Masuuria „vabastamine” ja telenovela sajanditetagusest Portugalist

Aare Ermel

Wojciech Smarzowski „Róza” ja Raúl Ruizi „Lissaboni müsteerumid”. Kui Wojciech Smarzowski süngevõitu draama „Róza” osutus üheks peafavoriidiks tänavusel Poola filmide festivalil Gdynias ja hiljem ka Varssavi filmifestivalil, tituleerisid sealsed ajalehed mehe Poola filmikuningaks. Tegemist on 48aastase teatri- ja filmilavastaja kolmanda täispika mängufilmiga. Hea vastuvõtu on leidnud ka poola filmikunsti tulevikulootuse varasemad tööd „Pulmad” (2004) ja „Sünge maja”. Sel aastal on jõudnud kinoekraanile kaks mõneti samalaadset poola filmi. Krzysztof Zanussi ja Andrzej Wajda assistendina-stsenaristina alustanud ning aastaid võõrsil elanud Agniezka Hollandi draama „Pimeduses” räägib Lvivi getos virelenud ja sellest napilt eluga pääsenud juutide saatusest. Midagi kardinaalselt paremaks ei läinud ka pärast „vabastajate” saabumist. „Róza” edu on ehk seletatav ka sellega, et lisaks delikaatsele temaatikale kehastavad filmis peaosi kodumaal ülipopulaarsed näitlejad Agata Kulesza ja Marcin Dorociński.

Smarzowski „Róza” keskmes on Masuuria „vabastamine”. Poola kirdeosas paiknev Masuuria on tuntud kui Vana-Preisimaa ja „2000 järve maa”, millel on pikk ajalugu. Aastasadu on elasid seal masuurlased – uhke rahvas, keda ei võtnud päriselt omaks ei sakslased ega poolakad. Raskustele vaatamata olid nad seni oma eluga kuidagi hakkama saanud. Tõsi küll, ka Saksa sõdurid käitusid nagu sõjakurjategijad – vägistasid ja tapsid. Smarzowski ekraanilugu jutustab sündmustest suvel 1945, kui ilmasõda oli justkui lõppenud. Koos „vabastajatega” saabus anarhia ja kaos ehk aeg, kui isegi kunagisi häid sõpru-tuttavaid ei maksa jäägitult usaldada. Saksa okupatsioon oli küll möödas, aga võiduka Punaarmee marodöörid ja Poola metsavennad osutusid veelgi jõhkramateks tegelasteks. Ajaloo hammasrataste vahele jäänud rahvakild oli halastamatult hääbuma määratud. Masuurlaste kurba saatust on oma romaanides kirjeldanud ka seal kandis sündinud saksa kirjanik Siegfried Lenz.

Esimene rahusuvi oli aeg, kui julmad sõjaaastad olid veel kõigil värskelt meeles. Pärast võidupäeva hakkas uus võim agaralt tegutsema. Loomulikult otsustati kusagil kõrgel ja kaugel, et masuurlastest (kes on kõik ju kindlasti saksakeelsed ja -meelsed) tuleb kiiremas korras lahti saada. Róza on poolatar, kelle sakslasest mees oli sõjas langenud. Tütar Jadwiga poola keelt ei räägi. Suuresti isolatsioonis elavat üksikut naist külastavad korduvalt vene soldatid ja poola mehepojad, kes oleksid nagu terve maailma peale vihased ega jäta seda õnnetu naisterahva peal välja elamata.

Seni üpris trööstitusse ellu toob pisut helgema noodi ootamatult saabunud Tadeusz, endine Koduarmee (Armia Krajowa) ohvitser, kes oli pärast Varssavi ülestõusu mahasurumist eluga pääsenud ning otsustanud Masuurias oma minevikku varjata. Lähiminevikus palju koledusi läbi elanud Róza ja Tadeuszi vahel tekivad tasapidi mingid tunded, mida võib ehk ka armastuseks pidada. Loomulikult tuleb osavate kätega mees naisele appi. Olgu siis küsimus kartulipõllule pandud miinivälja demineerimises või ohtlike marodööritsejate korralekutsumises. Samas mõistavad mõlemad, et nende kooselu ei saa kuigi kaua kesta. Paraku nii ka läheb. Rózat ja Jadwigat kui sakslasi ootab ees deporteerimine ning Tadeusz arreteeritakse, tambitakse poolsurnuks ja saadetakse kindlasse surma. Kui ta 1956. aastal Masuuriasse naaseb, on kõik muutunud. Parasjagu on sunnitud kodukandist lahkuma viimased veel elus masuurlased eesotsas piirkonna luterlasest pastoriga. Õnneks on Jadwiga jõudnud Tadeuszi tagasituleku ära oodata.

Camilo Castelo Branco (1825–1890) on usutavasti kõige produktiivsem portugali kirjanik: tema sulest ilmus üle 260 raamatu (peamiselt romaanid, näidendid, esseed ja poeesia). Vallaslapsena sündinud ja värvika elusaatusega kirjameest, kellele anti tema saavutuste eest aadlitiitel, on nimetatud romantikuks. Aukartustäratavalt mahukat loomingut on seni üllatavalt vähe filmitud, väljaspool Portugali on see suuresti tundmatu. Tõsi, Manoel de Oliveira lavastas „Hukatusliku armastuse” (1978), kui ta ise oli juba 70aastane. Portugali kirjandusklassiku peateose „Lissaboni müsteeriumid” ambitsioonikas ekraniseering on igati tervitatav. Paraku jäi see tänavu augustis surnud maailmamainega tšiili-prantsuse kineasti Raúl Ruizi viimaseks lõpetatud suurprojektiks. Filmi lõplikuks eelarveks kujunes ligikaudu 2,5 miljonit eurot, lisaks 272minutisele kinofilmile valmis veidi laiendatud, kuue jaoga telesari.

Raúl Ruizi kummaline, kõigist nüüdisaegsetest suundumustest väljapoole jääv jutustamislaad ning valgustuse ja kaamera uuenduslik, harjumatu kasutamine on leidnud imetlemist – ja mitte ainult Pariisi avangardistide hulgas. Üliproduktiivne maailmakodanik lavastas 48 aastaga 113 kino-, tele- ja dokumentaalfilmi, millest vaid tühine osa on eestimaalaste vaatevälja jõudnud.

„Lissaboni müsteeriumid” on lummav pilguheit elule XIX sajandi Portugalis. See on kui omapärane kombinatsioon Victor Hugo, Charles Dickensi ja Honoré de Balzaci loomingust, vürtsitatuna eht prantslasliku kostüümidraama ja Mehhiko telenovela’ga. Ilmselt ei suuda ükski sisukokkuvõte edasi anda selle mitmekihilise ja episoodiliku eepikafilmi fluidumit. Jah, on mitmed peategelased, kes on pidevalt areenil: varaküps vallaslaps João, preester isa Diniz (Adriano Luz), aristokraat Angela de Lima (Maria João Bastos), julm ja armukade Santa Bárbara krahv (Albano Jerónimo). Kuid Lissaboni saladustega on nii või teisiti segatud veel hulk tegelasi ja kõrvalseisjaid.