Mälumõistatus
Mängufilmis „Isa“ asetatakse vaataja dementse, närtsiva mõistuse pettekujutlustes selgust ja tõde otsiva mehe perspektiivi.
Mängufilm „Isa“ („The Father“, Suurbritannia-Prantsusmaa 2020, 97 min), režissöör Florian Zeller, stsenaristid Christopher Hampton ja Florian Zeller, operaator Ben Smithard, helilooja Ludovico Einaudi, põhineb Florian Zelleri samanimelisel näidendil. Osades Anthony Hopkins, Olivia Colman, Rufus Sewell, Imogen Poots, Mark Gatiss, Olivia Williams jt.
Ühel sügispäeval kuulsin oma lähedast sugulast, kes on juhtumisi juba üpris väärikas eas ajaloolane, köögis üksinda naeru kihistamas. Küsimuse peale, mis teda muhelema ajab, sain vastuseks, et üks tuntud filmitegija oli suvel helistanud ja tungivalt soovinud mõnel ajalooteemal konsulteerida. Nüüd juba oktoober, aga pole temast kippu ega kõppu kuulda olnud. Jäin mehele teravalt silma vaatama. Inimene, kelle vaikimine talle nalja tegi, oli päris kindlasti suve lõpul tal külas ja konsultatsioonil käinud. Üks veidramaid nähtusi elus on kogeda, kuidas lähedased ühtäkki vanaks jäävad. Selles on midagi koomilist segatuna tugeva õõvatundega. Mälu, mis varem oli hea, ei kanna enam ühtäkki, ja ei kõrvaltvaataja ega eaka mehe enda mõistus suuda kaardistada, kuidas vananevad mõttelõngad omavahel ühenduvad või kus need juba purunenud on.
Et ühte ajaloolast elu lõpul dementsus kimbutama hakkab, on muidugi saatuse iroonia. Vananemisega seonduvat irooniat, koomikat, aga ka siirast valu näitab ka Florian Zeller oma debüütfilmis „Isa“. Tegemist on ühe tänapäeva juhtiva näitekirjaniku esimese sammuga filmimaailma. Rahvusvahelist publikumenu nautinud näidend, millel film põhineb, pälvis 2014. aastal Prantsuse kõige olulisema teatripreemia Molière’i auhinna parima näidendi kategoorias. Ka siinsele publikule pole teos võõras: 2016. aastal lavastas Theatrumis „Isa“ Maria Peterson, Lembit Petersoniga peaosas.
Dementsus on progresseeruv kesknärvisüsteemi haigus, mille tagajärjel hukkuvad peaaju närvirakud. Kõige klassikalisem dementsuse sümptom on lühimäluhäire ehk raskus uusi mälestusi luua.1 Sellest lähtudes on Zeller ehitanud labürindi või, nagu ta ise ütleb, „pusle, milles on alati üks tükk puudu ja keegi ei tea, missugune täpselt“.2 Vaataja asetatakse dementsust põdeva Anthony (Anthony Hopkins) perspektiivi, kes otsib selgust ja tõde närtsiva mõistuse pettekujutlustes. Film manab hästi silme ette segu Christopher Nolani „Mementost“ ja Michael Haneke „Armastusest“.3 Anthony tõeotsingutes on tõesti midagi nolanlikku, ka lynchilikku. Tema korter muutub ruutmeetri haaval, samuti ei kohta stseenides ajalist lineaarsust, vahelduvad ka pereliikmed, kes korteri eest vastutavad ja Anthonyga konflikti satuvad. Esineb déjà vu’likke, ennast kordavaid stseene, kus juba olnud sündmuse mängivad lahti teised tegelased. Nolani filmides on mõttemängud ja aja lineaarsusega manipuleerimine valdavalt meelelahutuse teenistuses, Zelleri omades seevastu on see vormivõte kasutusel inimlikkuse avamiseks.
Kas tõde see on, mida teavad kõik?
Või mida keegi lahti eal ei muugi?4
Anthony ja ta pereliikmete vastasseis paneb meid kaasa mõtlema, kuidas käituda, kui mõni lähedane on meile koormaks. Olukorda kuvatakse täies empaatias kõigi tegelaste vastu, ilma näpuga näitamata, olgugi et lahendus ei pruugi meile alati meele järele olla. Tõde pole Zelleri filmis võimalik kinni püüda. See tuleb nurka visata ja lahendustest loobuda. Alles siis hakkab midagi ilmnema. Ainus tõde on see, et vanadus pole ravitav ja sellega on raske toime tulla nii vananeval inimesel kui ka ta lähedastel. Selle valuga tuleb leppida.
Näitekirjanduse ekraniseerimiseks peab olema tõsine põhjus, et õigustada kaamera kasutamist algselt lavale mõeldu jutustamisel. Zelleri sõnul soovis ta veel enam välja tuua „Isa“ nimitegelase perspektiivi, kuvada Anthony peas valitsevat segadust palju täpsemalt, kui seda võimaldab teatrilava distantseeritud üldplaan. Loo võtmestseenid on tugevate tunnetega laetud ja nii Anthony Hopkinsi, Olivia Colmani kui ka paljude teiste omavaheline mäng on hetkes ning ehe ega lase aimata korduvaid duubleid ja proove. Hopkinsi maalitud portreed ses filmis on palju kiidetud ja ma ei kahtle hetkegi Zelleri oskuses näitlejaist imelisi sooritusi välja võluda.
Kaameratöö on lihtne ja jälgiv ega tüki liialt esile. Kaugelt ambitsioonikam on filmi kunstnikutöö. Nii, kuidas Anthony mõistatust lahendab, nii muutub ka ta korter – kuni tundmatuseni. Seejuures pole üleminekud konkreetsed ühest kohast teise, vaid sürreaalselt muunduvad. Vahetub köögi värv, toast kaob mööbel, kuni lõpuks pole selge, kas tegemist on kodu või haiglaga. Sõna „õõvaorg“ kõlab eesti keeles üleliia pateetilis-piibellikult, ingliskeelne vaste „uncanny valley“ on juba veidi täpsem, ent siin peaks minema mõiste juurte juurde ja kasutama Freudi terminit „unheimlich“, s.o „ebakodune“ ehk „võõrastav“ – miski on justkui üdini tuttav, ent samal ajal täiesti võõras. Unenägudes näeme tihti kedagi tuttavat, ent ta on hoopis teist nägu, kui päriselus. Kui oluline interjöörimuutus ka poleks, saab sellest ka filmi valukoht. Saavutamaks keskkonna järkjärgulist muutumist on kasutatud paviljoni ja filmi kulminatsiooni lähenedes annavad järjest enam tunda papist seinad. Piisaks nende ümberlükkamisest ja meile paljastuks uus reaalsus, võttegrupp, kes monitorist pilti jälgib. Kõik on liiga steriilne ja puhas. Korter ei jäta muljet, et seal on sees elatud. Stanislavski eelistanud juba kasutatud või sellist mööblit, mis on vähemasti mitmes lavastuses (või proovis) pruukimise olnud. Seeläbi vanub dekoratsioon loomulikult.5 Paviljoni paljastab kohati ka väga terav valge punktvalgus tegelaste väljatoomiseks – seda kohtab teatavasti teatrilaval. Kas selline tinglikkus on olnud ehk taotlus omaette? Kerkib ka küsimus, kui palju on saanud lavastaja valguse osas kaasa rääkida. Ehk on aastatepikkuse teatrikogemusega lavastaja silm harjunud teatrile omaste võtetega ega märka nende võõrikust filmis? Või näeme siin operaatori soovi ilusat pilti luua? Või on Anthony tegelasele elu nagu teatrilava, kus dekoratsioonid ja tegelased vahelduvad? Viimane variant võib olla tõele kõige lähemal, ent siinkohal jääb mul üks pusletükk puudu. Kas ei lähe selline tinglikkus vastuollu sooviga säilitada tegelase jaoks näilist realismi?
Ma ei taha juuksekarva lõhki ajada ja tunnistan, et tegemist on nüansiga, mis jääb tõenäoliselt loo oskuslikest pööretest haaratud vaatajale märkamatuks. Loodetavasti pole asi selles, et kõik läbi räägitud head ideed ja lahendused on kaduma läinud filmimeeskonda platsil tabanud võttedementsuse tõttu. Film ei jäta kindlasti kedagi külmaks, sest sisulist kõlapinda on „Isal“ rohkem kui küll. Tegemist on meisterliku näitekirjaniku ja lavastaja debüütfilmiga, mille finaal kiskus minusugusel tähenärijalgi silma märjaks.
1 Mis on dementsus? Dementsuse Kompetentsi Keskus. https://eludementsusega.ee/mis-on-dementsus/
2 Fabien Lemercier. Florian Zeller, Director of The Father. – Cineuropa 2. XII 2020.
3 „Memento“, Christopher Nolan, 2000; „Amour“, Michael Haneke, 2012.
4 Kas siis on vabadus, kui …. Rmt: Doris Kareva, Deka. Ilmunud ja ilmumata luulet 1975–2007. Verb, 2008.
5 Nikolai M. Gorchakov, Stanislavsky Directs. Funk and Wagnalls Company, 1954.