ?miks mehed ei olnud tööl, kust tulid rahad, kes bensiini kinni maksis?? jne). GO Grupi pressikonverents ja Ede Schankile antud intervjuu (Eesti Ekspress 7. VII 2005) kirjeldavad ilmekalt, et tegemist on lihast-luust inimesega, mitte mööda maailma purjeka või maasturitega kimava rikkuritest koosneva seltskonna ninamehega (vt ka Luup, ?Mees nagu orkester?, 7. IX 1998). Kummastav on vaid see, et kui aastavahetusel ilmus Tiit Pruuli kommenteeritud ja koos Katre Ligiga toimetatud Uku Masingu ?Polüneesia usund?, kajastati seda üksnes ühes kultuuriväljaandes (Kalle Kasemaa, Akadeemia nr 6, lk 1330 ? 1334).
Kui tõsistest inimestest ja tõsistel teemadel jätkata, ei saa üle ega ümber ?Live 8st? ja Bob Geldofist. Kuidas on võimalik koondada ühel hetkel ja ühe mütsi alla kümnes linnas meie popmuusika (vanad?) staarid? Kuidas on võimalik, et meie rahvustelevisioon, rääkimata kommertskanalitest, magas selle sündmuse maha?
Neid ridu kirjutades oli London valitud 2012. aasta olümpialinnaks, kuid seal oli toimunud juba tragöödia. Edinburghis jätkus tippkohtumine. Kas jätkub maailma vägevatel piisavalt mahti ka nende jaoks, kes ei saa surma üksnes terrorirünnakutes, vaid puhtalt seetõttu, et ei kuulu Euroopasse ega varunud trahvipiirmäära ületavas koguses suhkrut? Aeg oleks oma õue pealt kaugemale vaadata, sõbrad!
Ja aeg oleks nüüd, suvel, palavate ilmade aegu, kus kõik virisevad, et ajakirjanduses on hapukurgihooaeg jne, lugeda midagi tõsisemat. Näiteks soovitaks kätte võtta nädalapäevad tagasi postkasti sopsatanud viimase Akadeemia. Alustada Peeter Oleskist (?Füüsika õpetamine?), lugeda läbi Linnar Priimäe ja Valle-Sten Maiste arvustused Madis Kõivu ?Luhta-mineku? kohta, pärast seda veelkord kätte võtta Ilmamaa-raamat ja siis lugeda läbi Ivar Piiri artikkel ?Albert Einstein ? aasta 1905?. Kvantteooria ja Browni liikumine said uue lähenemise, relatiivsusteooria jäi tol hetkel veel tähelepanuta.
Elus on muidugi kõik suhteline, kuid iga mõtlemisvõimeline inimene peaks tühja lora olulistest asjadest küll eraldama.