Looduse rikkus on meie eneste rikkus

Mathura

Lihulas peeti 14. – 18. septembrini Matsalu IX loodusfilmide festivali.        Film on meedium, mille puhul läheb tulemuseni jõudmiseks paratamatult rohkem aega kui mõnede muude kunstiliste väljendusvormidega. Erinevalt luuletusest ei jõua seda, mis  juhtus täna, homme kinolinal kajastada. Sedasi toimib ka filmi ajakajalisus enamasti tagasivaatena või üldistusena, vahel aga ka prohvetliku ettenägelikkusena. Julgen arvata, et hiljuti Lihulas peetud Matsalu IX filmifestivalil linastunud dokumentalistika oli mõlemat: väärtuslik tagasivaade ning ka osutaja ohtudele, millega inimkond eelseisvatel aastatel ja aastakümnetel silmitsi seisab.      

Tõsi, loodusfilmi keskmeks pole ju otseselt mitte aeg, vaid loodus ning ka seekordne festival pakkus rea heal professionaalsel tasemel  tehtud loodusdokumentaale, kus vaadeldud ja uuritud mõnd liiki või looduskooslust. Ent üha rohkem on Matsalu festivalil fookusesse tõusnud inimkonna keskkonnakäitumise kriitiline käsitlus. Seda tõsiasja rõhutas juba möödunud aasta peavõidu saanud, Petteri Saario „Elu piiril”, lugu naftaveost Soome lahel.       

Maailmavaateline kriis?       

Vahel, kui mõnda mõtet ei väljenda mitte  ainult üks hääl ühes maailma punktis, vaid palju inimesi mitmelt poolt maakera korraga, siis paneb see paratamatult mõtlema, et tegu on ajastu märgiga, üht ajajärku määratleva teema või probleemistikuga. Tänavusel festivalil kostus samasuguseid hääli ja mõtteid tõepoolest nii idast, läänest, põhjast kui lõunast. Selle hääle peamine sõnum oli, et looduse seisukorda ja inimkonna kulgu muutmaks ei piisa enam nii-öelda kosmeetilistest mugandustest  – on vaja muuta kogu maailmapilti. Samas paistis filmilugudest välja seegi, et lihtsaid lahendusi pole, sest inimene on juba liialt seotud heaolu ja mugavustega, vaevalt oleks lahenduseks ka möödunud aegadesse tagasipöördumine. Siiski tuleb meil kõigil üha rohkem mõelda, kuidas me loodust kohtleme ja miks just nõnda.       

Festivali visuaalselt omanäolisim film (mida kinnitas ka pälvitud preemia parima operaatoritöö eest) oli Kanada autorite Peter Mettleri ja Ron Chapple’i film „Petropolis”, õhust filmitud vaated ääretutele naftamaardlatele Põhja-Kanadas.  Eks me kõik taha pärast tööpäeva koju sõita, ent pole ehk „Petropolisest” veenvamat filmi naftatööstuse hävitavast mõjust kohapealsele loodusele. Pealegi, kui naftat toota nn tõrvaliivast, nagu see kõnealuses näha, on tootmisel uskumatud kaasnähud: keskkonda paisatava soojusega saaks kütta sadu tuhandeid majapidamisi.       

Naftaga seotud probleemistikku lahati teravalt ka väljaspool konkurssi linastunud Volker Barthi filmis „Kasum, reostus ja pettus”, loo naftalekkest Mehhiko lahel. Barthi  film näitab ilmekalt, kuidas maailma, milles me elame, ei juhi mitte pikaajaline huvi maa seisukorra pärast, vaid vahetu kasum. Tagajärjena pole sugugi võimatu, et Mehhiko lahte purskunud naftat on nüüdseks triivinud ka Euroopa vetesse. Mõistagi on sellistel teemadel lihtne laskuda looduskaitsepaatosse, ülistada ideed, mille kompleksset olemust tegelikult ei mõisteta. Seda sümpaatsem oli näha, et nii Barth kui teised Matsallu jõudnud autorid olid suutnud  tühja paatost vältida. Barth lõpetab oma filmi mõttega, et „puhast” energiat pole olemas. Linnud hukkuvad ka tuuleparkides ja nn roheline kütus ei ole mitte alati nii väga roheline. Pigem tuleb ümber hinnata meie elustiili valikud. Reostuse teemat puudutas otsapidi ka soome režissööri Jouni Hiltuneni (tema pälvis ühtlasi parima režii auhinna kategoorias „Loodus”) linateos „Tundmatu Põhjalaht”. Teadagi on Läänemeri maailma saastatuim sisemeri ja  ehkki Põhjalaht on selle vähim reostatud osa, ähvardab saaste sedagi. „Tundmatu Põhjalaht” on põhjamaise karguse, minimalismi ja täpsusega üles võetud teos; Hiltuneni üheaegne lakoonilisus ja tundlikkus mõjus mulle isiklikult palju muljetavaldavamalt kui mitmed dramaatikausku loodusfilmid, mille emotsioonitekitamise võtted on tihti klišee.   

      Eks kaasaegse inimese looduse- ja enesekauguse üle mõtiskles ju ka meie oma autor Marianne Kõrver filmis „Inimese mõõt” (žürii eripreemia), mis on tõenäoliselt parim keskkonnafilosoofiline dokumentaal, mis Eestis tehtud. Nagu eelmainitud filmid, tõstatab ka  Kõrveri lugu küsimuse, kas keskkonnakriis ei ole mitte me eneste sisekriis, meie oma ahnuse ja mõtlematuse mõõtu tagajärg. Keskkond ongi kultuur Üks värske mõte, mis Matsalu festivalil veel mitmest filmist välja kostus, oli see, et looduslik mitmekesisus on võimalik vaid kultuurilise mitmekesisuse korral, mis on tähelepanuväärne arusaam kultuuride eksisteerimise põhjustest maailmas. Nii nagu pealtnäha väga erinevad looduskooslused on mingil moel omavahel seotud (näiteks elu Kariibi mere saartel sõltub otseselt jää hulgast Gröönimaal) ja moodustavad kokku terviku, mille nimeks on Maa, on maailma põliskultuurid niisamuti ühe suure ja kõikehõlmava kultuurilise ja keskkondliku terviku osakesed. Kultuur, kus ei väärtustata loodust, ei väärtusta enam ka elu. See muutub üha tehislikumaks, kaugeneb üha rohkem sellest, mis inimesele tema olemasolu tegelikult  võimalikuks teeb. „Kui vaatame maailma kui masinat, muutume ka ise masinateks,” oli mõte, mis jäi mu meeltesse kõlama Ameerika režissööri Stephen Marshalli filmist „Tuhat päikest”, linaloost, mis jutustas Keenia hõimupealike maailmanägemusest.       

  Samasse mõttelaadi asetus kahtlemata ka kreeka režissööri Andreas Apostolidise film „Inimesteta maa”, kus on heidetud küllalt šokeeriv  pilk Aafrika rahvusparkide tekkelukku ja tänapäeva. Looduskaitse sildi all (ehk paremate jahipidamise võimaluste loomiseks) pagendati põlisrahvad Serengeti rahvuspargi aladelt. Tagantjärele avastati, et hõimude traditsioonilistel elukommetel oli mängida oluline roll Serengeti loodusliku mitmekesisuse säilimises. „Inimesteta maa” ilmestab hästi, et absoluutselt kõike, sealhulgas ka loodushoidu saab teostada kahel võimalikul eesmärgil: kas ekspluateerides  olemasolevat väärtust või luues ise uut väärtust. Just see näibki olevat inimkonna üks suuremaid maailmavaatelisi veelahkmeid: näha ennast kas omaniku või kasutajana; kas sellena, kes võtab, või sellena, kellele on antud.   

Parimatest parimad     

Mainida tuleks veel vähemalt kahte filmi. Esiteks juba kaks aastat tagasi Matsalus parima režii auhinna võitnud brasiillastest filmimeeste paari Marcos Negrao ja Andre Rangeli uut filmi „Katkine kuu”. See on kurblik lugu üksikust nomaadiperest Himaalaja mäestikus. Inimesed  on sunnitud oma põlisaladelt lahkuma veepuuduse tõttu. Parima režii auhind (kategoorias „Inimene ja loodus”) läks brasiillastele seegi kord, ehkki võib kindlalt öelda, et „Katkine kuu” on meeste eelmise filmiga („Raisakotkastel on tiivad”) võrreldes tõus uuele tasemele. „Katkine kuu” on täpse ja puhta pildiga üles võetud lugu, korraga nii mägise looduse kui ka inimeste lohutu sisemaastiku kajastus. See on ühtlasi märguanne, et kliimamuutus ei ole juba ammu pelgalt sõnakõlks, vaid et osa rahvaid ongi enda elatamiseks sunnitud põlisaladelt lahkuma. Ning kindlasti ei saa seekordsest festivalist kõneledes mööda minna prantsuse režissööri Patrick Rouxeli filmist „Rohelus”, teravast, liigutavast ja mõtlemapanevast loost surevast orangutangist, kelle kodu Indoneesia vihmametsades on maatasa laastatud. See on aga ühtlasi lugu sellest, kuidas ühe emasahvi saatus kusagil teisel pool maakera võib olla otseselt seotud  meie tarbimisharjumustega siin, Eestis. Festivali eelmise võitja ja seekordse žürii liikme Petteri Saario sõnul: „Kui teil on elus võimalik ära vaadata ainult üks dokumentaalfilm, siis vaadake „Rohelust”.       

Festivali peavõit läks sedapuhku aga kompromissihõnguliselt saksa režissööri Oliver Goetzli filmile „Skandinaavia loodus – Soome”. Tegu on väga professionaalselt tehtud filmiga, mille tehnilisele teostusele on raske midagi ette heita. Muide, terve „Metsiku Skandinaavia” sari, millest Lihulas linastus veel kolm osa, oli mu meelest märkimisväärselt maitsekam ehk  vähema dramaatikaga vürtsitatud kui samade autorite paari aasta tagune „Venemaa loodus”. Siiski mõjus „Skandinaavia loodus – Soome” teiste peakonkurentide kõrval mõnevõrra isikupäratuna. Kokkuvõtteks oli hea, isegi väga hea aasta. Oli ilmne, et mõnedki möödunud aastal võistelnud filmid sel aastal põhiprogrammi poleks küündinud, nii nagu mõnigi sel aastal peaauhinnata jäänud film oleks mõnel eelmisel aastal vabalt võinud ka võita. Tuleval aastal saab näha,  kas tegu oli juhusega või on põhjust rääkida Matsalu filmifestivali jõudmisest uuele tasemele. Igatahes oli sealt päris kahju lahkuda.