Laste oma 1984

Mathura

Film näitab üsna ilmekalt, koomiksilaadselt ja lihtsustatult, kuidas võim taandab indiviidi kiiresti ja hõlmavalt süsteemi osakeseks.

Kui kujutleda skaalat, mille ühes otsas on kunst ja teises kommerts, jääks “Harry Potter” kindlasti kommertsi valdkonda. Tegu on veel ühe näitega nähtusest, mida nimetaksin kinoseriaaliks. Jookseb ju praegugi kinodes rida filme, mis on järjed: “Kariibi mere piraadid 3”, “Shrek kolmas”, “Visa hing 4”, “Hostel 2”, “Saag 3” jne. Tegu on filmidega, mille esikosa on osutunud tavatult menukaks ning mille järg võiks seega eelduste kohaselt toota suuremat kasumit kui mõni uus film uue nimega. Seejuures võib seda enamasti teha algset ideed edasi arendamata, üksnes korrates seda.

“Harry Potteri” filmid ei kanna küll mitte järjekorranumbreid, vaid eraldi pealkirju, ent sisult sarnanevad need veel rohkem teleseriaalidega kui nimetatud järjed. See tähendab, et vahepealseid osasid nägemata kõigest enam täpselt aru ei saa, ent peamistes asjades pole esimese osaga võrreldes põhimõtteliselt midagi muutunud. 

 

 

 

Uus õppeaasta Sigatüüka koolis

“Fööniksi ordu” on Potteri saaga viies osa, mille pealkiri tuleneb võlurite salajasest ühendusest, kuhu muu hulgas kuulub Potteri hea sõber Sirius (Gary Oldman). Harry Potter (Daniel Radcliffe), kes naaseb viienda õppeaasta alguseks Sigatüüka kooli, avastab, et võlurite kogukond peab tema hiljutist kohtumist lord Voldemortiga (Ralph Fiennes) filmi eelmises osas valeks. Õhutatuna sõpradest asub Harry nüüd ise tegutsema. Kogudes enda ümber rühma noori vapraid võlureid, kes nimetavad end “Dumbledore’i armeeks”, õpetab Harry neile, kuidas valmistuda lähenevaks lahinguks tumedate jõudude vastu. Ja, tõsi küll, kuigi kokkupõrge selles filmis lõpuks ka tuleb, lõpeb see taas kummagi poole võiduta, mis tähendab, et vaataja võib kindel olla saaga jätkumises ja juba julgelt ette varuda järgmise piletiraha.

Vahepeal juhtub aga midagi huvitavat. “Fööniksi ordu” kõige tähelepanuväärsemaks tegelaskujuks tõuseb Dolores Umbridge (Imelda Staunton), Sigatüüka kooli uus mustade kunstide vastase kaitse professor. Ta on oma töös pehmelt öeldes kasutu, et mitte öelda pahatahtlik. Tema sihiks on ilmselgelt saavutada täielik kontroll kooli üle ning “puhastada” see võlukunstist, asendada see kuivade teoreetiliste erialateadmistega. Olles ministeeriumi esindaja, õnnestub see tal üsna hästi, kuni selleni, et kui ei leiduks vaprat Harry Potterit, muutuks Sigatüüka kool ilmselt jäädavalt tundmatuseni ja võluoskused säiliksid vaid vähestel väljavalitutel. Oma eesmärkide saavutamisel ei kõhkle professor Umbridge kasutamast ka vägivaldseid meetodeid, eelkõige liigub ta aga sihi suunas ministeeriumi vajaliku sisuga käskkirjade toel.

Film näitab seega üsna ilmekalt, kuigi pisut lihtsustatult ja koomiksilaadselt, kuidas võim taandab indiviidi kiiresti ja kõikehõlmavalt süsteemi osakeseks. Kõike ja kõiki on võimalik keelustada, kustutada, ümber korraldada, kui see vaid on vajalik võimu säilitamiseks. (Võimu hoidmiseks on aga enamasti vaja rohkem võimu, kui oli vaja selle omandamiseks.) Seejuures vastasseisus võim versus võimed saab esimene ka võlukunsti imetlevas “Fööniksi ordus” üpris hästi hakkama.

On pisut üllatav leida sellist teemade ringi eelkõige lastele suunatud filmis. Võimu enesekehtestamine indiviidi arvel ja mitte tema kasuks, praktiliste võimete arendamise asendamine kuiva teooriaga haridussüsteemis – ja seda ikka eesmärgiga muuta indiviid juba lapseeast süsteemile ohutuks – on iseenesest tervitatav mõtteaines. Ent kuigi see temaatika toob “Fööniksi ordusse” teatud värskust ning väärib tunnustamist, ei saavutata filmis sügavamat veenvust ja sisulisemat haaret. Nagu kinnitab ka jõulupüha tähistamine võlurite maal, kumab siitki läbi kristlikke mõttekuvandeid. Kokkuvõttes toimib seega ka tilk orwell’likust antud juhul vaid loo jätkumist võimaldava vahendina.

 

Maagia on kuum kaup

Võlurid ja muinasjutumaad tundub tänapäeval olevat kuum kaup. Ka filmis. Meenutagem kas või lähiminevikus linastunud “Sõrmuste isandat”, “Eragoni” ja “Narnia lugusid” (kõik samuti mitmeosalised, kahe viimase puhul on järjed alles tulekul). Ma ei tea väita, kas selle taga on ühiskondlik tellimus üha tehnokraatsemaks muutuval ajastul või ehk hoopis varjatud vihje asendada usk tegelikku maagiasse eriefektide filmimaagiaga, aga usun, et kindlasti on see millegi märk. Just niisamuti nagu seda on vägivallapropaganda filmides “300” jt.

Mis puudutab maagiat “Fööniksi ordus”, siis nagu ka varasemate Potteri osade puhul, viidatakse siin füüsiliste paralleelmaailmade kontseptsioonile. Sellele, et on olemas maailmad, mis eksisteerivad siinsamas me kõrval ja on oma konsistentsilt meie omaga üpris sarnased, ent millele omavad ligipääsu vaid valitud. Uks, mida teadsime viivat ühte kohta, võib teise inimese jaoks olla läbipääs kuhugi mujale. Kahe meile tuntud maja vahel võib kellegi jaoks avaneda veel kolmas (nagu Fööniksi ordu peakorteri puhul). Idee on iseenesest üsna põnev ja Potteri autor Rowling on seda mitmekihilise reaalsuse aspekti oma teostes algusest peale suutnud esitada üsna ehedalt.

Ometigi on Rowling samaaegselt maagia labastaja. Võlukunst on Potteri lugudes tihti alandatud tehnilisuseni: võlukepita osutub kogenenud võlurgi üpris võimetuks, selle olemasolul suudab müstilisi mõjusid tekitada aga ka inimene, kes oma omadustelt ilmselgelt midagi eriti peenetajumuslikku ei kujuta (antud juhul kas või Dolores Umbridge’i tegelaskuju). Omamoodi kinnitab see fakt tänapäeva eseme-materialistlikku elukäsitlust. Edu sõltub sellest, kui sinu valduses on teatud ese. Muu on pigem teisejärguline.

 

 

 

Kokkuvõtteks

“Fööniksi ordusse” on kaasatud plejaad briti tippnäitlejaid (Emma Thompson, Helena Bonham Carter, Gary Oldman, Alan Rickman, Ralph Fiennes jt) ning pole mina see, kes kellelegi tahtmist Potteri linastustes osaleda ette heidaks. Usun, et selle filmi tegemise protsessist osavõtt võib olla igati vahva ja lõbus. Vaheldus pealekauba. Ometigi leian ma, et “Fööniksi ordus” on vähe seda, mida võiks nimetada sisulisemas mõttes kunstiks. Tõsi küll, kui naasta artikli alguse juurde, siis mõistan, et piir kunsti ja kommertsi vahel ei pruugi alati joosta üheselt. Kindlasti leidub filme, mis on osutunud kaubanduslikult edukaks, ent mis kannavad ometigi märkimisväärset kunstilist väärtust, nagu neidki, mida on saatnud täielik kaubanduslik läbikukkumine ja mis on läbi kukkunud ka igas muus mõttes. Ometigi jääb antud juhul mulje, et tegu on pigem meelelahutusliku ettevõtluse kui kunstilise väljenduspüüdega. Filmi ehk sisuliselt kõige olulisemaks ideeks on tõdemus, mida Gary Oldmani tegelaskuju Sirius väljendab oma tumedamas pooles kahtlevale Harry Potterile. See seisneb selles, et hea ja halb, valgus ja pimedus ei jagune inimeste kaupa, vaid et mõlemat leidub igaühe loomuses. Seega võib inimene valida, kumma pooluse järgi toimida, see pole iseeneslikult ettemääratud. Terve filmi peale jääb selle ühe mõtte sügavusest aga veidi väheks.

 

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht