Lastefilmid omas keeles

Tristan Priimägi

Kui Euroopas veidi ringi vaadata, siis tundub, et enamik riike on läinud kinolevis filmide subtitreerimise teed. Tugev dubleerimise traditsioon on säilinud mõnes riigis: nii Itaalia, Hispaania, Saksamaa kui Venemaa oma naaberriikidega (Ukraina, Valgevene) on veendunud dubleerimise eelistes. Tihti on nendes riikides imiteerijad sama suured staarid kui häälte originaalid.  Itaalia režissöör Bernardo Bertolucci on viidanud sellele, et dubleerimist eelistavad riigid, kus on tugev fašistlik traditsioon: „Saksamaa, Itaalia ja Hispaania on Hitler, Mussolini ja Franco. Dublaaž arenes neis riikides, sest rahvuskeelt peeti teistest paremaks.” Mitmes riigis nagu Prantsusmaal, Ungaris ja Belgias on leitud kesktee ja harrastatakse nii dubleerimist kui subtitreerimist, suuremas osas ülejäänud Euroopa riikides aga jäetakse filmid originaalkeelde ning pakutakse tõlget subtiitritena.

Enamik sakslasi, kellega sel teemal on juttu olnud, on absoluutselt veendunud, et dubleerimiskultuur hävitab laste võime omandada võõraid keeli. Küll aga tundub olevat selge, et kooli­eelikute köitmiseks on lastefilmide ja animatsioonide dubleerimine hädavajalik, olenemata sellest, milline on praktika tavalevifilmide puhul. Euroopa komisjoni kultuurivaldkonna toetusprogramm „Loov Euroopa” seab üheks oma uueks prioriteediks publiku kaasamise ja harimise, sealhulgas ka publikusegmentide mitmekesistamise. Seega on selge, et noorte kinokülastajate kaasamine on Euroopa filmipoliitika seisukohalt olulise tähtsusega ja dubleerimine on nende kaasamiseks parim, mõneti isegi ainuvõimalik vahend. „Dubleeritud lastefilmidel on alati olnud subtitreeritutest rohkem vaatajaid, seega mõjutab dubleerimine külastatavust märkimisväärselt,” kinnitab ka Artise kino programmijuht Tiina Teras.
Eestis tehti esimene nn suurdublaaž 2002. aastal filmile „Jääaeg”. Suurdublaaž on täispika filmi selline dubleerimine, kui iga karakteri loeb sisse eraldi näitleja. Dubleerimisega on Eestis seotud põhiliselt kaks firmat ehk Orbital Vox ja Filmaudio, kellel kahepeale on täispikkade anima- ja lastefilmide dublaaže kokku juba saja ringis. On seda palju või vähe? „Eestis dubleeritakse perefilme piisavalt,” arvab Timo Diener levifirmast Hea Film. „Võib isegi öelda, et dubleeritud filme on turul liigagi tihedalt ja need hakkavad teineteist sööma. Sellises tihedas konkurentsis kõik ellu ei jää.” Selge see, et filmide dubleerimine ei ole heategevuslik üritus ja suuri kulusid, mis kaasnevad kogu näitlejameeskonna palkamisega, tuleb tasakaalustada prognoositavate suurte tuludega. „Niisama missioonitundest ei dubleeri enam keegi ainsatki filmi,” kinnitab ka Diener. „Lõppeesmärk on kõigil sama – koguda filmile võimalikult palju vaatajaid. Kui prognoos seda ei toeta, siis jääb dubleerimine ära.” Kui varaste dublaažide puhul tekkisid legendaarsed kangelased, kelle eestikeelne hääl oli karakteri lahutamatu osa, siis nüüd üritatakse ehk ka selles valdkonnas lihtsalt korrata juba saavutatud edu ja mängida kindla peale, selle asemel et luua uusi väärtusi. Näitlejana paljude filmide dubleerimises osalenud Anu Lambi arvates on ka jõutud teatud paigalseisuni: „Filmid kipuvad ühte nägu minema. On aduda, et tegijad arvestavad sellega, mis müüb.” Lamedama sisuga filmid seavad oma piirangud ka näitlejate tööle dubleerimisel.
Dubleeritud filmis esitatav dialoog on paljude väikeste vaatajate jaoks oluline inspiratsiooniallikas keele omandamisel, seda enam, et lapsena tahetakse üht ja sama filmi vaadata nõrkemiseni, kuigi kõik read on juba ammu täpselt pähe kulunud. „Dubleerimise puhul on äärmiselt oluline tõlke kvaliteet,” kinnitab ka Teras. „Halva tõlkega levib halb keel, mis lastele filmidest pähe kulub. Samuti on vahel probleemiks, et levitaja teeb kulude kokkuhoiu pärast ühe või kahe näitlejaga dublaaži, mis hakkab filmi kahjuks töötama.” Levitaja Estinfilm esindaja Mati Seppingu sõnul on aga siin arusaadavalt ees rahalised piirangud: „Eelarve pealelugemise ja täisdublaaži puhul erineb totaalselt. Dublaaž on palju kallim, kuna see võtab aega ja näitlejaid on rohkem.”. Siiski nendib Teras, et alati pole näitlejate arv oluline: „Näiteks Muumide filmide puhul piisab Kärt Tomingast”.
Kohalike suurdublaažide puhul toob Timo Diener välja nende kõrge kvaliteedi. „Eesti dublaažid on maailma tipptasemel ja see ei ole minu arrogantne arvamus, vaid neutraalne tagasiside stuudiote dublaažiosakondadest, kus on olemas võrdlusmaterjal üle terve maailma.” ütleb Diener. Üheks boonuseks peab ta just nimelt traditsiooni puudumist: „Eestis ei ole dublaaž veel konveieritoode ja rollidesse kinnitatakse õiged näitlejad, mitte hääletegijad nagu suuremates riikides.”
Ka Lambi sõnul on dubleerimine näitlejale alati vääriline väljakutse: „Pealeloetavad tegelased on enamasti isikupärased, situatsioonid sageli ootamatud. See on näitleja jaoks väga mänguline olukord, võimalus katsetada, iseennast avastada.” Hea tahtmise korral on niisiis võimalik Eestis hoida kõrget taset, kui ainult ei minda liigse mugavuse teed ega ei hakata tõlkeid tootma tuimalt ja massiliselt.
Seppingu sõnul on ta Euroopa lastefilmide dubleerimiseks saanud aeg-ajalt toetust kultuuriministeeriumilt, samuti ka juba mainitud „Loova Euroopa” programmist (vana nimega MEDIA). Kas riik peaks aga ka lastefilmide eestindamist programmiliselt toetama? Seni seda sellisel kujul tehtud ei ole, kuid kultuuriministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Ave Toots-Erelti sõnul on Eesti Filmi Instituudile eraldatud lisaraha „lisaülesannete täitmiseks”. Kas nende lisaülesannete hulka hakkab kuuluma ka dublaaži toetamine, on praegu veel ebaselge.
Küll aga võeti eelmisel aastal vastu otsus siduda filmide tootmine veel ühte tüüpi dublaažiga, milleks on kirjandustõlge vaegnägijatele. Eesti Filmi Instituudi nõukogu otsusega peavad rahastust saanud eesti filmid edaspidi sellise tõlkega varustatud olema. Esialgu võib esineda probleeme selliste seansside korraldamisega, sest Tiina Terase sõnul ei ole neil veel praegu tehnilist varustust, et tagada samal seansil tõlget vajavale ja mitte vajavale publikule võrdselt normaalne filmielamus. „Tean, et enamasti antakse siis tavalisele publikule kõrvaklapid, millest nad kuulevad originaalheli, aga saali kõlaritest tuleb kirjeldustõlge,” ütleb ta kommentaariks. Igatahes lubab EFI direktor Edith Sepp, et selle otsuse vastuvõtmisega peaks ka suurenema filmide levitoetus. „Kuna 2014 on esimene aasta, siis tibusid loeme sügisel,” lisab ta. Sellise kirjandustõlke eesmärk on ju täpselt sama nagu lastefilmide dubleerimise puhul: tuua filmide juurde need, kellel on ligipääs ühel või teisel viisil seni olnud raske.
Dubleeritud suurfilmidest on Eesti kinodesse sel aastal oodata veel selliseid filme nagu „Lennukid 2”, „Kuidas taltsutada lohet 2”, „Rio 2” ja „Kodu”. Orbital Voxi juhataja Uku Toometi sõnul arutavad iga täispika animafilmi puhul dubleerimisfirma ja filmi sissetooja koos läbi, kas filmil on piisavalt müügipotentsiaali või mitte, et investeerida kulukasse dublaaži. „Mitmed sügavama sisuga filmid jäävad dubleerimata nagu mõne aasta tagune „Coraline” või uus „Poksitrollid” („The Boxtrolls”), aga neid filme on võimalik kinos näha subtitreerituna,” lisab Toomet. Ta tõdeb, et lastefilmide dubleerimine on vajalik, aga ise eelistab ta filmides enamasti kuulda näitlejate originaalhääli.

Jää, aeg!

Näitleja Anu Lamp meenutab paari sõnaga esimese eestikeelse suur­dublaaži tegemist filmile „Jääaeg” ja seda, kuidas sai alguse tema loetud legendaarne laiskloom Sid.
„Dublaažirežissöör oli Janno Põldma, ülisoe inimene mõnusa huumorisoonega. Tema kutsus mu seda osa tegema. Tegelikult on see meeshäälele mõeldud roll ja ma ütlesin Jannole, et äkki ta kaotab minu katsetamisega lihtsalt aega – ameeriklased ei lase mind nagunii läbi. Janno oli aga oma nägemuses nii veendunud, et ei vaevunud kahtlema hakkama. Proovilindistused läksid Ameerikasse, kust tuli vastus: „Härra Lamp on kinnitatud”.
Muutsime peale lugedes teksti, sest eestikeelne tekst oli liiga pikk ega klappinud Sidi suuliikumisega. Veel ei osatud teksti pikkusega nii täpselt arvestada kui hiljem. Napimaks kohendamine aga tähendas selle aforistlikumaks muutmist ja see oli väga loominguline protsess: pakkusime Jannoga teineteise võidu muhedamaid ja tabavamaid variante. Omalaadne vabadusetunne kaasnes selle tööga ka: olime ameeriklasi ninapidi vedanud ja võisime siin Euroopa tagatoas isekeskis katsetada ja hullata.”

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht