Mängufilm „Buratino” teostati raskuste kiuste

TarmoTeder

Režissöör Rasmus Merivoo: „see tegemine käis ajude peale, oli tohutu pinge, kuristik lähenes, teadsin, et pean õieti keelt oskamata kohe võttesse minema, meedia tähelepanu oli suur.”        Täna on Eesti filmisõpradel võimalus näha uut täispikka kunstilist mängufilmi „Buratino”, mis tuleb linale Tallinna, Tartu ja Pärnu viies kinosaalis. Film tehti valmis  Eesti ja Venemaa koostöös ning selle on lavastanud täispika mängufilmi vallas debüüdi teinud režissöör Rasmus Merivoo. Ajame temaga juttu kolmapäeval Sirbi toimetuses. Keegi pole peale tegijate ja kõrgemate filmiametnike seda filmi veel näinud, küll on aga kuulda olnud, et produtsendid on parasjagu kaheti ärevil: kas tuli hitt, mis vallutab paljude meeli, või sitt, mida annab tõrvata? Kolmas tee viib ju kolmandasse  maailma. Kuidas, režissöör, ise oma tööd hindad, kuidas tööga rahule jäid? Olen ise ka põnevil ja valmis üllatuma, mis publiku arvates on välja tulnud. Kui olen midagi teinud, siis olen enda suhtes alati kriitiline. Kui ”Tulnukas” välja tuli, olin väga pettunud, sest lühimängufilm ”Mis värvi on armastus”, mis sai valmis veel varem, õnnestus minu meelest paremini. ”Buratinoga” on nüüd samasugune olukord nagu ”Tulnukaga”, et väga palju, mida  plaanisime, jäi ära.     

 

Millest see tingitud, et plaanid luhtusid? Kas produtsendid avaldasid survet?

”Buratino” tegemise kaks aastat on minu elu kõige raskemad. Väga keeruline on praegu telekas või raadios sellest filmist rääkida, sest olen ikka väga kurnatud. Kui alustasin seda  filmi, siis arvasin, et kõik on väga lihtne ja loogiline: et teen stsenaariumi, et see meeldib otsustajatele, et ma saan seda kohe eriliste probleemideta filmima hakata. Siis selgus, et täispikk mängufilm kui formaat on hoopis midagi muud kui lühimängufilm. Hakkasin justkui nullist õppima, polnud ju koolis täispikka mängufilmi kunagi õppinud, olin teinud vaid lühifilme. See oli raske, tore ja põnev kool. Aga siis tuli välja, et Eesti ja Venemaa arusaamine,  milline see film peab olema ja kellele suunatud, olid üsna konkreetselt konfliktis. Ja lõpuks juhtus see, et stsenaarium, mille järgi eestlased olid valmis tootma, mille võttekohad ja näitlejad olid välja valitud, langes ära. See ei sobinud venelastele. Stsenaarium, mille ma kirjutasin, võeti ära ja tehti täiesti ringi: sinna ei jäänud põhimõtteliselt mitte midagi alles, mida ma tahtsin teha. Pealegi ei oska ma hästi vene keelt. Stsenaarium loomulikult tõlgiti ka  eesti keelde, küll suurte vigadega, aga siiski. 

Kuidas siis režissöör ennast tunneb, kui film võetakse nagu käest ära ja antakse hoopis teine materjal, millest peab mingi  filmi tegema? Poole kappamise peal ei saa ju nagu hobuseid vahetada.

Olin selle filmi ette võtnud ja sellega nii seotud, et ei saanud enam lahti, olin veendunud, et lõpetan selle ka ära. Pidin selle lõpuni tegema. Aga see oli ilgelt keeruline, kui stsenaarium ära võeti. Oli sedagi, kui süda otse füüsiliselt valutas.   

Vaapo Vaher on suure, laia ja sügava vene filmi kõrvale andnud nüüd välja raamatu ”Kino on saatan, kes imeb su rinda”. Kas režissöör Merivoo tunneb, et kaks aastat koostööd venelastega on saatanlikult rinda imenud?

See tegemine käis ajude peale, oli tohutu pinge, kuristik lähenes, teadsin, et pean õieti keelt oskamata kohe võttesse minema, meedia tähelepanu oli suur. Kui esimesel võttepäeval  vene traditsiooni kohaselt taldriku kellelegi sümboolselt ohverdades vastu kaamera statiivi katki lõin (mul on senini armid siin peos), siis veri tilkus ja selles mõttes olen ma tõesti müüdud. 

 Aga jätkad läinud aastal tavaks saanud rida, teed eesti pikas mängufilmis oma režiidebüüdi.  Kuidas nüüd tagantjärele seda kogemust, kootööd venelastega hindad?

Ei suuda seda teiste filmidega või nende tegemise protsessidega võrrelda, aga kuulsin, et profid, kes ”Buratinot” tegid, polnud sellises keerulises olukorras enne filmi teinud. Kuni selle päevani, kui võtted käima läksid, ei uskunud mitte keegi, et need üldse käima lähevad. 

Kuidas seda skisofreenilist olukorda hinnata? Millest oli see tingitud?

Kuna mul võrdlus puudub, ei oska seda öelda. Kuni võtete alguseni oli nii psüühiliselt kui füüsiliselt väga, väga raske. Olin Venemaal, kahe nädala pärast pidid algama võtted. Oli stsenaarium, 200 lehekülge venekeelset teksti, mis oli kirjutatud mineviku vormis: ”Mamma Carlo oli tore naine, kes käis kirikus ja müüs saiu” ja nii edasi. Ma ei osanud selle käsikirjaga mitte midagi peale hakata. Peale maitse erinevuse on Venemaal ka teistsugune filmitegemise loogika.       

Aga filmi pidid ju ometi tegema!

Peale selle lasti lahti operaator, kellega olime leidnud hea klapi ja paljusid asju koos arutanud ja ta rääkis inglise keeles, mis mõjus pigem positiivsena. Lasti ka lahti filmi kunstnik, kes oli Balabanoviga koos teinud ja kellega olime võttekohad juba välja otsinud. Siis ma tundsin, et enam ei jaksa, et ma ei saa seda filmi niimoodi teha. Siis nad otsustasid, et lubavad mul teha stsenaariumisse omad muudatused. Ma ei tohtinud küll muuta ühtegi võttekohta, mille stsenarist oli peale surunud. Lõpuks kirjutasime  koos teise režissööriga kiiresti stsenaariumisse need muutused, et oleksid alles need põhilised asjad, millest ma tahtsin oma filmi teha. Teinekord sain ka platsil enne võtet käsikirja muuta, natuke mul vabadust oli – ei jõutud lihtsalt kontrollida, mida täpselt teen. Neil oli esmajoones vaja, et see film saaks valmis.       

Kõikide takistuste ja vastuseisu kiuste on film valmis.

Ma ei saa millegi üle vinguda ja öelda, et mulle on liiga tehtud, sest me ikkagi närisime probleemidest läbi. Aga palju jäi ka kripeldama. Olen selle tüki ära teinud, omad vitsad ja kõva kogemuse saanud. Esimese korra peab läbi tegema.       

See on see, et produtsendid istuvad režissöörile pähe, aga režissöör suudab kõikide takistuste kiuste oma nägemuse, oma tunnetuse  ja oma tehatahtmise ettekärutatud mudelisse sisse suruda.

Jah, ma sain rääkida selle loo, mida soovisin. Olime teinud ettevalmistuse Eestis ja ma sain suurte mööndustega jutustada seda lugu, mida soovisin.       

Palju ”Buratino” maksma läks?

Eks produtsendid teavad täpsemalt, aga on teada, et eelarve oli umbes miljon eurot. See jagunes umbes nii, et Eestile kolmandik ja Venemaale kaks kolmandikku. Seetõttu kaldus kaalukauss nii, et venelased said otsustada, kus võtame ja mida teeme.       

Lühitutvustuses on kirjas: ””Buratino” on plahvatustest ja lauludest tulvil muusikaline trash-komöödia eelkõige teismeliseeas piinlevatele inimestele. /—/ Buratinost kasvab tüüpiline teismeline lontrus, kes ema ootustele sugugi ei vasta. Tema kahtlased sõbrad Artemon, Pierrot ja Toivo teevad koos Buratinoga bändi, käivad rikaste linnaosas Mamma Carlo saiu müümas,  külvavad segadust, mõnitavad politseid.” Viimaks ristuvad nende vigurid ka miljardär Carabas Barabasi maailmavallutusplaanidega … Filmi põhiliinid vastavad Aleksei Tolstoi tuntud lasteraamtule ”Buratino seiklused”, mida võib pidada filmi alusmaterjaliks.

Jah, üritasin stsenaariumi algvarianti palju selle raamatu elemente tuua: kes on Carabas Barabas, milline on tema nukkude teater jne. ”Buratino seiklused” on rohkem muinasjutt,  üritasin seda lugu jutustada teadusliku fantastika abiga, üritasin leida loogikat kuldvõtmele ja puust poisile. Ma ei võtnud seda ülesannet muidugi liiga tõsiselt, film on ikka kohati absurdne. Tahtsin muinasjutu üle kanda tänapäeva maailma, et see oleks tõsieluline, huvitav ja usutav. 

Ka näitlejatega jätkab ”Buratino” kena  rida: nagu hiljutises ”Vašaski” on leitud koolipoiss Mikk Nurga, kes täitis nimiosalise rolli.

Alguses oli Mikk plaanis hoopis teise tegelasena. Kui alustasime venelastega koostööd, tuli kohe välja, et Mikul on nende arvates täpselt see õige Buratino nägu. Venelased tundsid ta kohe ära: võtteplatsil oli neile, kes filmi tausta ei teadnud, kohe õhust selge, et tegu on Buratinoga. See oli suur vedamine: kui osta  Venemaalt Buratino nukk, siis sellel ongi Miku nägu peas.         

Lõpetuseks jõuame tagasi ”Tulnuka” juurde. Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ütles Vene teatris tunamulluse PÖFFi avamisel oma kõnes, et tulnukas läks sügisballile ja näitas klassi. Sinu skandaalse lühifilmi ”Tulnukas” mainimine presidendi kõnes suure festivali avamisel näitab juba  omaette taset. ”Tulnukas” korjas Internetis ligi miljon klikki, seda kopeeriti ja laaditi alla. Mis elu see film nüüd elab?

Klikkide lugemise süsteem kadus ühe faili juures millegipärast umbes kaheksasaja tuhande peal ära, aga enne seda liikusid ka teised failid. Ei tea, mis elu see film elab, aga mingi jälje on see film jätnud. Isegi pelmeenipaki pealt võib lugeda filmi tunnuslauset „Elu on seiklus”. Sõrm, mille kunagi filmile andsin, on mind  juba küünarnukini sisse vedanud ja selle juurest ära tulla ei taha.

 Küsitlenud ja üles kirjutanud Tarmo Teder