Lapsed tumedaid tegusid korda saatmas

Jaak Kilmi toob tempokas, ent tumedas loos esile julmuse, mida eesti lastefilmides veel seni nähtud pole.

PILLERIIN RAUDAM

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Mängufilm „Tagurpidi torn“ (Eesti-Läti 2022, 100 min), režissöör Jaak Kilmi, stsenarist Aidi Vallik, produtsent Evelin Penttilä, operaator Elen Lotman, helilooja Kārlis Auzāns. Osades Nils Jaagup England, Rebeka Kask, Laura Vahtre, Kimi Reiko Pilipenko, Una Marta Soms, Andres Lepik, Mirja Toomsalu, Rasmus Ermel, Evelin Pang, Anti Kobin, Jaanika Arum, Ester Kuntu, Juuli Lill, Reimo Sagor, Riho Kütsar, Külliki Saldre jt.

Suvi ühes igavas alevikus, kus vanemad on tööl või linnas ning lapsed otsivad endale tegevust sealt, kust ei peaks. Kristjan (Nils Jaagup England), Ariel (Laura Vahtre), Loore (Rebeka Kask), Mia-Margot (Una Marta Soms) ja Siim (Kimi Reiko Pilipenko) armastavad mängida mahajäetud tööstuskompleksi territooriumil. Kui omanik selle ära keelab, tekib lastes viha territooriumi valvuri Elmari (Andres Lepik) vastu, kes laste peale tihti kaebamas on käinud. Kamp otsustab kavala plaani abil keelust üle astuda. Kui aga Elmar lapsed avastab ning hakkab neid taga ajama, kukub ta sügavasse auku, kust vana mees omal jõul enam välja ei pääse. Viisik lubab ta august välja aidata, kui mees juhtunust kellelegi ei räägi, aga otsustatakse, et parem on lasta tal seal all veidi oodata.

Film laveerib õige ja hea tajumise vahel. Lastekambast ilmutab vaid pealik Kristjan Elmari vastu heasoovlikkust, ent teised suruvad kõik tema katsed maha ähvardamise või lihtsalt mangumisega mitte rääkida. Kõigil on suur hirm: mis juhtub, kui Elmar välja saab ja kõigile ära räägib? Vanamees augus sarnaneb tiksuva pommiga, sest iga hetkega läheb olukord raskemaks. Tabasin end filmis laste ignorantsust ja mõnitamist vaadates korduvalt mõttelt: kas nutiajastu lapsed võivad tõesti nii rumalad olla? Nii endas kinni, et kellegi võimalik surm ei ole üldse oluline?

Kõik ju kardavad pahandusi. Looret ähvardatakse isa juurde kolimisega (millest ta midagi kuulda ei taha, aga me ei saa teada, miks) ning Siimus tekitab hirmu isa, kes temaga õiendab ja teda ilma mingi põhjuseta pedeks kutsub. Teiste laste motivatsioon jäi hägusamaks. Ilmselgelt on kuri isa hirmus, aga kuidas saab see olla hullem kui kellegi mõttetu surm? Tegelased on kõik varateismelised, kellel juba omajagu mõistust peas. Kuna laste taust pole vaatajale selgelt välja joonistatud ning me ei kuule, mis neid sellisele koletule piinamisele ajendab, jätab toimuv küllaltki morbiidse mulje. Ainuke erand on siin Kristjan, kelle vend oli juba eelmisel suvel sattunud politseiga pahuksisse ning kes nüüd peab pingutama, sest tema on „see parem poeg“. Aru võib saada ka Siimust – tema isa on suvaline aleviku oss, kes võib iga väiksema asja peale plahvatada. Aga teised? Laste julmuse esitlemine nende kodukeskkonda ja peredünaamikat tutvustamata jätab õhku rohkelt küsimusi. Kõik kokku moodustab küllaltki häiriva ja rusuva kompoti, kuid eks selle filmi eesmärk ongi vaatajas neid tundeid äratada.

Kristjan (Nils Jaagup England) julgeb kambavaimuga vastuollu minna ja teistest erineda. Samas vajab
tema filmis pakutavat õppetundi lastest kõige vähem.

Kaader filmist

Pole tähtis, et vaataja peaks ekraanitegelaste vastu tundma sümpaatiat – meile ei pea nad meeldima. Küll on aga otsustava tähtsusega, et me tunneksime empaatiat, saaksime aru, miks nii käitutakse ning meile pakutakse seeläbi võimalust lastele kaasa tunda. „Tagurpidi torni“ lapstegelased (peale Kristjani) ei tekita sümpaatiat ega empaatiat. Me ei mõista nende teguviisi tagamaad ning nad muutuvad oma isekuse ja manipulatiivsusega kiiresti ebameeldivaks. Sellisel juhul võiks vaatajale pakkuda kahjurõõmu – saaks natukenegi heameelt tunda, kui ebameeldivatel tegelastel läheb halvasti. Seda võimalust paraku ei pakuta.

Lastefilmides on õppetunnid, mille tegelased loo jooksul omandavad, enamasti väga selged. Tavaliselt meeldib vaatajale näha, et tegelane on loo jooksul arenenud, midagi õppinud, natukene teine oma valikutes ja tegudes, kui ta oli alguses. Lootsin minagi, et „Tagurpidi torn“ sellise elamuse pakub. Peategelane Kristjan, kes küll alustab pahanduste algatajana, vajab tegelikult õppetundi kõige vähem. Tema puhul tuleb headus ja aitamissoov kiiresti ja siiralt tema enda seest. Traagilisel kombel on tema ainuke, kes viisikust selle loo jooksul midagi õpib. Teised lapsed, kes on isekad ega soostu aitama, kõnnivad filmist minema sellistena, nagu nad alustasid.

Või veel hullem, isegi kurjemana. Ei muutu ka Loore, kes on vahepeal justkui Kristjani kaaslane ning arvatav toetaja ning kelle puhul seda kõige enam ootaks. Tekitab pettumust, et tegelased ei ilmuta mingisugust kahetsust. Pärast Elmari augus hoidmist ja Kristjani intensiivset ähvardamist võiks ju oma tegudele tagasi vaadata ja toimuks mingi peegeldamine. Või siis võiksid nad mingi karistuse saada. Vaatajale suur pettumus.

„Tagurpidi torni“ lugu on äärmiselt tempokas. Põnevust hoitakse nii Elmari halveneva seisukorra, ähvardavate vanemate, Elmarit taga otsivate alevielanike jm abil. Kuulasin kinos hoolega, kuidas mu ümber olev sihtgrupp ehk varateismelised reageerivad ning aeg-ajalt kostis saalist ärevaid ohkeid. Filmi põnevikuks nimetada on igati õigustatud. On igati tänuväärne, et režissöör Jaak Kilmi on julge lükkena ühendanud lastefilmi tumeda põnevikuga ja tulemus on omapärane. Teist nii sünget lastefilmi annab otsida. Kuna vaatajat heidetakse pidevalt uutesse olukordadesse ning Kristjan teeb mitu katset, et mõista, mida muutuva seisuga ette võtta, mõjub teos väga intensiivsena. Lisaks veel tõsine toon, mis filmi igal sammul iseloomustab. Enne kolmveerandi peale jõudmist hakkab see tugevalt rusuma – vaataja väsib pideva pinge ja hirmu all. „Tagurpidi torn“ vajaks kergust huumori näol, et publikule tekiks mõni hingetõmbehetk. Inglise keeles on kaunis väljend comic relief ehk koomiline kergendus ning just seda kergendustunnet jäi väheks. Kuulsin veidi vähem kui kahe tunni jooksul vaid paari vaikset naeruturtsatust. On selge, et „Tagurpidi torn“ ei ole komöödia ning vaatajad ei peagi iga lastefilmi puhul pidevalt naerma, aga kiire pingelangus on põnevikužanri puhul ootuspärane. Kuskilt peab tulema see jõud, et tegelas(t)ega lõpuni välja sõuda.

Õrnalt on „Tagurpidi torni“ taustale pikitud aktuaalseid teemasid nagu isa uus naine, vähene tähelepanu pööramine lastele, isa puudumine, laste sõimamine, Soomes töötamine ning uue vanemarolliga kimpus vanemad. On aru saada, et pinna all on igas peres oma mure(d). Siin ja seal jääb küll küsimusi õhku. Näiteks Ariel ja tema ema Maret (Ester Kuntu), kes tahab, et tütar klaverit õpiks, aga on valmis lubama tal ka sellest mõne kuu pärast loobuda. Isa seal majas pole. Jääb segaseks, milline on selle perekonna dünaamika.

Lastefilm võiks pakkuda mõtteainet nii nooremale kui vanemale vaatajaskonnale. Filmis juurdub lastes kiiresti arusaam, et täiskasvanuid ei saa mingi hinna eest usaldada. Loodan, et „Tagurpidi torn“ suunab iga vanemat analüüsima, kas ta saab midagi teha, et tema laps ei peaks kunagi sattuma olukorda, kus muret pole kellelegi usaldada. Stsenarist Aidi Vallik ja režissöör Jaak Kilmi on osavalt sisse toonud selle, kuidas lapsed projitseerivad vanematelt õpitud maneere endast nõrgematele. See on valus ja ühtlasi tänuväärne lüke. Raske on vaadata, kuidas lapsed augus kükitavat Elmarit pedeks sõimavad, aga mis sa ära teed, kui kodus on isa samasugune. Terav teema, mis filmist läbi jookseb, on vanemate pimedus oma laste tegude suhtes. Oma lapsest suudetakse vaid head uskuda ning kergelt veeretatakse süü kellegi teise lapsele, sest enda oma on „nii õrnake“. Kui noorem vaatajaskond saab kaasa elada põnevale loole, siis vanemad võivad mõtiskleda märksa tõsisemate teemade üle. „Tagurpidi torn“ tõstatab küsimuse: kas vanem üldse teab, millega tema laps tegeleb? Vallik ja Kilmi on tabanud sotsiaalsete teemadega naelapea pihta.

Lastekamba dünaamika mõjub ekraanil usutavalt. Kõik noored näitlejad on oma rollis üles leidnud tegelase omapära – kes on eestvedaja, kes kamba tarkpea. Jaak Kilmi põhjalik töö lastega on tuntav ning selle tulemuseks on meeldiv kooslus. Silmapaistva rolli teeb Jaanika Arum Loore ja Lisandra noore ema Piretina, kes on usutav juba esimesest sekundist. Rolli sisse elanud Arumit on põnev jälgida, kuna vähestest infokildudest kerkib vaataja silme ette kogu karakter – sai noorelt emaks, läks mehest lahku, nüüd kasvatab üksi alevikus kaht last ning huvitub peamiselt kunstküüntest. Traagiline, ent humoorikas. Evelin Võigemasti näitlejameisterlikkust on meeldiv jälgida igas filmis, ent teda lastefilmis taas kellegi ema mängima panna on ettearvatav ja liialt turvaline. Meenusid nii „Supilinna salaselts“ kui „Vee peal“*. Loomulikult on tema malbus emarolliks sobilik, kuid loodetavasti ei satu ta ka neljandasse filmi sama rolli tegema.

Kõrvutades „Tagurpidi torni“ Kilmi eelmise täispika filmiga „Jõulud džunglis“ (2020) on Kilmi liikunud plakatlikust käsitlemisest sügavamale loo­jutustamise tasandile. „Jõulud džunglis“ pakkus etteaimatavaid klišeesid, tavapärast noorema ja teismelise õe vastasseisu ning huumorit, mille puhul on aru saada, kui väga on tahetud nalja teha. „Tagurpidi torn“ vaatab seevastu sügavale inimhinge ning leiab lastes tahke, millest sageli ei taheta rääkida. Viimases filmis on Kilmi toonud lastefilmi sisse teemasid ja olukordi, mida on huvitav jälgida ka täiskasvanud vaatajal. Jaak Kilmi on lastefilmide režissöörina teinud suure sammu edasi.

Operaator Elen Lotman on viinud loo tooni ning visuaalse külje omavahel tugevasse vastuollu. Visuaalselt on „Tagurpidi torn“ lastefilmile omaselt helge – lugu on jutustatud soojades toonides ja nostalgiliselt. See loob tõsise süžeega meeldiva kontrasti. Kaameratöös torkab silma rohke käsikaamera kasutamine. Nii nagu tumeneb laste emotsionaalne seisund, muutub ka keskkond, kus nad viibivad. Päikeseliselt alanud lugu muutub pildis tumedamaks ning kulminatsioon leiab aset ööpimeduses.

Hea, et „Tagurpidi torn” on jäädvustanud ühe Eesti paljudest mahajäetud paikadest – Laitse raadiojaama. 1947. aastal ehitama hakatud hoone seisab tühjalt ja laguneb, ent seda põnevam on jälgida paika ekraanilt.

„Tagurpidi torn“ on eesti lastefilmide hulgas uus värske hoovus. Tõsiste teemade lahti harutamine viisil, et ka noorem publik saab kaasa mõelda, on äärmiselt tervitatav. Siin ja seal jääb silma puudujääke tegelaste terviklikkuses ja süžees, kus pole hetkekski aega hinge tõmmata. Igas vanuses publik leiab midagi, mida endaga filmist kaasa võtta ning lastefilmi puhul on see ootuspärane. Sellegipoolest on Kilmi areng lastefilmide režissöörina tugevalt tajutav ning jääb üle vaid oodata, et ka tema järgmised filmid toovad vaatajad saali.

* „Supilinna salaselts“, Margus Paju, 2015; „Vee peal“, Peeter Simm, 2020.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht