Lihtne, aga oluline

Katrin Tegova esimeses lühikeses soolofilmis „Mia ja Liki“ näeb ühe lahutuse lugu laste silmade läbi.

PEETER SAUTER

Lühimängufilm „Mia ja Liki“ (Eesti 2021, 15 min), režissöör-stsenarist Katrin Tegova, operaator Mart Raun, helilooja Janek Murd, produtsent Maario Maasing. Osades Miriam Mia Maimik, Liisa Lotta Vahemets, Maria Peterson ja Andri Luup.

„Mia ja Liki“ on ülilihtne, primitiivsuseni. Kuigi, ega lapsi pole lihtne mängima panna. Venemaal ehk leiab suure näitlejaotsinguga koloriitseid kujusid, Eestis on keerulisem. Filmi teema on aga oluline ja puudutab paljusid.

Kui lähevad lahku vanemad, peavad vahel minema lahku ka lapsed. Elu pööratakse pea peale. Tõed, mida on usutud, millele toetutud, enam ei kehti. Mis kehtib, seda laps ei tea. Teadmatuses hoidmine on kindel viis, kuidas inimesel juhe kokku ajada. Vanemad ehk ei tahagi lapsi teadmatuses hoida, ent paraku ei tea nad isegi, mis täpselt toimub ja mis saab edasi.

Usun, et filmi, kus Miriam Mia Maimik mängib sellises loos, mis toimus ta oma elus, näidatakse tulevikus televisioonis korduvalt. Film on meeldetuletus meile kõigile: mõtle enne, kui otsustad.

Näitleja Miriami ema ja filmi lavastaja Katrin Tegova ütleb, et ega korralik ema nii ei teeks, ei paneks oma tütart sellisesse olukorda. Aga Miriam luges stsenaariumi ja ise tahtis. Ja talle sai korralikult selgeks tehtud, et ta on rollis ega mängi ennast, kuigi, jah, teema on tuttav.

Mis lugu siis on? Õed Mia (Miriam Mia Maimik) ja Liki (Liisa Lotta Vahemets) on lähedased, sõbrad. Kodus on paraku olukord, et isa on kolinud eraldi tuppa ega võta pereelust osa: ei pane lapsi magama, ei loe unejuttu. Isa lapsed ei näegi. Elatakse ühes korteris, aga lahus.

Filmis ei näe me ka ema. Ja küllap see on hea lahendus. Tähelepanu keskendub tüdrukutele. Väikesed plikad, kes paljust aru ei saa, siiski paljust ilmselt sõnatult ja omal moel saavad ning peegeldavad oma nõutusega vanemate kriisi.

Vanematelt kostab vaid nägelusi esikust. Tülidega ei dramatiseerita üle, sõneldes jäädakse tsiviliseerituks, pole kisa ega vägivalda. Ometi on selge, et leppimine on muutunud võimatuks. Võib küll olla, et see liidab omal moel õdesid ja hoiab ära nende omavahelised tülid. Nad teavad, mis tüli on ja et see kuhugi ei vii. Tüdrukud saavad varatargaks. Paraku röövib see ilmselt osa lapsepõlvest või vähemalt pereidüllist.

Ei ole erilist põhjust rääkida filmi kunstilisest poolest: kunstiga ollakse pretensioonitud ja minimaalsed. On õhus sihitult laperdava salvrätiku kujund ja soovide kaev, kuhu võib kivi sisse visata, lootes, et vanemad korraldavad koos pikniku ja et õde tuleks ometi tagasi. Ometi teab kivi viskav Mia isegi, et vaevalt küll. Aga ei oska ta teha muud kui kive kaevu muudkui juurde visata. Laps on oma hea tahte juures asja parandada võimetu olukorda muutma.

Kirjanduses öeldakse vahel, et tuleb kirjutada teemal, mida tunned ja tead. Katrin Tegova ongi kirjutanud lihtsa, ometi valusa filmikese teemal, mida tajub ja mille on läbi elanud. Ehk on see üks põhjusi, miks on tal õnnestunud jääda lihtsaks ja vältida suuri sõnu või kistud kujundeid. Teema niigi nukker, mis seal praalida.

Puudutav on episood, kus korraga on korterist kadunud ema. See on tüdrukute kõigi tõdede kokkukukkumine. Aga teha ei oska muud kui varuvõtme abil trepikotta joosta ja karjuda: „Emme, emme!“ Tuttav situatsioon. Ja ehk paljudele.

Filmi vooruseks ongi arhetüüpsete situatsioonide läbimängimine. Vaeslapse rahvajuttegi on meil ridamisi. Laste üksijäämine pole midagi moodsat – küllap istub alateadvuses.

Napilt ja delikaatselt esitatud episoode on veel. Kui selgub, et õde on isaga lahkunud (ilma et keegi oleks midagi seletanud, aga Mia mõistab olukorda niigi), istub Mia üksi köögis hommiku­söögilaua taga ja võtab kapist kaks kommi nagu igal hommikul, endale ja õele, ning paneb Liki kommi sinna, kus Liki tavaliselt istus. Sööb oma kommi nahka, vaatab nukralt Liki kommi ja sööb loomulikult kadunud õe kommi ära. Kurvalt. Sest mida kommiga ikka teha, kui teist sööjat pole. Ei pane ju head kommi kappi tagasi. Valus, lapselik ja armas.

Katrin Tegova esimene lühike soolo­film on hea algus oma lihtsuses, täpsuses ja pretensioonituses. Varem on ta teinud filme koos Andres Maimikuga. Võimalik, et tolle perioodi tööd on keerukamate süžeearendustega, rohkemate karakteritega igatahes, aga ehk oli vähem isiklikkust. Kui mõelda maailma suurte tegijate peale, siis on nad tihti üsna eneselähedased ja teavad, et omaeluline asi võib osutuda kellegi teise eluks, paljudele äratuntavaks.

Täpselt selline tunne mul Tegova lihtsa filmi puhul tekib. Ühest küljest pole dramaatilist muusikat, keerukat operaatoritööd, üllatavaid rakursse, pingestavaid arenguliine, pinget loovat salapära ja valgust, samas on ehe lugu. Kõik näeb välja üsna odav.

Film on vägagi eestilik ja võinuks olla tehtud juba mitukümmend aastat tagasi, aga mis siis. Seda, kes vaatab Ameerika põnevikke, film ilmselt ei puuduta, ta kehitab õlgu ja ütleb: „Eesti film, mis siit tahta.“ Aga kuulge, „Kevade“ on ka lihtne eesti raamat, mis tast ikka tahta. Ja ega kumbki kuhugi maailma püünele ilmselt reisigi. Miks peakski, meie hinge võivad puudutada küll.