Matsalus võidutses Eesti loodusfilm

Mathura

Seitse aastat tagasi alguse saanud Matsalu loodusfilmide festival on suutnud sihipäraselt jätkata ja oma missiooni edukalt täita.Nagu läinud nädal tõestas, läbis igasügisene filmiränne Eestit ka sellel aastal: 16. – 20. septembrini peeti Läänemaal Lihulas maha Matsalu rahvusvaheline loodusfilmide festival, sedapuhku ligi 170 „külalisega”. Seitse aastat tagasi alguse saanud Matsalu festival on suutnud sihipäraselt jätkata ja oma missiooni edukalt täita. Oma piirmahu saavutas festival, tõsi küll, juba paar aastat tagasi, nii et oleks raske ette kujutada, et see üritus võiks Lihulas veelgi  laieneda. Küll on aga igal aastal meieni jõudnud filme uutelt osalevatelt autoritelt ja maadelt ning festivalile püüdlejate kasvav arv on andnud korraldajatele võimaluse paremaks ja mitmekülgsemaks põhiprogrammiks; kõik festivalile laekuvad filmid mõistagi kahele ekraanile nelja-viie päeva jooksul ära ei mahu.  

Osa suuremast tervikust

Žürii liige Peeter Simm võrdles Lihula festivali raudteega, mis kunagi Rapla ja Virtsu vahel kulgedes ka Lihulat läbis ning siia rahvast tõi. Julgeksin öelda, et Lihula filmifestival on enamatki kui raudtee. Ta mitte ainult ei too hulka loodushuvilisi inimesi viieks päevaks Lihulasse,  vaid võimaldab neil osa saada ka sellisest maailmast, mis me argiümbrusest väga kaugel eemal, sageli aga lihtinimesele sootuks ligipääsmatu. Võib taas kord tõdeda, et Matsalu loodusfilmide festival oli õnnestunud, kultuurielu rikastav sündmus. Kui ka vahel kuuldub arvamusi, et looduse käsitlemine on end ammendanud ning meie ajastu teravaimad valupunktid on sotsiaalpoliitilised küsimused, on loodus ometigi üks väheseid konstante meid ümbritsevas.  Selle tähtsust ja tähendust tuleb igal põlvkonnal mõtestada uuesti. „Loodus ning looduse ja inimese suhe on kaks kõige olulisemat teemat maailmas,” nentis Matsalu rahvuspargi varasem juht Aleksei Lotman filmifestivali avamisel. Raske on sellega mitte nõustuda.

Kus tahes ka elame, oleme ikkagi osa suuremast tervikust ning looduskeskkonna tervis mõjutab paratamatult ka inimese tervist, nii füüsilist kui vaimset.  Loodust on võimalik käsitleda mitmel viisil ja eri aspektidest. Matsalu festivalil on läbi aastate esile tõstetud ja auhinnatud üsna eri laadi linateoseid. Eks iga valik on paratamatult subjektiivne ja sedasi määravad ühe või teise festivali värvingu ajaloo jaoks üksjagu žüriiliikmete mõttelaad ja maitse-eelistus. Kui kuidagi määratleda selleaastase festivali jõujooni, võiks öelda, et seekordne rõhk oli tehniliselt professionaalsel, ent sellisel kunstipärasel ja  isikupärasel loodusfilmil, kus pole tehtud põhjendamatuid kompromisse oma taotluste ja teostuse osas ega moonutatud looduslikku tõde vaatajale meeldimise pärast. Soosingut osutati ka mõnele sellisele filmile, mille aines oli pigem keskkonnaoht kui loodus (niivõrd kui neid kahte saab lahutada, näiteks Marcus Negrão film „Raisakotkastel on tiivad” pälvis „Inimese ja looduse” kategoorias parima režii auhinna) või mis oma teostuselt kaldusid pigem tavadokumentalistika kui loodusfilmi suunas (nende hulgas „Inimese ja looduse” kategoorias peapreemia võitnud belglanna Eve Duchemini „Nad ootavad linde”, kus käsitletud Belgias levinud tuvikasvatust ning sellega seonduvalt traditsiooni ja äri küsimusi).       

Missiooni ja meelelahutuse vahel

„Loodusfilm ja seega ka loodusfilmide festival on missioonitöö,” märkis keskkonnaminister Jaanus Tamkivi festivali avamisel. Küsimus loodusfilmi missioonitöö ning meelelahutuse teelahkmest läbis tervet festivali, seda muu hulgas paljude filmitegijate osavõtul peetud avalikus vestlusringis. Veelahkme temaatika on Matsalus tõstatud ennegi ning küllap pole see imekspandav, kui arvestada, et tegu on loodusfilmi ühe aktuaalsema ja teravama küsimusega käesoleval ajal. See on kultuuri ja massikultuuri põrkumine loodusfilmi tasandil; on ju ka Matsalust läbi käinud loodusfilme, mis erinevad hollywoodlikust action’ist vaid oma eelarve ja tegelaste, s.t näitlejaid asendavate loomade osas, mitte aga oma ülesehituse ja  taotlusliku mõju poolest.

