Loomeliidud peavad üheskoos uuesti valitsust utsitama

Peeter Brambat, kinoliidu esimees

Filmikunsti poolt vaadatuna on tänase Eesti riigi poliitika parempoolsus tugevalt pärssinud filmivaldkonna arengut. Läbi on kukkunud palju kiidetud ja kuldset elu tõotanud nn loomemajanduse projekt, mille sisulise lahtimõtestamiseni pole jõutudki. Selgeks on saanud  üksnes see, et projektid, mis töötavad jõukas majandusruumis, suurtes rikastes maades, ei toimi vähem kui pooleteise miljoni rahvastikuga riigi kultuuriruumis. Kui riigijuhid lootsid, et imesõna „loomemajandus” vabastab nad erinevate kultuurivaldkondade püsitoetamisest, siis on eksitud ja viidud mitmed kultuuriharud kiratsemise äärele. 

Ka tundub küüniline siduda kultuuri rahastamine ainuüksi hasartmängu maksu, alkoholi- ja tubaka aktsiisiga. Joome ja mängime rohkem, siis saame teha oma tööd – toota filme. Tänu loovisiku- ja loomeliitude seaduse ammu ajale jalgu jäänud sätetele ja loomeliitudele kehtestatud nn pearahale, on loomeliidud pandud olukorda, kus nende rahalised vahendid  loomestipendiumide, loometoetuste, toimetulekutoetuste maksmiseks sõltuvad liitu kuuluvate inimpeade arvust. Samuti ei pea kinoliidu juhatus õigeks liidu tegevuse rahastamist projektipõhiselt kultuurkapitali vahenditest. Loomeliit ei ole projekt. Iga Eesti Kinoliidu liige peaks tundma, et ka tema on üks mikroskoopiline osa Eesti filmikunstis. Tema isiksus  ja looming mõjutab just nii palju liidu käekäiku, kui väärtuslik on iga kinoliidu liikme tegevuse tulemus Eesti filmis.

Aeg on kujundada kinoliidu selge visioon tulevikust. Selleks, et loomemajanduse ja äritegemise kõrval ikkagi loomeliiduks jääda, on vaja värskeid mõtteid ja uut energiat ja mis kõige olulisem – tervet mõistust ja vastutustunnet. Oma selged rollid Eesti filminduse  normaalseks arenguks tuleb omavahel selgeks rääkida Eesti Filmi Sihtasutusega. Film ei ole üksnes raha, aga ilma rahata ei tee ka filmi. Või irooniliselt: mis viga raha eest filme teha, katsutagu teha ilma rahata. Kinoliidu kohta Eesti filmimaastikul näeksin mina Eesti filmi propageerijana nii siseriiklikult kui ka väljaspool Eestit. Kinoliit peaks toimima eelkõige vanade  kontaktide säilitajana ja uute loojana. Üle kahekümne kahe aasta on möödunud viimasest Eesti loomeliitude pleenumist Toompeal. Sellele kõnekoosolekule järgnenud muudatuste tähtsust Eesti riigi poliitikas ja kultuuripoliitikas ei alahinda tänapäeval vist keegi. Oluline roll oli toona ka filmiinimestel.

Kinoliidu seni töötanud juhatus on arutanud võimalust korraldada üritus,  millel osaleksid kõik Eesti Vabariigis registreeritud loomeliidud ja ühendused, et ühiselt juhtida valitsuse, kultuuri- ja rahandusministeeriumi tähelepanu nende tegematajätmistele. Tõesti, kultuur on tülikas ega too naljalt midagi sisse, viib ainult välja. Aga kust võetakse lõpuks need filmid, maalid, teatrietendused jm kunst, kui Eestit on vaja esindada välisriikides?  Palju aktiivsemalt peab kinoliit osalema kultuurkapitali audiovisuaalse sihtkapitali töös. Sellest sõltub meie ellujäämine ja Tallinna Kinomaja. Ees seisab aasta 2011.