Marani liikumatu voolavus

Sigrid Saarep

Esilinastus Rein Marani dokumentaalfilm Eesti hiitest. Dokumentaalfilm „Hiite lummus” (Gaviafilm 2013, 60 min), režissöör, stsenarist ja produtsent Rein Maran, operaatorid Rein Maran, Tõnu Talpsep ja Ants Tammik, helilooja Pärt Uusberg, toimetaja ja monteerija Margit Maran. Esilinastus 20. III kinos Artis. Hiied, mis eestlaste muistsed pühaks peetud puudesalud, ei ole enam ammu religioosne pühapaik. Nüüd käiakse korra aastas, tavaliselt jõulude paiku kirikus ning rahvusringhääling edastab eakatele ja vähem mobiilsetele kodanikele kristlikke saateid ja hommikupalvusi. Koolis või kodus räägitakse tänastele lastele päkapikkudest ja hambahaldjast, pühasid hiisi, allikaid ja puid tunnevad vähesed. Neist, kunagistest sakraalsetest väega ohverdamispaikadest on saanud heal juhul kaitsealused pärandmaastiku või loodusturismi objektid. Usun, et on palju inimesi, kes ise lodumetsa, ürglaande või rabasse ei tihka minna, ja on ka neid, kes looduses küll liiguvad, aga ei eritle selle variatsioone ega oska vaadata ja näha, kuid tunnevad Eesti loodusmaastikku ikkagi päris hästi Rein Marani filmide kaudu. Maran, keda teadjamad võrdlevad loomadest ilvesega, sest tema ise näeb kõiki teisi, aga teda ei näe keegi, on Maarjamaa looduse imesid filmi talletanud üle 40 aasta. Tema esimene film „Okaslinnus” (1971) rääkis sipelgatest. Etteruttavalt ütlen sedagi, et oma viimasesse filmi „Hiite lummus” on Maran ise püüdnud kaamerasse ilvese, kes vaevalt et Maranit otse siis nägi.

Kui palju aega, vaeva ja kannatlikkust on vaja, et tabada õigel hetkel puuõõnsusest välja vupsava haruldase lendorava nuhutav-võnklev ninaots ja vurrukarvad või rondil peesitava vaskussi äkitselt avanevad silmalaud. Peaaegu liikumatuid sammaldunud puid, tasaseid veesilmi ja rabalaukaid on veelgi keerulisem vaatajale põnevaks ja silmadega söödavaks teha. Üks Marani tugevus seisnebki selles, et pärast ekraanil nähtut tahab vaataja ise loodusesse oma silmaga vaatama minna. Ka rahulik, kohati pea liikumatu voolavus on paljude Marani filmide, nii ka 2013. aastal valminud kuuskümmend minutit pika dokumentaalse vaatefilmi „Hiite lummuses” tugevus. Puuhiiglaste ja ürgsete kivirahnude kõrval on filmis näha veel üksikuid loomi, linde ja putukaid. Seda tähelepanuväärsemaks osutuvad filmis kaadrid, mis annavad mõista, et looduskeskkond on olendite asustustiheduselt võrreldav linnakeskkonnaga. Teadusliku taksonoomia alusel liigitatavate protistide, bakterite, taimede, seente ja loomade kõrval on hiied kunagi ammustel aegadel olnud varjupaigaks ka veteemandaile, nurmeisandaile, puu-, soo-, allika- ja maavaimudele.

Maran on kasutanud filmi pealiinis, mis keskendub puhtalt hiitele, regilauludele omast monotoonset korduse printsiipi. Kaader kaadri järel näeme üld-, kesk- või lähiplaanis taeva poole sirguvaid kase-, männi-, kuuse-, tamme-, pärna- ja sanglepatüvesid. Sahisevad võrad, puud, millest teinekord on jäänud alles vaid pooleldi kuivanud-korbatanud hiigelrondid (Võlla ja Lautna hiietamm). Rütmi moduleerivad kaadrid ohvrikividest, allikasilmadest, hiiesaartest ja hiiemägedest, samuti lähidetailid juurikatest, samblikest, rohunuttidest ja osjadest. Vaid mõned korrad vilksavad loo aeglase kulgemise sisse loomad: vaskuss, lendorav, põder, rohevint, ilves, metstuvi, metskits. Kaitsealuse ja öise eluviisiga loomakese, lendorava jäädvustamiseks peab kindlasti olema õnne, teadmisi ja kannatlikkust. Fotograafid varitsevad aastaid, et haruldust tabada.