See, kuidas laiemat vaatajaskonda loodusfilmi puhul köita teisiti kui hetkeks tema meelt lahutades ja mida üks või teine kompromiss väärt, on küsimused, mida loodusfilmi juures unustada ei tohiks. „Meelelahutus ununeb niipea, kui film on lõppenud, missiooniga tehtud teos jätab vaataja mõtisklema alles pärast filmi vaatamist,” nentis kohtumisel meie loodusfilmi teerajaja Rein Maran.  Auhindade jaotamise kõnes oli küllalt otsekohene ka žürii esinaine Irjaleena Eriksson, nentides, et mitmed loodusfilmid on lasknud end mõjutada tõsielutelevisiooni standarditest ning kaotanud nõnda loodusfilmile kui kunstiteosele vajaliku sidususe ja terviklikkuse. Headest kaadritest ja tasemel montaažist hoolimata ei teki tulemust, mis suudaks vaatajat sügavalt puudutada. Ühe takistusena tõi Eriksson välja juhu, kui inimese  vaatepunkt looduse lugu varjutama või moonutama hakkab: looduses on inimene vaid üks osa tervikust, ja mitte tingimata tähtsaim osa.

Žürii otsused peegeldasid seesugust nägemust loodusfilmist hästi: Lihula saali läbisid korraga nii üllatuse kui vaimustuse hõisked, kui festivali kulminatsioonina kuulutati grand prix’ vääriliseks eesti oma film, noore Joosep Matjuse linateos „Vanamees ja põder”. Ning usun, et ei hõisatud mitte ainult seepärast,  et see film on eesti enda lugu, vaid et see film vaatajatele tõepoolest südamesse läks. Sama film teenis seejuures võidu ka operaatoritöö eest kategoorias „Inimene ja loodus”. „Ükski film pole täiuslik, ent ometigi oli see film äärmiselt meeldejääv ja lummav,” lausus žürii esinaine Irjaleena Eriksson valiku põhjenduseks. Kõrgeid auhindu on eesti film saanud Matsalus ennegi (esimesel festivalil pälvis žürii I preemia Liivo Niglase film „Brigaad”, eripreemiaid on võitnud Ago Ruus ja Riho Västrik), ent grand prix’ga läheb „Vanamees ja põder” Matsalu filmifestivalide ajalukku.

Tõepoolest, „Vanamees ja põder” pole täiuslik – filmis on kaadreid, kus kaamera taga ei ole suudetud otsustada, millises suunas liikuda või kuhu täpselt keskendada oma pilk. On hetki, mis annavad tunnistust noore filmimehe kogenematusest ja ekslevast eneseotsingust loomeinimesena. Ent need puudused  on inimlikult mõistetavad. Oma taotlus on filmis esitatud veenvalt, tundlikult ja terviklikult. Filmis pole midagi jäetud läbi mõtlemata, iga osis toetab teist. Nii harmoneeruvad kaamerapilt ja muusika (värske ja filmiga kaasa hingav teostus Sven Grünbergilt), „vanamehe” olek ja pealeloetav tekst (sobivalt on tekst ühtaegu pisut „karune” ja samas poeetiline). Isegi Aarne Üksküla hääletämber ja intonatsioonivalikud sulavad „vanamehe” Harri Põldsamiga usutavasse  liitu. Ka lugu ise on dialoog, mis kajastab inimeste maailmast väsinud mehe katset näha maailma läbi põdra silmade, suhelda temaga, saada ka ise justkui põdraks ja vabaneda sellisel moel inimkondlikust taagast. („Lummav on see suur loom,” ütleb ta ja küsib lootusrikkalt: „Kas olen temaga natukenegi sarnane?”) See on kõndimine kahe maailma piiril, omalaadne „teispoolsuse” kompamine, teadmata, kummal pool piiri parajasti ollakse. Sama kujundit  rõhutatakse filmis veel unenäolisusega: vanamees ütleb, et näeb unes põtra lähenemas, ja me võime küsida, kas ekraanil nähtav on ehk samuti unenägu. Või kas unenäol ja reaalsusel on üldse vahet? See on aga juba ka filosoofiline küsimus. Kas see, kui vanamees tunneb end põdrana, on ikka päriselt pettekujutelm? Või kui filmi lõpus päike laia ereda lehena kaadrisse tungib, on see ärkamine ja silmalaugude avanemine või vastupidi, uinumine, viimased  silmatäied selget tõelust? Matjuse film pole pelgalt püüd dokumenteerida eriskummalist inimest, vanamehestki saab siin ennekõike loo jutustamise vahend.Ning kui filmis ka esitatakse selgituseks fakte põdra käitumisest ja loomusest, on „Vanamees ja põder” laiema haardega kui üks kindel žanr – umbes niisamuti, nagu seda oli Peter Gerdehagi „Hobusemees” paar festivali tagasi. 

