Mantas Kvedaravičius 28. VIII 1976 – 2. IV 2022

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mõne päeva eest tuli vapustav uudis, et üks leedu andekamaid dokumentaliste Mantas Kvedaravičius on Ukrainas hukkunud. Ta ei jõudnud teha palju filme, dokke vaid kaks, kuid need on tehtud olulistel teemadel ja kahjuks mõneti ka prohvetlikud. Debüütfilm „Barzakh“ räägib Tšetšeenia sõja järgsetest inimröövidest ühes linnas kaduma läinud mehe loo kaudu. Tema teine dokumentaalfilm „Mariupol“ (2016) on aga olustikupilt pärast Vene sõdurite sissetungi Donbassi vaikselt küdenud sõjaootusest nüüdses kangelaslinnas.

Kurb ja valus, et Kvedaravičiuse lõpp on justkui segu neist kahest filmist. Filmides „Mariupoli“ järge, nüüd siis juba sama linna vaenlase rünnaku all, kadus ta ühel päeval. Ametlik surmapõhjus – raketilöök linnast põgenevale autole – ei ole õige, sest Kvedaravičius läks nagu mees „Barzakhis“ lihtsalt kaduma. Selgus, et Vene sõdurid olid ta kinni võtnud, pannud mõneks ajaks kongi istuma, aga lasksid siis maha ja jätsid ta sinnasamma, kust ta rusude alt ka lõpuks 2. aprilli ööl leiti. Seega on tema surmakuupäev tegelikult teadmata.

Uskumatu julgustükina toimetas Kvedaravičiuse abikaasa tema surnukeha läbi Donetski välja – anonüümselt, et mitte ohtu seada enda elu – ning jõudis Venemaa piiridest lõpuks välja, kuigi sel­leks ajaks oli Kvedaravičiuse surmateade juba avalik info ja tinakirste kontrolliti piiril eriti hoolsalt. 5. aprilli varahommikul kirjutas naine oma sõbrannale ja ukraina kontaktile: „Kõik … Lahkusin orkide maalt.“

Mantas Kvedaravičius oli üks nii­sugune inimene ja filmitegija, kes ei sobinud eriti sellesse suhtlemise ja enese­reklaami rattasse, mis filmitööstust igasugustel turgudel ja festivalidel iseloomustama kipub. Mõnel kokkupuutel lühikese vestluse käigus temaga läks jutt kohe tõsistele teemadele, viisakused jäid vahele.

Samuti oli värskendav temaga vesteldes vahepeal mõelda ja lause enne väljaütlemist läbi kaaluda erinevalt tööstuse standardist kogu eeter täis rääkida. Selline olemise viis iseloomustab ka tema suurepäraseid filme, mis vääriksid rohkem tähelepanu, sest ise nad seda endale ei tõmba – kõva häälega ei räägi ja moodsate teemadega ei esine –, vaid kulgevad omas kunstilis-unenäolises rütmis.

Kvedaravičius tõi dokumentalistikasse avaramat maailmatunnetust. Tal oli Oxfordi ülikooli kultuuriantropoloogia magistrikraad, sotsiaalantropoloogia doktorikraad Cambridge’ist, kus kaitses väitekirja peakirjaga „Puudumise sõlmed. Surm, unistused ja seaduse piires kadumised Tšetšeenia terrorismivastases tsoonis“. Tšetšeenia teema käsitlemise eest „Barzakhis“ sai ta 2011. aastal Berliini filmifestivalil ka Amnesty Internationali auhinna. Samale auhinnale kandideerima esitati ka tema „Mariupol“ mõni aasta hiljem.

Loodetavasti on ka Eesti publikul võimalik nende filmidega tutvust teha. Mida muud me üldse teha saaksimegi kui tagada, et ei unustataks Ukraina sõja ohvreid ega nende väärtuslikku loomingut – ja et saaksid karistatud sõjakuriteod.

Puhka rahus, Mantas.

Tristan Priimägi

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht