Luulevideod kui Eesti võimalus

Peep Ilmet

Kui lahendada rahastamise küsimused, peaksid luulevideote vastu huvi tundma kõik kultuuriasutused.        Ajakirjas Looming ilmunud „Luule ilmingutes” püüdsin kokkuvõtlikult kirjeldada luule ilmnemisvorme ja luule kui kunstiliigi kokkupuutealasid teiste kunstiliikidega. Kirjutamise käigus sai endalegi mõni asi selgemaks. Näiteks see, et erinevate kunstiliikide kattuvatel aladel on tekkinud kunstiliigid, mida tuleb võtta omaette kunstiliikidena. See on küll ammuilma tuntud tõik, kuid siiski vajalik meeldetuletus. Sama on lugu sellega, et on olemuslikult iseasi, kas sõna tähenduse kandja on tumm ja ajaliselt kestev märk või hetkeline heli. Kindlasti on ka sellest kirjutatud, aga minuni ei ole selline vaatenurk  silmselgel kujul jõudnud. Ja ega vist paljudeni, sest kuidas muidu saab seletada seda üha korduvat nähtust, kus lauluviiside loojad ei hooli mingil määral sõnade loomulikust hääldusest, kõne loomulikust rütmist. Need oleksid teemat sissejuhatavad mõtted.       

Arutledes luulevideo võimaluste üle, vaatame kõigepealt, mis meil on olemas.       

1. On olemas muusikavideod, mis on vaieldamatult  kujunenud iseseisvaks kunstiliigiks. Seal on koos filmikunst, muusika ja kui on tegemist lauluga, siis ka heliline tekst. Viimane on valdavalt luuletekst. Seepärast on iga lauluvideo ühtlasi ka luulevideo, kuid luule ei ole seal kogumõju seisukohalt kesksel kohal. Järjest rohkematel juhtudel pole kesksel kohal ka muusika. Kõik kunstiliigid on seal vajalikud, kuid kõike tervikuks siduval kohal, on filmikunst. Kui filmis kasutatakse pildis ka esinejatesinejaid,  lisandub teater.     

Oma olemuselt on muusikavideo hetkede jäädvustus.       

2. On olemas luuleesituste salvestused. Võtame näiteks need TV-luuleminutid. Seal on koos film, heliline luule ja ühe esineja teater. No kui keegi laulab, siis ka muusika. Heli hetkelisuse ja filmivahendite vähesuse tõttu on seal kesksel kohal esineja, seega teater. Kahtlemata hetkekski sellise luuleilmingu vajalikkuses ja väärtuses, arvan siiski, et iseseisev  kunstiliik see veel ei ole. Selleks on seal liiga palju piiravaid asjaolusid: filmikunstiliselt ei kasutata selle lõpmatult rikkaid võimalusi, esinejad on staatilised, taust ei muutu, heliline luule hajub hetkega. Kui veel luuletekst on kesisevõitu ja esineja on ebalev, siis ei suuda filmija, kõigile montaažinippidele vaatamata, sellest kunstiliselt mõjuvat asja teha. Nende luuleminutite põhiväärtust näen eelkõige autorite tutvustamises ja nende jäädvustamises.  Vaat Merca kui näitekunstnik on seni nähtutest kõige täielikumalt ära kasutanud selle saatevormi võimalusi. Ka „100 Eesti luulepärli” on andnud kauneid hetki, kuigi ka seal on ilmnenud vaieldamatu tõsiasi, et näitleja professionaalsus ei taga iseenesest luuletuse parimat esitamist. Paljudel puhkudel pole näitleja suutnud süüvida luuletuse olemusse ja tulemuseks on näitlejaoskuste jõhker ülesõit tekstist.  Oma olemuselt on televisiooni luuleminutid hetkelise luuleilmingu jäädvustused. 

3. On olemas luuleanimatsioonid. Eesti animatsioonikuulsuste tehtud ja välja antud  DVD-kassett „Must lagi” on selle suurepärane näide ja sellele ootan kindlasti täiendust. Et aga animatsioonifilmi tegemine on kallis ja sõltub eeskätt nende tegijate tahtmisest ja ajakavast, siis nende ettevõtmiseks see ilmselt jääbki. Seejuures on animatsiooni tehnilised võimalused tänapäeval jõudnud sellisele tasemele, et piisava rahastamise korral oleks selles filmiliigis võimalik teha lausa uskumatult ilmekaid luulevideosid. Selles filmiliigis on lihtsam kaasa teha ka luuletuste aja- ja ruumirännakuid.       

4. Juba ammu on olemas slaidiprogrammid, kus luulet loetakse taustaks. Staatiliste piltide jada on ühendatud helilise luulega. Minu nähtud sellised luulekavad on kõik olnud enam või vähem õnnestunud, on olnud katsetamise seisus ja pole kuulda olnud, et nendest oleks tekkinud laialt levinud kunstiliik. Tuleb aga öelda, et selle võimalused pole kaugeltki ammendatud. Vaba piltide valik annab suuri võimalusi. Pilte võib teha just selle luuletuse jaoks, aga piiramatult saab kasutada ka vanu pilte. Piltide juurde võib lisada ka liikumatu teksti. Heliline luule võib olla kas autori või kellegi teise loetud. See võib tulla nii otseesituses kui salvestisena.         

Nendes on kestvus ühendatud hetkelisusega.  Kogu see kokkupõimimistegevus lõhnab selgelt kunsti järele. DVD-l saaks suurepäraselt ilmutada haikusid ja teisi lühiluuletusi, mille puhul tekitab nende hetkelisus kuulajas-vaatajas tihtipeale justkui pettasaanu tunde.       

5. Luulevideod. Seni tehtute põhjal võib öelda järgmist. Terviku üheks osaks on heliline luule, mille hetkelisust on teksti lisamisega pikendatud ajaliselt mineviku suunas. Tekst ei ole enam pelgalt hetkeline. Küsimusi. Kui pikalt ilmuvat teksti ekraanil hoida? Kas näiteks lühemate luuletuste puhul jääks lõpuks paistma kogu tekst? Kas tehnilist võimalust, et  tekst ilmub enne sõnade väljaütlemist, saab kuidagi kasutada? Mis mõte sel oleks? Kas ilmunud tekst peaks olema liikuv või paigal? Kaks võimalust teksti ilmumiseks: kas vastavalt häälele kohe selgelt, justkui kirjutaks hääl, või ilmub see hägusana ja muutub siis teravaks. Kuidas on mõttekas rakendada igasuguseid üleminekuid? Teiseks, filmikunsti võimaluste kasutamine on piiramatu. Pilt ja heli ei vaja üheskoos filmimist.  Heli võib olla vaid luule, aga tahtmise korral saab lisada ka muusikat ja/või loodushääli. Küsimusi. Taust, millele tekst ilmub, peab olema üsna ühtlane. Kui tekst pole loetav, pole sellel ka mõtet, aga kui tekst ei ilmu tervikuna, vaid näiteks salmide kaupa, siis võiks ühe luuletuse puhul kasutada mitmeid kaadreid? Kui tihti on mõjus kaadreid vahetada? Kas kaadrivahetust maksab teha ka kohas, kus luuletuse värsi keskel  toimub äkiline pööre? See oleneb muidugi luuletusest, aga kui täpselt peaksid filmikaadrid luuletuse sisuga kokku langema? Kas ainult üldmeeleolult või päris täpselt, nii et kui luuletuses on mainitud rändrahnu, siis on kohe ka rändrahn kaadris? Muidugi ei ole vist mõtet kaameraga kaasa teha kõiki luuletuse mõttehüppeid. Et siseorgan südamest vupsti Suure Vankri manu, kaasaja Eestist vupsti Hammurapi manu ja sealt omakorda tundmatu tuleviku sügavustesse. Kuigi …       

 Minule küll ei meeldi kole kiire, hüpleva kaadrivahetusega videod, aga neid ju tehakse. Näiteks tuli pähe mu luuletus „Meelehärmi teevad närvilised värvid …” See on kogus „Meilmail”. Esimene pool on mana igapäeva närvilisuse pihta, teine pool on raba iidne vaikus. 

Kujutan ette, et selle esimene pool oleks närviliste kaadrite valangud, teine aga veniv nagu aegluubis autosõit filmis „Tõprad”. Kas seda luuletust peaks ka lugema vastavas tempos? Muide, see, mille kõigega peaks kaamera toime tulema, kui tahab luuletuse sisu fotograafilise täpsusega edasi anda, ja seda luuletuse tavapärasele lugemisele kuluva aja vältel, näitab kujukalt, kui paljut võib sisaldada üks sisutihe luuletus. Igatahes minu meele sügavuses  selline kiirfilm luulet lugedes jookseb. Üldine küsimus on, kuivõrd luulevideos luule ja kino on rööpsed, kuivõrd põimunud? Kolmandaks, kui lugeja nägu pole kaadris, on teksti võimalik esitada tõlkena: korraga antakse edasi nii algtekst koos selle keele kõlapildiga kui ka teksti tähendus vaataja keeles. Erinevalt subtiitritest on ilmuv tõlketekst kunstilise terviku lahutamatu osa.       

Osaliselt sarnaneb see hiina keele olukorraga, kus arusaadavat teksti võidakse hääldada täiesti erinevalt. Hiinlased ei pruugi üksteise kõnest midagi aru saada, küll aga kirjast; tegelikult on sama lugu ju numbritega. Neljandaks, kuigi iga luuletuse tegemisel luulevideoks tuleb lähtuda luuletuse tekstist,  samuti kui muusikavideo juures lähtutakse muusikast, on lahendusvõimalusi piiramatult. On võimalik valida, millisele koostisosale suunata peatähelepanu. Üks lahendamisvõimalusi puudutav küsimus on ka autori osavõtu määr: ta on kas esiplaanil nagu muusikavideos tihtipeale, kas kaadris hääle ja tekstiga või ainult tekstiga. Eks see olene suuresti luuletaja edevuse määrast ja luulevideo tegija mõttelennust. Küll aga on olemas suur hulk neid kõige  paremaid, ehk ammu surnud autoreid, kellest on säilinud hulk fotosid, osast ka maalid. Siis saab autori hääle asemel kasutada mõnel puhul vaid tolle ajastu muusikat. Eks siis tekst pea olema seda silmatorkavam. Kui teha aga häälega, siis see jääb sobiva esitaja peale, nagu audioraamatu puhul.   

Kõik need tähelepanekud ja tekkinud küsimused on seotud minu enda luulevideote valmimisega. Kaaren Kaeral valmis kuus luulevideot minu, s.t Peep Ilmeti tekstidele. Esmakordselt  näidati neid minu luuleõhtul musta lae all paar aastat tagasi. Olen neid DVDna vormistatud luulevideosid kasutanud ka mujal esinedes ja vastuvõtt on olnud igati pooldav. On otse küsitud, kust selletaolisi asju soetada saab. Need luulevideod on tehtud nii, et autorit ennast kaadris ei ole, kuid tekst on salvestatud. Ühel esinemisel ilmnes tehnilise rikke tõttu ka võimalus, et kui näidata luulevideot, aga autor ise on kohal, siis publiku soovil on võimalik ka selline esitus, et DVD-lt jookseb ekraanile video, aga autor loeb ekraanile ilmuva teksti rütmis seda teksti otse publikule. Luulevideote rahastamisküsimused oleksid lühidalt: kuidas rahastada, kuidas turustada, kes on võimalik ostja?         

Mina näen Eestis järgmisi võimalusi: rahastajad võiksid olla autorid (kulka või isikliku sponsori toel), kultuuriministeerium koos haridusja teadusministeeriumiga (luuleklassika puhul), Eesti Kirjanduse Teabekeskus (kulka või otse kultuuriministeeriumi toel). Viimase tellitud luulevideod oleksid muidugi tõlketekstidega,  mis annab uudse, ütleksin isegi enneolematu võimaluse Eesti luule tutvustamiseks välismaal.       

Kirjastused teeksid seda vaid juhul, kui tootmiskulud oleksid võimalikult väikesed ja neile peab välja nuputama mingi esialgse garantii piisava leviku kindlustamiseks. Tellivad asutused teavad ise, kuidas nad neid kasutavad, aga sel puhul on tegijal oma autoriõiguste tagamiseks vaja saavutada väga täpne kasutamist puudutav lepe. Turutootena kuuluksid luulevideod esialgu raamatupoodidesse  audioraamatute kõrvale. Küsimusi tõstatab ka nende kasutamine Internetis.     

Ostjad oleksid eelkõige muidugi luulesõbrad,  aga ma arvan, et luule selline ilmnemisviis meelitab juurde ka luuleleigeid kirjandushuvilisi ja mitte ainult kirjandushuvilisi. Kui lahendada rahastamise küsimused, peaksid luulevideote vastu huvi tundma nii koolid kui muuseumid, kultuuriasutused üldse. Erinevalt pikalt kestvatest audioraamatutest on luulevideod ju lühikesed, mis võimaldab neid näidetena kasutada nii õppetöös kui vahepaladena loengutel või etendustel.  Rahast veel niipalju. Muidugi võib luulevideo teha ülikallilt, kaasata terve karja spetsialiste. See pole praegu ilmselt võimalik, sest risk on liiga suur. Neid võib teha aga ka kokkuhoidlikult, sest võib vabalt loobuda esinejast, kasutada saab nii vanu kasutamata jäänud filmikaadreid kui eri aegadest korjunud fotosid. Siis jääb põhikuluks vaid montaaž. Muusikavideoga võrreldes peaks kokkuhoiuvõimalusi olema palju rohkem.   

Lõpetuseks tahan öelda, et ainult tänu tänapäevastele tehnilistele vahenditele lebab meie jalge ees seni kasutamata jäänud võimalus, kuidas lihtsamalt ületada keelebarjääre, mis väärisluule puhul on eriti rasked, vahel lausa ületamatud. Võimalik, et kuskil maailmas on seda võimalust juba kasutatud, aga näiteks muusikavideote levikuga võrreldes pole neist küll midagi kuulda olnud. Ka oleks see täiesti loomulik edasiarendus omaaegsetele luuleplaatidele ja tänapäevastele luule CD-dele. Ärme jääme jälle ootama, et kõikvõimas väljamaa meile niigi ilmselge kunstivõimaluse puust ja punaseks ette teeb.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht