Lugu gangsterist, kes sai mamma käest tappa

Aarne Ruben

„Ameerika gangster” on üle hulga aja tõsiselt aus ja otseütlev Ameerika film, mitte natsionalistlik seep. Denzel Washington mängib New Yorgi mustanahalist ristiisa Frank Lucast.

Tegelikult oli see soldatipoiste kirstudes kümnete tuhandete kilode viisi Vietnamist heroiini tooja lugu teistsugune. Mingit süüdistaja Richie Robertsit ei olnud, oli samanimeline New Yorgi politseiohvitser. Jaanuaris 1975 piiras NYPD Frank Lucase maja ümber, ta naine viskas mõnisada tuhat dollarit vannitoa aknast välja ja majaperemees ise, kes oma suurpäevadel oli NYC tänavatel teeninud üle miljoni dollari päevas, tuli politseile teisel korrusel šortsides vastu. „Vaatame teie lubatähti, ohvitserid,” ütles ta neile rahulikult.

Lavastaja Ridley Scott on teinud mõjuva kinopildi kaksikelu elavast mehest. Nagu filmistki näha, ajas mustanahaline Frank Lucas täiesti illegaalset äri: klubid ja meelelahutus. Ta viis oma vana ema igal pühapäeval kirikusse, sest ema oli tahtnud, et temastki saaks jutlustaja. Õige jutlustaja Martin Luther King oligi ta iidol. Politsei ei tuvastanud Lucasel mingeid kahjulikke sidemeid, kõik ta sõbrad olid kunstnikud, muusikud, ausad ärimehed.

See on üle hulga aja tõsiselt aus ja otsekohene Ameerika film, mitte natsionalistlik seep. Asi on selles, et ühiskonnas, kus valetatakse liiga palju, saab ka kinomajast lõpuks su vaenlane Viimasel ajal on liiga sageli olnud juhust, et filmi reklaam teeb karuteene. „Üks mees… võidab kogu maailma… mäleta kõike, ära andesta midagi,” kuulutab mehine bassihääl sulle mõne Hollywoodi märuli treilerilt. Ja kogu selle reklaami peale on filmis vaid üksainus tegelane, kes lihtsalt tapab. Või siis: „Chuck abiellub Larryga, mõlemad puhtad heterod, ainult ärge seda kellelegi öelge…” No kas pole nõme?

 

Negrud ja makaronid

„Ameerika gangster” ei ole selline. Arvatavasti jääb ta põnevuselt ja meeldejäävuselt maha mõnest teisest Hollywoodi filmist, kuid tänuväärt on muidugi etnoste kujutamine. Olles ise väikerahva hulgast, tahame me rahvusküsimusest teada. Ja „Gangsteris” siis ongi olemas niggas (tõlgitud „negrud”) või ginos (itaallased, tõlgitud „makaronid”). Või siis on põnev kuulata filmis esinevat fraasi, et Frank Lucase välja töötatud 60protsendiline heroiin Sinine Maagia on honkie’de jaoks, kes tahavad ainult savu suitsetada ja kardavad nõela. Kas valged ka tõesti nõela kartsid, on küsitav, aga nii see filmis oli.

Linateose alguses satume kohe 1968. aasta maailma, kus valitsevad bakenbardid ja rock’n’roll, lillelistes särkides mehed teevad heroiinitrippe ja karjutakse, et USA peab kohe Vietnamist välja tulema. Filmikriitikul on neid asju raske analüüsida, kui tuleb välja ütelda, et mis on siis valesti või ebausutav. Peaaegu miski ei ole ebausutav. Franki mure peale, et võmmid konfiskeerivad nende savu ja teevad sellest 2–5protsendilise löga, võiks seda ka näidata, muidu ei saa mitte-newyorklane aru, millest jutt käib. Samas on jälle geniaalne stseen, kus erariides politseinik tuleb tugevas narkouimas kõiki pidulisi arreteerima.

Väga palju saame aimu peategelase Frank Lucase elufilosoofiast. Lucas mainib, et tal on 25 000dollariline vaip ja 50 000dollariline kasukas, milles ta, tõsi küll, näeb välja nagu must vampiir. See on muidugi rikaste jutt, aga reeglina oli nii tublide kulutuste tegemine 1970. aastate alguse kohta juba liiga kõva sõna. Mäletan isegi, et kui Cruise ja Kidman 1990. aastal abiellusid, siis ostis Tom Nicole’ile 40 000 dollari eest teemantkõrvarõngad, pruudi kleit aga läks maksma kõigest mõni tuhat dollarit. Ameerika ei ole maa, kus, kui sul on kaksteist tooli ja kuldvasikas, siis ostad kasti terve varanduse maksvat šampanjat ja peksad selle vastu kõige unikaalsemat klaverit puruks. Vastupidi, kõik need Bill Gatesid ja Warren Buffettid ei tegele mõttetu priiskamisega. Nad investeerivad oma raha kolme asja: turvalisus, aja kokkuhoid ja privaatsus. Vabal ajal võivad nad puhtast nostalgiast kuulata kas või kõige tavalisemat seitsmekümnendate aastate magnetofoni, mis midagi ei maksa.

Vana miljardär peab sõitma Cadillac DeVille’iga, ehkki ta kõige meelsamini kõnniks jala. Ta peab pidama enda lähikonnas ilusaid naisi, ehkki ta on neist ehk tegelikult väsinud. Aga kui kogenud rikkur ajab pähe terve varanduse maksva karusnahkse bojaarimütsi, siis on ta lihtsalt kloun ja teeb end lolliks kogu maailma ees. Ja selles peitubki Denzel Washingtoni nõnda hästi kehastatud tegelase traagika: ta sõna maksab vaid neegrite Harlemis, ülejäänud maailma silmis on ta lihtlabane kloun, juurtega kultuuri hale imitaator.

 

Püha Mama Dyumbo ja Cosa Nostra

See selgub hästi jutuajamises maffiaisa Dominic Cattanoga (Armand Assante), kes deklareerib, et ta on renessansi-inimene ja nõuab 20 protsenti kasumit Franki uimastikaubandusest Hispaania Harlemis kuni 106. tänavani. Frank ei teagi, mis on renessanss, aga ütleb, et „tema on ka see” ja esitab oma tingimused. Franki käitumisest selgub muuseas, et abikaasa on selline, kelle võib panna vaibalt šampanjat küürima, aga ema on seevastu püha. Ema on ikkagi eluandja ja teda ei tohi näpuotsagagi puutuda isegi siis, kui ta sul tee peal ees seisab ning sind näiteks peksab, sinust „lahti ütleb”. Afroameeriklaste emakultusel on sügavad juured nende folklooris ning Franki käitumisest tuleb see hästi välja. Arhetüüpi nimega Big Black Mama austati juba siis, kui orjalaevad Aafrikast tulid, mentaliteediajaloolased on isegi ära märkinud, et XVIII sajandil Senegalist toodud orjad austasid erilist jumalust nimega Mama Dyumbo. „Minu vanaema ja sinu vanaema istusid tule ääres,” lauldakse ühes vanas kreooli laulus. „Minu vanaema ütles sinu omale: “Ma panen su lipu lahingusse.”” Afroameerika kultuur on  olnud alati natuke maternalistlik.

1975. aastal kontrollisid New Yorgi linna organiseeritud kuritegevust viis perekonda: Gambino, Genovese, Lucchese, Bonnano ja Colombo. Laias laastus kontrollisid Gambinod mängupõrguid, Genovese omad dokke, Bonnanod aga tegelesid väljapressimiste ja „hailaenudega”. Kõik nad olid väga tegevad uimastikaubanduses ja olid isegi oma territooriumid ära jaganud. Colombod tegutsesid peamiselt Brooklynis, Gambinod ja Genovesed Brooklynis ja Ida-Harlemis. Saja aasta jooksul ei saanud keegi Sitsiilia maffiast tugevamaks olla. Itaallaste Cosa Nostra sündikaadis valitses erinevalt afroameerika gängide maternalistlikust algupärast patriarhaalne isa-poja suhe.

Itaallased tõid Ameerikasse kaasa suurema võimudistantsiga kollektivistliku Lõuna-Euroopa kultuuri kombed. Mis maffia puhul tähendas seda, et tugev võimukeskus kontrollis hoolsalt ainult jõugu lihtliikmeid. Nemad pidid „perekonda” vastuvõtmisel avama oma sooned ja joonistama oma verega lauale katoliikliku pühakukuju. Kui sa oled aga juba läbinud suure maffiatrepi kõik astmed, siis on sinust saanud ristiisa ehk bosside boss.

Ristiisa käitumises pole enam midagi barbaarset. Oma käsilasi käsutab ta vaikselt, mõne sõnaga. Mäletame ju, et Stalingi oli isalik, rõhutatult vaikse häälega mees. Ristiisa on seltskonnas südamlik, hallipäine ja viisakas härra, teaduse ja kunstide kaitsja. Ta on protežee andekatele inimestele, näiteks Lucky Luciano ja Frank Sinatra sõprus oli ju vägagi emblemaatiline. Kuid mis on ristiisa puhul erakordselt tähtis? Esiteks, ta võib ühe oma sõrmeliigutusega palju inimesi surma saata. Teiseks, itaalia ristiisa ei ole kunagi nõus, kui keegi teda bosside bossiks kutsub. Ta rehmab siis tagasihoidlikult klotsersõrmustatud käega: ah, mis bosside boss! Niisugused tiitlid võivad tuua talle palju ebameeldivusi: pole vaja seadusesilma liigset huvi tema „tagasihoidlike” tegemiste vastu. Tema autoriteet on lihtsalt iseenesest tajutav: ruumis on ainult Tema ja teised tunduvad kõrvalised.

 

Heroiin Vietnami džunglist

Ja äkki ilmub sellesse kontrollitud ja hierarhilisse maailma keegi enfant terrible: afroameerika gangster Frank Lucas, kes suudab heroiini hankida Vietnami džungli otseallikast. Kohmakalt imiteerib Frank vanade gangsterite aristokraatlikke maneere. Ja sellepärast on film „Ameerika gangster” kultuuridevahelise konflikti kujutamisel asendamatu: näeme, kui kurva pilguga capo Cattano vaatab oma mustanahalist „õpilast”, kes on talle elumängus „lilled teinud”. Sestap õpetab Cattano isalikul toonil: „Sa võid olla edukas ja sõpradeta või edutu ja sõpradega.” Cattano vaatab Lucast ja tema naist kui teenijaid.

Ja selle vaikse jõuluõhtu juures, mida filmis kujutatakse, kui kirikuesisele platsile langeb lund ja Suure Õuna linna rahvas kiirustab kõik koju mööda avenüüsid ja tänavaid, käes pakid, mis nad on saanud Santa’lt… Kas ei taha me siis korraks heita kõrvale rändurikingad ja ärgata linnas, mis iialgi ei maga? Lõpetada väikelinnade bluuside laulmine ja korrutada lihtsalt mantrat „New York, New York”?