Lapsed ja loomad

Félix Bossuet: „Ma ei taha olla Sébastien kogu oma ülejäänud elu. Oleks ju suhteliselt igav näha kogu aeg sama poissi samas rollis.“

TRISTAN PRIIMÄGI

Kui Félix Bossuet astus üles esimeses „Belle ja Sébastieni“ filmis1 aastal 2013, oli ta kõigest kaheksa-aastane. Nüüdseks on see koera ja poisi sõprusest rääkiv südamlik prantsuse filmisari jõudnud kolmanda osani, Félixil aga seljataga arvestatav karjäär näitlejana juba ainuüksi selle sarja filmidega, mis on saavutanud maailmas suure populaarsuse. Kolmas osa „Belle ja Sébastien 3. Viimane peatükk“2 tuli 2018. aastal maailmas vaadatuimate prantsuse filmide edetabelis 800 000 vaatajaga neljandale kohale.3

Félix on vaoshoitud ja tähelepanelik ning, hoolimata oma noorest east, väga täiskasvanuliku olemisega. Võib ainult loota, et täitub ta soov jätkata elu näitlejana ja me näeme teda ekraanil veel ka tulevikus.

Belle ja Sébastieni“ kolm filmi on eri režissööri lavastatud. Kuidas sa oma kogemust kirjeldad? Kas nende filmivõtted erinevad väga palju?

Jah, tõesti, kolm täiesti erinevat stiili. Esimese osa lavastajale Nicolas Vanier’le meeldib näidata loodust ja maastikukaadreid. Teise osa „Belle ja Sébastien. Seiklus jätkub“4 režissöör Christian Duguay on pärit Quebecist ja tema tahtis teha märulifilmi. Tal oli alati õlal steadycam ja ta oli võtte ajal kogu aeg meiega koos, meie kõrval. Ja lõpuks Clovis Cornillac, kes on filmis nii näitleja kui ka režissöör. Tal tuli minu arvates lavastamine väga hästi välja ja ta juhised olid väga selged.

Kuidas see sind mõjutas, et tal oli korraga filmi juures täita kaks ülesannet: näidelda ja lavastada? Pean tunnistama, et ta oli täiesti võrratu paha tegelane.

Jah, see oli taas huvitav ja mulle esmakordne kogemus. Mind juhendas mees, kes mängis ise ka rolli, aga mitte lihtsalt suvalist tegelast, vaid väga kurja meest, tõelist kaabakat. Teda võib võrrelda näiteks Cruellaga.5 Kaabu, habe ja kiilakas pea kaabu all – ta oli väga hirmuäratav. Teisest küljest teadsin muidugi alati, et ta on Clovis, nii et see polnud ka nii õudne. Tegelikult olid need kaks, Clovis ja tema tegelaskuju Joseph, täiesti erinevad inimesed. Muidugi, kui ma tänaval sellist inimest näeksin, siis vahetaksin ilmselt tänavapoolt lootuses, et ma ei põrka temaga kokku.

Vahel on öeldud, et kõige raskem on mängima panna lapsi ja loomi. Selles mõttes on „Belle ja Sébastien“ lausa kangelaslik ettevõtmine. Kuidas üldse käib koos loomadega näitlemine? Nad on ju tegelikult ikkagi ettearvamatud.

Koera või õigemini paljude koerte jaoks, kes mängivad filmis üht tegelast, oli terve treenerite meeskond. Koerale, kellega ma koos mängisin, või pigem näitlesin, anti tänutäheks alati mingi kingitus, kui ta oli oma töö õigesti ära teinud – enamasti midagi söödavat. Olid ka nn sumistid, mis püüdsid vajalikul hetkel heliga koera tähelepanu. Nii et loomadega töötamisel tuleb kasutada trikke.

Väga lahe oli koeraga koos näidelda, sest ta tegi igasuguseid asju, mis polnud ette nähtud, aga olid ägedad ja naljakad. Ta oli vahepeal naljaka näoga või tegi mingit veidrat häält. See polnud kunagi nii mõeldud, aga sai palju nalja.

 

Nii et päris palju läks filmi sisse sellist, mis juhtus kohapeal?

Jah, sest vahel oli koera reaktsioon väga loomulik – naeratav näoilme või muu.

Belle ja Sébastieni“ filmid põhinevad samanimelisel 1960ndate prantsuse telesarjal. Oled sa selle sarjaga tuttav ja kas võtsid sealt ka eeskuju?

Ma tean seda sarja küll, aga pean tunnistama, et pole seda kunagi näinud, kuna režissöör soovitas tungivalt, et ma enne filmimist seda ei vaataks. Ta selgitas, et muidu võib mul tulla kiusatus hakata sealt midagi kopeerima ja ta eelistaks, et mõtlen Sébastieni rolli algusest peale päris ise välja.

Selle filmiga kohtumine on Eestis alles ees: see jõuab kinno, leiab oma vaataja, saab mingi vastukaja. Sulle on see juba möödanik, sest see on sarja viimane osa. „Belle ja Sébastieni“ filmidel on ilmselt olnud su elus suur osa. Mis tunne sul nüüd on?

Ma olen selle mõttega end harjutanud algusest peale, sest kuigi see oli mulle loomulikult erakordne elamus ja suur seiklus, siis teadsin kohe, et stsenaristid on plaaninud teha kolm filmi. Nii see pidigi olema, nii nad ka tegid – ja ma teadsin seda. Ja väga hea, et pole plaani jätkata, sest oleks ju suhteliselt igav näha kogu aeg sama poissi samas rollis. Ilmselt oleks see igav ka mulle, nii et tegelikult on kõik korras.

Kas plaanid näitlejakarjääriga ka tõsiselt jätkata?

Mulle meeldiks väga saada päris näitlejaks ja ma vastan sellele küsimusele jah ilma mingi kõhkluseta. Filmi meeskond, lavastajad ja näitlejad on olnud väga toredad inimesed ja mulle meeldib see keskkond. See on suurepärane.

Ilmselt on ees ka üsna keerulised ajad, sest kasvueas pead hakkama end n-ö uueks looma ja uuesti välja mõtlema. Muutuv vanus nõuab ka muutuvaid rolle …

Just seetõttu oligi hea Sébastieniga pärast kolmandat filmi lõpetada, sest vastasel juhul mõtleksid vaatajad minust ainult kui Sébastienist ja ma ei taha terve oma elu selles rollis olla. Oleks tore mängida erinevaid rolle ja tegelasi.

Täpsustan, et mul polnud mõtteski su julgeid plaane kõigutada. Ma arvan, et see on põnev väljakutse.

Ära muretse, ma seda nii ei võtnudki!

1 „Belle et Sébastien“, Nicolas Vanier, 2013.

2 „Belle et Sébastien 3, le dernier chapitre“, Clovis Cornillac, 2017.

3 UniFrance releases results for French Films abroad in 2018. https://en.unifrance.org/news/15418/unifrance-releases-results-for-french-films-abroad-in-2018

4 „Belle et Sébastien, l’aventure continue“, Christian Duguay, 2015.

5 Cruella deVil filmis „101 dalmaatsia koera“ / „101 Dalmatians“ Stephen Herek, 1996.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht