Majasuurused robotid, väike merineitsi ja laksatiivsed klaaskompvekid

Tõnu Karjatse

Täna algab Tallinnas ja Tartus 3. Jaapani animafilmi festival.      Juba kolmandat aastat toovad Tallinnfilm ja MTÜ Otaku Tallinna ning Tartu kinodesse hulga  head animatsiooni tõusva päikese maalt. JAFF ehk Jaapani animafilmi festival hõlmab juba nimetuselt kogu spektrit ja kui eelmistel festivalidel keskenduti pigem anime’le, siis seekord tuuakse Japan Media Arts Festivali kaasabil JAFFile ka läinud aasta saagist parimaks hinnatud autorianimatsiooni ülevaatekava ning lisaks veel anime’st inspireeritud mängufilme. Taas tuleb nentida, et JAFFil pakutav on esinduslik ja mitmekülgne.

Mil viisil sedavõrd  hea kava on kokku pandud ja Eestisse toodud, nõnda, et see teeb silmad ette ka näiteks soomlastele, kel anime-kultuuriga juba hoopis varasemad suhted, teavad korraldajad, meil jääb üle ekraanil avanevate maailmade ning nende pildilise rikkuse ja sisulise mitmekülgsuse üle vaid imestada. Erakordne on tänavune JAFF ka seetõttu, et vaataja ette jõuab LõunaKorea animatsioon: Jo Beom-Jini pöörane fantaasiakoomika „Aachi ja Ssipak: tappev duett”  (2006). Ökoloogilise mõistuloo tegevus leiab aset ettenägemata tulevikus, kus ainukeseks loodusvaraks on väljaheited ja kõige ohtlikumaks tooteks sõltuvust tekitavad, laksatiivsed klaaskompvekid.

Ehkki sisukirjeldus võib mõjuda eemaletõukavalt, tasub riskida filmi vaadata, sest eelkõige on „Aachi ja Ssipak” visuaalne rollercoaster, mis üllatab juba kas või teostuselt. Kui Lõuna-Korealt on JAFFil ehk kõige provokatiivsem  teos, siis Jaapani anime-traditsiooni esindavad hoopis turvalisemad teemad. Tõsi, ka siin on olulisel kohal utoopiad, fantaasiad ja unelmad, mida animatsioon lubab hoopis piiramatumal kombel väljendada kui elavate näitlejatega mängufilm. Tänavuse JAFFi avafilm, Mamoru Oshii „Sky Crawlers” (2008) viib kujuteldavasse tulevikku, kus sõdu peavad omavahel selleks aretatud lapssõdurid kildrenid. Anime ühe vaieldamatu suurnime Mamoru Oshii animatsioon on suurelt ekraanilt oma viimistletuses taas ülimalt nauditav, kuid filmi stsenaarium, mis valmis Mori Hiroshi raamatusarja põhjal, pole sedavõrd köitev ja tulemus on nõrgem, kui seda olid Oshii tööd nagu „Ghost in the Shell” (1995) või „Avalon” (2001). Sõjapidamise mõttetus jääb aga siin teemana kajama. Sisuliselt kesine on ka Fumihiko Sori „Vexille” (2008), kuid au tuleb anda JAFFi korraldajatele,  et nad on festivalile saanud ka selle 2D ja 3D animatsiooni ühendava menuki ja oma publik on kindlasti ka puhtalt vaatemängulisel tulistusseiklusel.

Oma pühendunud publik ootab ka Hideaki Anno „Evangelion: sa pole üksi” (2007) linastust, mis on animeajaloos legendaarse mainega samanimelise sarja täispikk versioon. Ka siin sõdivad lapsed, kes ainukesena võivad juhtida Tōkyōt päästvaid majasuurusi roboteid. Võib öelda, et  „Evangelion” sobib ka sissejuhatuseks mechaanime’sse, mis on üles ehitatud mitmesuguste ulmeliste masinavärkide toimimisele. Samasse teemasse läheb ka Kinomajas kahe pika seansiga linastuv telesari „Gurren Lagann” (Hiroyuki Imaisi, 2007), millel samuti oma austajaskond. Laupäeval näeb Kinomajas ka seda, kuivõrd fantaasiarikkalt Eesti animefännid end riietada mõistavad, sest kostüümimäng ehk cos-play on vaieldamatu osa animekultuurist.  JAFFi magusaimad palad on seotud kolme anime suurkuju Hayao Miyazaki, Satoshi Koni ja Isao Takahata nimega. Kõigilt neilt on kavas mitu filmi, mis avardavad taas ettekujutust anime võimalustest. Hayao Miyazakilt linastub seekord kaks filmi: aastal 2004 valminud „Howli liikuv kindlus” ja mullu vaatajate ette jõudnud „Ponyo mäe otsas”.

Miyazakiga koostööd teinud ja oma loometeed režissöörina juba varem alustanud  Isao Takahatalt on JAFFil kaks anime ajaloos väga olulist tööd: „Suur panda ja väike panda” (1972-1973) ning „Jaanimardikate haud” (1988). Pandade filmide stsenaariumi on kirjutanud Miyazaki ja need 1970. aastate alguses valminud kaks lühifilmi said aluseks ka ta läbimurdetööle „Mu naaber Totoro” (1988), kus kohtame samuti looduse ettearvamatust ja imeväärsust kehastavat suurt karvast looma ning lapselikult maailma headusse uskuvaid väikesi tüdrukuid. Miyazaki filmide taandamine ainult karakteritele oleks aga ilmne ülekohus, sest igas neist on palju mõtteid, mis aitavad maailma paremaks muuta. Seekordsel JAFFil linastuvad „Howli liikuv kindlus” ja „Ponyo mäe otsas” erinevad nii teostuseltkui ka sõnumilt: võlur Howli ja ta südamedaami Sophie seiklused on varjutatud sõjast, Miyazaki on siin kasutanud tehniliselt töödeldud joonist, tekitades omamoodi allegooria mecha-anime’ga; Hans Christian Anderseni muinasjutu järgi valminud merineitsi Ponyo loos naaseb Miyazaki talle südamelähedase ökoteema juurde, kuid see on vaid taustaks ka muinasolendite olemasolu piire võitvale armastusele. Jooniselt on Ponyo taas lihtne, samas ei kao filmist Miyazakile iseloomulik  detailide läbimõeldus ja äärmiselt inimsõbralik kujutuslaad. Vaieldamatult on Ponyo lugu ka lihtsamini vastuvõetav nooremale vaatajaskonnale, kui seda oli „Howli liikuv kindlus”.

Miyazaki kauaaegse sõbra ja kolleegi Isao Takahata „Jaanimardikate haud” on veelgi tõsisem ja südantliigutavam teos, fantaasiamaailma asemel karmi reaalsust kajastavas filmis on kujutatud Teise maailmasõja jalgu jäänud kahte väikest last, anime-pärane pehme kujutusviis mängib siin karakteriloomes  mõjuvalt kaasa ja peategelastega toimuv ei saa külmaks jätta ka kõige paadunumat vaatajat. Põhjus, miks „Jaanimardikate haud” uuesti JAFFil linastub, on see, et korraldajad on võtnud nõuks tuua festivalile näpuotsaga ka neid mängufilme, mis anime’test ajendatud või neile toetuvad. Side on ilmne ja sügav, sest nii pidi näiteks Satoshi Koni läbimurdetöö „Perfect Blue” aastast 1997 esialgu saama hoopis mängufilmiks, keeruka ja fantaasiarikka süžee teostamine oleks aga olnud liiga kallis  ning sellest sai senini löömatu mainega anime. Ka seda filmi on võimalik tänavusel JAFFil kinos vaadata.

Muidugi on filmide-anime’te-manga’de-videomängude ja kirjanduse vaheliste seoste põld Jaapanis väga lai ja kahjuks näeme siin vaid pisukest murdosa, kuid uks sellesse maailma on paotatud. Tänulik tuleb olla ka anime-klassika siia toomise eest, sest kuidas muidu saaksime näha Mori Masaki filme „Paljasjalgne Gen” 1 ja 2 (1983 ja 1986). Geni lood on anime-keelde pandud hoiatus  sõjaõuduste eest, filmid räägivad Hiroshima pommirünnaku üle elanud väikese poisi ja ta pere saatusest. Et teiste pärlite sisse ei kaoks, tuleks pakutavast üles otsida ka Satoshi Koni „Ükskord Tōkyōs” (2003), mis on seikluslik jõululugu leidlapsest ja kodututest, kes võtavad nõuks väikese ilmakodaniku õiged vanemad üles otsida. JAFFi tuleb tänada!