Maran on filmi tarbeks üles võtnud üle kolmekümne Eesti looduslikest kultuspaikadest säilinud hiiekoha. Mõnest kunagisest vägevast hiiest on järel vaid tilluke pärnasalu nagu Pärnamäe hiis Jägalas. Enamik sellest võeti 1930. aastatel põllumaade alla, kuid viimastel aastatel on seda uuesti hiiena kasutama hakatud.

Hiisi on seostatud ka matmiskombestikuga, hiitesse ja nende lähedale on maetud inimesi. Hiite täpset tekkelugu on pärimuslugude vähesuse tõttu raske rekonstrueerida, oletatakse, et vanimad hiied tekkisid 2000–5000 aastat tagasi. Kindlasti võiks aga hiite teket seostada alepõllundusega, sest viljaka põllumaa saamiseks pidid muistsed eestlased metsa põletama. Võiks ju oletada, et tükike metsatukka säilitati püha saluna, kuhu metsavaimudele põllumaa eest ohvriande viidi.

Inimesed esinevad ja liiguvad Marani filmis kõrvalliini tegelastena. Nad kas jagavad hiitega seotud pärimuslikke mälestusi või meenutavad vana aja õpetlikke lugusid inimestest, kes on ignoreerinud keeldu hiiest midagi kaasa võtta ja seda rüvetada ning kuidas seejärel on metsavaimud keelust üleastujat karistanud. Kõige kurioossema loo jutustab Saha külavanem Jaanus Hiis, kes räägib kaitsealuse Maardu hiie mahasaagimisest, teadaolevalt ainsana säilinud sanglepiku-hiie hävitamisest 2011. aastal – mitte paha nõukogude võimu ajal, vaid tänase Eesti riikliku metsamajandamiskeskuse ja Eesti muinsuskaitseametnike heakskiidul. Maausuliste, looduskaitsjate ja pärandihoidjate seisukohast vaadatuna pandi toime kõige ehtsam pühaduserüvetus ja vandalismiakt. Nende jaoks, kelle kodu asus hiie lähistel nagu Jaanus Hiiel ning kes pühakohavastast terrorit takistada püüdsid, jäi endisest väega laetud paigast järele vaid lage väli.

Mõnest looduslikult kauni reljeefiga iidsest kultuspaigast on saanud turismiobjekt koos parklate, spordi- ja matkaradadega nagu Panga pank või Ebavere hiiemägi.

Hiite-pühapaikade tänast käekäiku näidates on filmis esile toodud kaks erinevat inimeste seltskonda. Ühed on need, kes avastavad loodus- või terviseturistina vaatamisväärsusi ja looduslikult kauneid paiku, ning teine väiksem kogukond, kes on veel säilitanud sideme vanade riitustega (varrud, suvisted, ohvriandide jagamine). Maran on jäädvustanud killukesi vanade traditsioonide edasikandjatest või uuskasutajatest Setomaal ja Taevaskojas.

Filmi lisas antakse vaatajale eraldi slaidiprogrammina jooksvatel pilditahvlitel mõnelauseline lühitutvustus kõigi filmis näidatud hiite ja pühapaikade kohta.

Otse enne filmi lõppu ehmatas mind kui vaatajat Põltsamaa parki istutet Tauno Kangro Kalevipoega-kündjat kujutav skulptuur ning 1869. aastast alguse saanud laulupeotraditsiooni näitamine hiite kontekstis on küsitavalt haagitud. Kas kündev Kalevipoeg oligi mõeldud koletu võrdlusena või näidati heausksetele Eesti uuema aja sakraalsusi, jäigi selgusetuks. Kindlasti on laulupidu paljudele siinsetele inimestele püha, aga pigem siis uussakraalses tähenduses. Traditsioon, mida selle sündmusega edasi kantakse, on loodud rahvuse ja rahvuslikkuse tekke ajal, hiite mitme tuhande aastase ajaloo taustal on 150 aastat piisake meres.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht