Lihtsad lood ja keerulised inimesed

Kristiina Davidjants

Kinos Sõprus jooksevad nädalavahetusel John Cassavetese filmid „Hiinlasest raamatupidaja tapmine”, „Abielumehed”, „Esietendus” ja „Tundevirvendused”.John Cassavetesele (1929–1989) kuulub USA indie-filmide ühe tuntuima teerajaja au. Alustanud oma karjääri telesarjade näitlejana, hakkas Cassavetes samal ajal huvituma method acting’ust, mis juhatas ta omakorda mõttele astuda ise kaamera taha ning jutustada tõeliselt läbi tunnetatud lugu päris inimestest, mitte aga edastada Hollywoodi nägemust, millised need inimesed peaksid olema. Pärast pikka ja vaevalist rahakogumist oma esimese  filmi tarbeks valmiski Cassavetesel pere- ja sõprussuhetele keskendatud „Varjud” (1957/59), mis tõi režissöörile Veneetsia filmifestivalilt ajakirjanike preemia, tunnustuse Euroopas ning kerge Hollywoodi-poolse huvi.

Los Angelese filmitööstus osutus aga Cassavetesele, kes määratles end kunstniku, mitte käsitöölisena, kõvaks pähkliks. „Hollywoodis saab end seni hästi tunda, kuni ei peteta ennast kujutlusega, nagu huvitaksid neid loomingulised ettevõtmised.  Ei saa üheaegselt teha tööd stuudiole ja isiklikku filmi,” on režissöör öelnud 1971. aasta intervjuus. Paarile Hollywoodis vändatud linateosele vaatamata, otsustas Cassavetes pühenduda filmide tegemisele omaenda reeglite järgi ning teenis selle tarvis lisaraha näitlejana. Ja ta mängis edukalt, sest tema rollide ritta kuuluvad muu hulgas osatäitmised Robert Aldrichi filmis „Räpane tosin” (1967, see tõi Cassavetesele  Ameerika Filmiakadeemia parima kõrvalosatäitja nominatsiooni) ja Roman Polanski kultuslikus õudusfilmis „Rosemary laps” (1968). 1968. aastal tuli linale Cassavetese järgmine „oma” linateos „Näod”. Filmi peale kulus mitu head aastat, kuid keskklassipaari võõrandumisest pajatav linateos osutus triumfiks nii kriitikute kui publiku seas ning pälvis kolm filmiakadeemia nominatsiooni: parim originaalkäsikiri, parim mees- ja naiskõrvalosatäitja. 

Järgmisena valmis saanud filmiga „Naise parimad aastad” (1974) kaasnenud suur menu ja korralik kassatulu lubasid Cassavetesel tunda ennast piisavalt kindlana, et alustada filmiga „Abielumehed” (1970). Selles filmis seisavad kolm sõpra Gus (John Cassavetes), Archie (Peter Falk) ja Harry (Ben Gazzara) äkitselt silmitsi faktiga, et nende hästi sisse seatud elust hoolimata pole kõik läinud nii, nagu nad olid tahtnud. Ühise sõbra ootamatu surm vallandab  suurejoonelise joomatuuri, mis saab alguse New Yorgi baaridest ja lõpeb Atlandi ookeani teisel kaldal, Londoni hotellis. Peamiseks küsimuseks kerkib see, kes meestest jääb maha ja kes läheb koju tagasi. Väljatulekuaastal sai film vastuolulise kriitika osaliseks: ajakiri Time pani näitlejad oma esileheküljele, filmikriitika üks suurkujudest Pauline Kael aga kirjeldas „Abielumehi” kui infantiilset ja solvavat meediahaipi. Samuti tegid tema kolleegid etteheiteid  justkui ei kuhugi venivale stsenaariumile, oletades, et ilmselt on režissöör improviseerimisega liiale läinud. Tõsi, tegelaskujud kui säärased keelduvad saama täiskasvanuks ja ka film ise pole just kõige tempokam, kuid ometigi on selles olemas mingi raskelt määratletav pinge ning näitlejatööd kahtlemata väga head.

Vastupidi levinud arvamusele pole Cassavetese filmid võtteplatsil improviseeritud, vaid improvisatsioon toimib töövahendina siiski  stsenaariumi kirjutamise etapis ning edasine on juba lavastus dokumentaalse mulje jätmise eesmärgil. „Hiinlasest raamatupidaja tapmine” (1976) on ilmselt Cassavetese kõige poleemilisem film. Koos Martin Scorsesega tehtud stsenaariumi järgi filmitud esialgne variant (mis tuleb ka Sõpruses esitlusele) püsis kinodes vaid nädala, siis võeti film ekraanidelt maha. Filmi pikkus on muide vaidlusküsimus, mis  on saatnud kõiki Cassavetese töid alates „Varjudest”, millest on samuti kaks eri pikkusega varianti. Kaks aastat hiljem valmis režissööri enda käe all „Hiinlasest raamatupidaja tapmise” uus versioon, kus on tehtud ka mõned sisulised muudatused, kuigi filmi peamine liin on jäänud samaks.

Stripiklubi omanik Cosmo Vitelli (Ben Gazzara) jääb kaardilauas suurema summa raha võlgu ning kohalikud mafioosod pakuvad mehele diili: löö maha üks tähtsusetu  hiinlane või maksa kohe raha. Cosmo on lõpuks sunnitud valima palgamõrtsuka tee, kuigi parema meelega valiks ta oma klubisse uusi strippareid ja lavastaks seal absurdseid kabareenumbreid. Reaalsete stripparitega reaalsetes kohtades tehtud film kujunes tollal siiski laiemale publikule üle jõu käivaks katsumuseks ning „Hiinlasest raamatupidaja tapmist” hakati uuest perspektiivist vaatama ja hindama alles pärast režissööri surma.

Film on  pikk, kuid pimedas kinosaalis tunned Cosmo amokijooksu vaadates end osalisena nähtud loos ja ajastus. 1977. aasta „Esietenduse” olulist episoodi oleme hiljem näinud ühes teises filmis: Pedro Almodóvari „Kõik minu emast” parafraseerib Cassavetese filmi. Mõlema loo alguses üritab fänn läheneda kuulsale näitlejatarile ja saab selle käigus autoõnnetuses surma. Cassavetese „Esietenduses” toimib see õnnetus katalüsaatorina  peategelase Myrtle’i (Gena Rowlands) elus. Ikka veel kaunist, kuid enam mitte esimeses nooruses Myrtle’it juhib läbi filmi kaks liini: hirm vananemise ees ja alkohol. Ta kasutab üht põhjusena tarbida teist, purjetades nõnda läbi elu ja suhete. Cassavetese abikaasa Rowlands on peaosas ka „Tundevirvendustes” (1984), mida režissöör alustas teadmisega, et naise kui kroonilise alkohooliku maks lubab tal elada veel maksimaalselt  kuus kuud. Cassavetes ja Rowlands mängivad selles filmis õde-venda, kelle mõlema elu on erinevatel põhjustel ummikusse jooksnud ning kes peavad nüüd teineteise eest hoolt kandma. Film on Cassavetese kohta visuaalselt väga rahulik, staatiline, selles pole talle omast cinema verité tunnet. Kuid äkki polegi selles midagi üllatavat?

Cassavetese karjääri algusaastatel, kui teda tuldi õnnitlema filmi „Näod” edu puhul, eriti  käsikaamera mõjusa kasutamise eest, ütles režissöör ajakirjanikule: „Sa lollakas, mul polnud statiivi kasutamiseks lihtsalt raha”. Oma viimase lõpetatud filmi puhul oli Cassavetesel aga nii raha kui oskusi ja näitlejate suurepärane mäng, kütkestav atmosfäär ning bobfosselik stseen filmi lõpus väärivad vaatamist.