Loodus muudab inimlikuks

„Vanamehe ja põdraga” sarnaseid küsimusi oli tõstatatud teisteski filmides. „Looduses hakkan end tundma rohkem inimlikuna,” nentis näiteks inglasest ökoloog ja poeet  Gordon Ramell kreeklase Ilias Iosifidise filmis „Linnumaa”. Tõepoolest, on kummaline paradoks, et loodus on harva see, kes teeb inimesest ülekantud mõttes loomaliku. Võimalus eemalduda ja veeta aega üksinda looduse keskel annab inimesele tihtipeale tagasi midagi temast endast. Looduses, selle puhtal kujul, valitseb alati suurem harmoonia kui inimese loomes ning isegi kui võib pealtnäha tunduda, et end põdraks mõtleja on ärapööranu või et liblikauurija, kes räägib looduses inimlikumaks saamisest, on naiivne eskapist, oleks ilmselt üks suuremaid inimsusevastaseid kuritegusid keelata inimesel loodust külastada ja seda uurida.

Eskapism on pealegi alati suhteline mõiste ja sõltub valitud lähtepunktist. See, mis on ühest vaatepunktist pagemine, võib teisest paista hoopis naasmisena allika juurde ning viimasel juhul oleks ju eskapistlik sinna mitte  „pageda”. Valgevene autori Igor Bõšnjovi filmis „Elu jõgi” mööndi, et inimest ei saa sundida loodust armastama. Halli habemega vana harrastuskunstnik istub lõuendi ja paletiga talvise jõe kaldal ja meenutab möödunud elu. „Inimesele ei saa öelda: sa pead loodust armastama,” leiab ta. Midagi ei saa teisele inimesele päriselt tõestada, kui tal puudub isiklik kogemus. Iga sõna on puudulik, iga  väljendus pärsitud. Kui inimene on lapsest saati käinud looduses, on tal rohkem lootust hakata seda ka armastama ja tundma. (Matsalu festivali lastepäev on seega samuti väärt algatus.) Ei saa armastada seda, mida sa pole näinud, kuulnud, tundnud. Bõšnjovi rahulikult kulgevas filmis jõutakse järeldusele: „Hing tulvab ilust, igatseb aga veelgi rohkem – kogeda kogu maailma ilu. Nii ehk saaks ka Maailm lõpuks päästetud, pole tähtis,  mida inimesed seejuures mõtlevad. Sest kui ma räägin ilust, tunnen ma headust. Kui ma midagi armastan, suhtun sellesse ülima õrnusega”. Ning kuigi loodus pole mõistagi üksnes ilu –, on ka halastamatu olelusvõitlus – ei saa temaga siiski ümber käia teisiti kui õrnusega, hoolimisega, või muidu mõraneb ta loomulik tasakaal.   

Inimese vastuolu loodusega

Inimese ja looduse ühtsuseotsingu kõrval on loodusfilmide teine alaline teema inimese ja looduskeskkonna konflikt. Üks selline film, mis seekordsel festivalil esile tõusis, oli jaapanlase Kisoya Nakajima „Galapagos, ohustatud paradiis”. Galapagose saared Ecuadori  rannikul on ehk ainuke paik maailmas, kus looduskeskkonna säilimise nimel on hakatud inimesi deporteerima. Nakajima film näitab ilmekalt, kuidas kaasaja pealtnäha süütust massiturismist võib saada tundlike elukeskkondade kahjustaja; loodusturismist ei saa teha tarbimisühiskonna järjekordset majandusharu.

