Lavastaja, kes otsis identiteeti

Mathura

Anthony Minghella filmid kinnitavad usku ellu ja tunnetesse. Eelmise aasta 18. märtsil lahkus meie hulgast itaalia juurtega briti filmilavastaja ja stsenarist Anthony Minghella. Tunnustatud autor suri ootamatult, 54aastaselt vähioperatsiooni järel tekkinud sisemise verejooksu tõttu. Kuigi Minghella sai lavastada vaid pool tosinat täispikka mängufilmi, jõudis ta filmiajaloo suurte režissööride hulka, kelle iga uus film on oodatud  sündmus.       

„Inglise patsiendi” poeetika ja läbimurre

Minghella kui lavastaja filmikarjäär algas kahe romantilise komöödiaga: „Truult, pööraselt, sügavalt” („Truly, Madly, Deeply”, 1990) ja „Härra  Imeline” („Mr Wonderful„, 1993). Kriitikud andsid neile mõlemale küllaltki kõrge hinnangu, ent kumbki film autorile suuremat kuulsust ja menu ei toonud. Minghella läbimurdeks ja suurimaks saavutuseks sai 1996. aastal valminud mängufilm „Inglise patsient”. Linateos võitis ühtekokku kuus BAFTA auhinda, kaks Kuldgloobust ja üheksa Oscarit, kuldmehikese ka parima filmi ja parima lavastaja kategoorias. Minghella ise on suure osa „Inglise patsiendi”  menust omistanud produtsent Saul Zaentzile, öeldes, et Zaentz oli filmiprojekti alguses ilmselt ainuke, kellel oli piisavalt usku suhteliselt tundmatu Anthony Minghella suurejoonelisse projekti. „Igal asjal on oma õige aeg,” on Minghella ise „Inglise patsiendi” menu kommenteerinud. „Ma arvan, et see film, mis oli iseenesest pigem artfilm kui peavoolu toodang, sattus just õigesse aega. Ma ei usu, et kui lavastaksin selle  nüüd, aastaid hiljem, leiaks see sama palju tunnustust.” Nagu Michael Ondaatje romaan, millel Minghella film põhineb, nii on ka „Inglise patsiendi” filmiversioon tavatult poeetiline. Film algab pintslit hoidva käega, mis maalib karedale paberile ujuvaid varje, ning läheb peagi üle inimkeha kurde meenutavaks kõrbemaastikuks, mille kohal liugleb väikelennuki sürreaalne vari. Läbi romantilise unenäo lahvatavad seejärel mürsud, mille tabamused süütavad  lennuki põlema. Iga detail kannab sedasi justkui topelttähendust: ulmalist ja reaalset. Kogu see lugu on ühtaegu justkui omapäraste valguste ja lõhnade ulm, armastuslugu ning jutustus sõja julmadest ja vägagi tõelistest armidest. „Inglise patsiendi” üks väärtus on sõjaaja ja tavalise aja loogika erinemise edasiandmine. Mida kaugemale sündmused edenevad, seda rohkem kajab filmist vastu pidetus ja heitumus. 

Iga inimene, kes on sulle kallis, võib homme olla su kõrvalt kadunud. Ka sõja lõppemisega kaasnev vabanemine on vaid tinglik: kõik edasine tuleb rajada otsekui tühjale kohale. Filmi lõpetav armastuskiri kõrbekoopas surevalt armastajalt Katherine’ilt (Kristin Scott Thomas) toob teadmise meie kõigi paratamatust hääbumisest: „Me sureme, sureme rikastena, sest meil on olnud armastajaid ja hõime, maitseid, mida oleme neelanud, kehasid, millesse oleme sisenenud  ja milles oleme ujunud nagu jõgedes. Meil on olnud hirme, kuhu oleme end peitnud, just nagu olen peitnud end sellesse armetusse koopasse. Tahan, et kõik nad märgistaksid mu keha, sest me ise olemegi tegelikud maad.” „Inglise patsienti” on võrreldud David Leani „Araabia Lawrence’iga” ja peetud selle postmodernseks versiooniks, kuigi Minghella ise on Leani saavutust nimetanud võrreldamatult suuremaks. Mõlemad kasutavad siiski kõrbe  ääretust ja tühjust omaette tegelasena, mõlemas linateoses on huvi tuntud identiteediotsingute vastu. „Inglise patsiendi” puhul kajastub see omamoodi juba asjaolus, et Suurbritannias sündinud Minghella juured suunduvad hoopis Itaaliasse ning „Inglise patsiendi” on kirjutanud Michael Ondaatje, kes on Kanadas elav srilankalane. Küllalt rahvusvaheline on ka filmi näitlejakoosseis: inglane Ralph Fiennes, prantslanna Juliette Binoche, india päritolu Naveen  Andrews jt. Otseselt viitab identiteedi ähmastumisele aga juba raamatu pealkiri: „inglise patsient” on tegelikult ju hoopiski ungarlane, krahv Almasy. Identiteet on ka see, mis määrab selle, et inglaste keskel tegutsenud Almasy ei saa päästa oma armastatut: ekslikult peetakse teda sakslaseks ning ta võetakse sõjavangi.   

Inimloomuse ekslikkus ja ilu

„Inglise patsiendile” järgnenud linateos, Patricia Highsmithi põnevusromaanil põhinev „Andekas hr Ripley” (1999), millega Minghella kandideeris parima kohandatud stsenaariumi Oscarile, on groteskne ja ajuti lausa õõvastav lugu sellest, kuidas inimene põgeneb iseenda eest. Tegu on ainsa Minghella filmiga, mida  võiks nimetada thriller’iks, ometigi on autori esmane huvi olnud muu kui pinevuse tekitamine. Minghella versioonis pole Highsmithi külmavereline heidik Tom Ripley mitte niivõrd kalk mõrvar, vaid traagiline kuju, kes äratab vaatajas korraga nii põlastust kui kaastunnet. Matt Damoni tundlikult esitatud roll kätkeb mitmeid varjundeid. Peategelase tegevusajendiks pole Damoni esituses mitte kontrollimatu vägivaldsus ja viha, vaid pigem suutmatus uskuda endasse kui väärtuslikku ja andekasse inimesse: ta tunneb häbi ja heitumust oma madala sotsiaalse positsiooni pärast. Filmi pealkiri omandab sedasi kahepidise tähenduse, sest peategelane ei võimalda oma andekusel avalduda teisiti kui mõrvamises. Nagu „Inglise patsiendis” nii on kasutanud Minghella ka selles filmis jutustajana tihti peale narratiivi ka valgust (näiteks pleekinud kajutihämarus lohututes lõpukaadrites on pigem peategelase  hingeseisundi kui millegi muu väljendus), niisamuti kui võttepaikade iseseisvat kõnekust (näiteks on mõlemad filmid osaliselt üles võetud Veneetsias, ehkki „Inglise patsiendi” puhul on see dekoreeritud Teise maailmasõja eelseks Kairoks). Ka „Andekas hr Ripley” näitab, et Minghella püüdles alati mitmekihilisuse poole: linateose huvialuseid teemasid on alati rohkem kui üks. Ühtpidi osutab see Minghella arusaamale, et  paljud olukorrad ja nähtused maailmas on omavahel seotud, teistpidi aga tõdemusele, et pole olemas ühemõtteliselt lihtsat tõde. Nii pole ka tema järgmise filmi „Külmale mäele” (2003) peategelane Inman (Jude Law’ teine koostöö Minghellaga) lihtsalt määratletav tegelaskuju. Minghella uurib teda, kujutades taas seda, kui keerulist ja üle põlvkondade ulatavat mõju avaldab sõda inimsuhetele. Inman on desertöör, ent ometigi on temas midagi vääramatult  sümpaatset. Ta on ehe kinnitus, et inimest ei ajenda tegutsema mitte suured ideed ja ideaalid, vaid küllalt isiklikud ja vahel inimesele endale arusaamatud põhjused. Inman (Law) ei page ju armeest mitte sõja mõttetuse teadvustamise tõttu, pigem tahab ta jõuda selgusele, kas tunded, mis temas on tärganud, vastavad tõele ning kas on olemas võimalus nende teostumiseks. Sõja- ja hingehämaruses kodupaika naasnud Inman, kes suure osa filmist kõnekalt  vaikib, püüab selgusele jõuda, mis on tegelikult see kodu, mida ta peaks kaitsma: kas on see riik, tema armastatud naine või soov jätta endast maailma jälg ja järeltulija? „Kodusõjas võib olla küll kangelasi, ent kodusõda ise pole kunagi kangelaslik,” on Minghella kommenteerinud filmi olustikku. 

Armastus kui sissemurdmine

Minghella ainsaks kaasaega toodud linateoseks jäi tema viimane film, 2006. aastal valminud  „Sissemurdmine”. See on Minghella kõige sotsiaalsem teos, kus ta on loonud täiusliku mitmekihilise filmitekstuuri. „Sissemurdmine” kujutab oskuslikult tänase maailma kultuurilist ja ühiskondlikku läbipõimitust. Filmi keskpunktiks on Sarajevo sõjapõgenik Amira Simić (Juliette Binoche’i kehastuses), kes püüab koos oma poja Miroga (Rafi Gavron) lõimuda Briti ühiskonda. Tema vastukaalu kujutab filmis sügavalt britilik, keskkonnasõbraliku arhitektuuribüroo juht Will Francis (Jude Law), kes näeb vaeva, et parandada Londoni üha trööstituma linnaosa olustikku ja mainet. Kummagi püüdeid ei saada just märkimisväärne edu, sest Francise kontorisse murtakse korduvalt sisse, Amira poega ähvardab aga vanglakaristus. Olukorrale lisavad värvi Francise habras ja depressioonialdis kaasa Liv (keda kehastab Robin Wright Penn, näitleja, kellega koos töötamisest oli Minghella enda sõnul unistanud juba terve  kümnendi) ning Livi tasakaalutu teismeline tütar. Minghella pakub pealkirjale „Sissemurdmine” terve rea tõlgendusvõimalusi. Ilmseim neist viitab vargustele Francise büroos, teine inimese vastutusele oma tundeelu tagajärgede eest – armastuseavaldus võib olla pöördumatu sisenemine teise inimese sisemaailma. Samas kasutab Minghella julgelt ka immigrantide kujundit, andes ometigi mõista, et nende „sissetungimise”  põhjuseks on enamasti sotsiaalne või füüsiline kaitsetus oma kodumaal. Kuigi ka „Sissemurdmine” kannab nagu „Inglise patsient” ja „Külmale mäele” kokkuvõttes nukrat alatooni, kinnitab Minghella siiski ka selle linateosega oma usku inimsusse, usku ellu ja tunnetesse. Jude Law on öelnud „Sissemurdmise” kohta: „Eksimine on osa õppimisest.” Anthony Minghella vaimseks pärandiks ei ole mitte ainult tehtud lavastajatöö. Enamiku  oma filmide puhul oli ta ise ka nende stsenarist, mõnikord aga muusika produtsent või laulusõnade autor. Pea kõik võimalikud filmiauhinnad võitnud autor kinnitas: „Võitsime „Inglise patsiendiga” peaaegu kõik. See tõi teatud rahulolu, ent oli selge, et see kõik on tähtsusetu. Auhinnad ei tee filmi paremaks ega loojat targemaks. Need annavad vaid võimaluse jätkamiseks.”