Valuliselt esitab Nakajima inimese sekkumist looduskeskkondadesse sisse toodud liikide kujul: nagu näitab Galapagose  kogemus, pole võõrliikidest vabanemiseks vahel muud teed kui nad viimseni maha nottida. Sedasi asub inimene üht oma vägivaldset viga parandama järjekordse vägivallaga, karistades loomi süü eest, mis tegelikult kuulub inimesele. Küllalt loomulik tundub siis Nakajima järeldus filmi finaalis: kõige ohtlikum sissetoodud liik Galapagosel on Homo sapiens. Brasiillase Marcus Negrão filmis „Raisakotkastel on tiivad” jälgitakse aga asustust Rio de Janeiro lähistel, kuhu ujuvad kokku hiigellinna sajad ja tuhanded plastpudelid ja muu prügi. Ahastuse asemel tärkab kohalikes hea algatus, mis kinnitab inimese piiritut leidlikkust: plastpudelid täidetakse liivaga ning neist ehitatakse maja. Negrão paneb vaatajale südamele, et iga indiviidi tegevusel, isegi kui see näib esmapilgul kaduvväikse tähtsusega, on ometigi kaal ning kui üks inimene otsustab  hakata toimima teisiti, teadlikuna oma tegevuse tagajärgedest, on lootust, et meelt muudab ka järgmine inimene tema kõrval. Raisakotkastel on tiivad, aga need on ka väikesel värvul. Kõigil on võimalik midagi ära teha.

Hästi võttis loodusega ümberkäimise teema kokku prantslaste Nathalie ja André Charles-Dominique’i film „Chaparrí, püha mäe seitse karu”, mis kujutab Peruu metsades end maheühiskonnaks kuulutanud mägiküla.  „Varem tapsime kõiki,” jutustab vana peruu külamees. „Nüüd elame vastupidiselt. Täna me austame kõike, mis looduses eksisteerib. Meie ees on avanenud justkui uus maailm.” Ja mida muud nimetadagi kultuuriks kui mitte inimese austust kõige elava vastu.     

„Metsik Venemaa” ja muu maailm

Üks seekordse festivali eripära oli mitme seriaali linastumine: keskseks nende hulgas tõusid saksa kineastide filmid Venemaa alade loodusest, koondpealkirjaga „Metsik Venemaa”. Võistlusprogrammi kuulus neist kaks: Oliver Goetzli „Uural” ning Christian Baumeisteri „Kamtšatka”. Mõlemad pälvisid ka preemiad: esimene parima režii eest  kategoorias „Loodus” ja teine parima filmina samas jaotuses. (Selles kategoorias läks kolmaski auhind Saksamaale: Jan Haftile parima operaatoritöö eest filmis „Mets”.) Nii „Uural” kui „Kamtšatka”, samamoodi kui võistlusprogrammi-väliselt linastunud „Arktika”, „Ussuurimaa” ja „Siber”, olid head näited filmidest, mis rahuldavad kommertsiaalse tellimuse, muutumata ise seejuures toodeteks, millel puudub isikupära. Suurejoonelisusest  hoolimata ei kaotanud nad armastust loodusega ümberkäimisel.

Tõsi küll, teatud klišeedest polnud suutnud hoiduda ka sakslased: ikka kerkis kuskil kaadrisse täispurjes täiskuu, ikka liikusid pilved kiirendusega üle varahommikuste või hilisõhtuste maastike jne. Filmide tugevuseks olid seevastu hea tempo, selgelt välja joonistuv tervik ning ka hämmastavad aerovõtted üle Uurali mägede või Kamtšatka  vulkaanide. Filmid – meeldejäävaim oli sest seeriast Baumeisteri „Kamtšatka” – kajastasid looduse ettearvamatust ja väge. Eriti ilmekalt väljendus see episoodis, kui tohutu maalihe uputas tihedasse mudasse kogu laia oru filmitegijate pisikese majakese ümber. Žürii eripreemiad pälvisid seekord filmid „Emaskoolibri lend” (rež Noriko ja Don Carroll, USA), „Punakurk-kaur” (rež Pekka Mandart, Soome) ja „Ilvesekütid” (rež Lars Nilssen, Norra).

Huvitavaid filme oli veel palju: linnakeskkonnas looduse otsimisest kõnelev „New Yorgi aiad” (oli mõtlemapanev kuulda hõiset: „On tõeliselt vaimustav, kui New Yorkis õnnestub leida päris mulda!”), jaapani kummalist metsakasvatustraditsiooni tutvustav „Satoyama, salajane mets”, Aafrika üht põnevamat looduskooslust näitav „Draakonimäed” või mitu filmi delfiinide elust ja inimese  suhetest selle müstilise loomaga. Fotodest olid kahtlemata ühed põnevamad Lembit Tenno maailma eri paigus plaatkaameraga üles võetud vaated, mis hämmastasid ka mõnda fotospetsi oma teravuse ja puhtusega, andes vaatajale tunde, justkui asuks ta ise pildistatud maastikes.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht