Kuidas toota tapvat kasumit?

PAUL EMMET

Mängufilm „Juuraajastu maailm“ („Jurassic World“, USA 2015, 124 min). Režissöör Colin Trevorrow, stsenaristid Rick Jaffa, Amanda Silver, Colin Trevorrow ja Derek Connolly, operaator John Schwartzman, helilooja Michael Giacchino. Osades Chris Pratt, Brycs Dallas Howard, Vincent d’Onofrio, Omar Sy jt. Linastub kinodes Coca-Cola Plaza, Solaris, Kosmos, Ekraan, Cinamon ja Astri.

… samal ajal kui Juuraajastu maailma inimrassist peategelased Owen (Chris Pratt) ja Claire (Bryce Dallas Howard) maadlevad iganenud soorollidega.

… samal ajal kui Juuraajastu maailma inimrassist peategelased Owen (Chris Pratt) ja Claire (Bryce Dallas Howard) maadlevad iganenud soorollidega.

Kaader filmist

Suurem, nutikam, kiirem ja tugevam – sellisena kirjeldatakse filmis uut, kunstlikult aretatud saurust Indominus rex. Sauruste teemapargi „Sauruste maailm“ lüheldase tähelepanuga külastajaskonda on vaja pidevalt millegagi üllatada ja Indominus tuuaksegi mängu selleks, et hoida ja kasvatada senist tulu.

Taaselustatud dinosaurus. See määratlus käib täiuslikult ka filmi „Juuraajastu maailm“ kohta. Üks 2015. aasta oodatumaid kassafilme, Michael Crichtoni romaanil põhineva filmisarja neljas osa, on nüüd kohal. Loo algus on liigagi tuttavlik: mõned sobivalt nunnud lapsed, kerges tülis lapsevanemad ja hordide kaupa saarele lõksu jäänud turiste vabalt ringi müttavate eelajalooliste elukate küüsis. Lisage juurde veel mingid militaartüübid, kes tahavad geneetilist manipuleerimist ära kasutada kuritahtlikel eesmärkidel, ja ongi kogu karneval. 1993. aasta originaalfilmiga „Juuraajastu park“ („Jurassic Park“, Steven Spielberg) võrreldes valmistab see kõik väikse pettumuse, sest selle filmi vaatamise ajal saadud šokki silme all ellu ärkavatest arvutiefekti-saurustest on raske unustada. Meenutagem ka Mary Shelley mõjudega eetikadebatti selle üle, kas on ikka õige tuua teaduse abiga tagasi ellu midagi sellist, millele loodus on paremaks pidanud otsa peale teha. Esimese filmi aegu valmistati meid ilmselt ette maailmaks, kus hakataksegi tehnoloogia abil kloonima filmisauruste asemel päris saurusi. Seni on meil ette näidata aga vaid lammas Dolly, Monsanto oma kohutavate, ennast ise hävitavate seemnetega ja võib-olla mõni Lõuna-Ameerika vihmametsadesse maetud hämar sekt, kes väidab end olevat klooninud inimolendi. WTF. Lühidalt näeb „Juuraajastu maailmas“ taaselustatud vana, kus pole pinget, karaktereid ega üllatusi.

Suured staarid valmistavad pettumuse. „Galaktika valvurite“ („Guardians of the Galaxy“, James Gunn, 2014) edulainel kulgev Chris Pratti mängitud tegelane on läbi ja lõhki üks tänapäevane kangelane, sõjaveteran Owen Grady, kellel on varuks teatud kiindumus saurustesse, sotsiaalne südametunnistus ja jamesbondilik rida vaimukusi ja naksakaid vastulauseid. Tema tunnete objekt – kui kamp naissoost velotsiraptoreid välja arvata, aga sellest hiljem – on andekas Bryce Dallas Howard, kes mängib naispeaosalist Claire Deeringit. Deering on objektiveeritud, rabavalt kaunis ja üsna loll naine ning siit algavad ka tõelised probleemid selle filmiga. Mõistan, et see on üks suviseid kogupere-kassahitte, mille esmaülesanne on pakkuda põnevust ja lahutada meelt. Isal on, keda himukalt piielda, emal, kelle järele õhata, ja nooremad kas suhestuvad tegelastega ekraanil või kanduvad seksuaalfantaasiatesse, olenevalt vanusest. Sel korral tuleb aga küll öelda, et selliste tegelaskujudega solvatakse vaatajat. Me peame uskuma jääma, et Claire Deering on maailma kõige ägedama teemapargi mänedžer ainult selle põhjal, et ta disainkleitides ja kuuetollistel kontsadel mossis näoga ringi klõbistab, tundes oma nõbude pärast vaid hetkeks muret, kui ta samal ajal uut sponsordiili kokku lepib. Läbinisti tänapäeva naine, kes on mattunud töösse ega ole võimeline oma sugulaste eest hoolt kandma? Mida kuradit? Asi läheb veelgi hullemaks, kui elajas valla pääseb ja tal tuleb paluda „mehiselt mehelt“ Owen Gradylt selle alistamisel alandlikult abi. Ühes teises stseenis, mis tekitas minus äärmist ebamugavust, näidati Grady võimekust kontrolli all hoida vangistuses elavat nelja velotsiraptorit, kes olid „Sauruste pargi“ põhilised kurikaelad ja pealtnäha taltsutamatud metsloomad. Tema käitumine läheb vastuollu ta austusega sauruste vastu, sest ta paneb nad snäkkide eest sitsima nagu eeskava esitavad traumeeritud mõõkvaalad Meremaailmas. Tegelikult saab selle loo puhul tõmmata paralleele nii Meremaailma kui ka loomaaedadega. Igaühele on selgemast selgem, et inimkond on vastuvaidlematult loodusega seotud: me leiame loodusest hingerahu ja vaikseid hetki, paljud inimesed suhtlevad loomadega iga päev ning osalevad nende elus. Selliseid olendeid vangistada, orjastada ja esinema panna on vale. „Juuraajastu maailm“ oleks võinud olla erakordne film, selleks olid olemas nii raha, tehnoloogia kui ka näitlejad. Selle asemel on tulemuseks väga hea filmi „Juuraajastu park“ üles soojendatud versioon. Originaalfilmis sõnastas Michael Crichton nii mitmedki olulised ja aktuaalsed mõtted tehnoloogia arengu, loomakaitse ja inimeste rolli kohta looduses. Nüüd pole lisandunud midagi muud peale veelgi grandioossema näitemängu.

Öeldakse, et pole uusi ideid siin päikese all. „Juuraajastu pargi“ sari kinnitab seda. 1970. aastatel kirjutas kirjanik Pat Mills koomiksisarjas „Kohtunik Dredd“ („Judge Dredd“) seiklussarja „Neetud maa“ („Cursed Earth“), kus pääseb valla teemapargitäis dinosaurusi. Sama koomiksi raames ilmus ka teine jutustuste sari „Liha“ („Flesh“), kus kasvatati rantšo­des kloonitud dinosaurusi ja müüdi nende eksootilist liha. Ka seal läks kokkuvõttes kõik hulluks.

Niisiis, naaseme filmi tõelise staari Indominus rex’i juurde: ta on naissoost, salakaval, kannibalistlik olend, kes sõi ära omaenese venna ja kes tapab halastamatult kire, mitte vajaduse pärast. Film jõuab ehk kõige lähemale päris tunnetele siis, kui sureb rünnatud brontosaurus, aupaklik, sõbralik ja taltsas taimetoitlane. Kui kaamera sõidab üldplaani ülalt, näeme tema samamoodi tapetud hilisest juuraajast pärit liigikaaslasi (kõik teised dinosaurused on pärit tegelikult Kriidiajastust). Claire Deeringi nõbud, vennad Zach (Nick Robinson) ja Gray Mitchell (Ty Simpkins) – teismeline südametemurdja ja eelteismeline nohik, kes meenutab Elliotti „E.T-s“ („E.T. The Extra-Terrestrial“, Steven Spielberg, 1982) –, üritavad neid jahtivate sauruste eest ära põgeneda. Seejuures vaevab neid aga hoopis tänapäevasem mure: nende vanematel on plaanis lahutus ja ema teeb oma pere arvelt ilmselt tööl ületunde.

Kas see on kokkusattumus, et eelseisvatel Ameerika presidendivalimistel on demokraatide kandidaadiks suure tõenäosusega Hilary Clinton?

Esimese nädalaga teenis „Juuraajastu maailm“ rohkem raha kui ükski teine film filmiajaloo jooksul, lõigates kasu küll ennekõike ühe uue tehnoloogilise saavutuse tõttu, milleks on IMAX. Varaste 3D-filmide udune kogemus on nüüdseks möödanik: kõik on terav ja heas resolutsioonis, vaataja tunneb end kohati sündmuste osalisena ja helikvaliteet on hämmastav.

Saurused näevad enamasti välja suurepärased, aga kõik muu on „Juuraajastu maailmas“ võlts, kui välja arvata väike tõekilluke, millest kumab selle filmi ja teiste selletaoliste tõeline mõte. Vic Hoskins (Vincent D’Onofrio) on Juuraajastu maailma teemapargi turvaülem, kelle firma tahab võtta velotsiraptorid kasutusele relvadena. Filmi ehk kõige asjakohasemas stseenis võtab tema monoloog kokku suure osa tänapäeva meedias valitsevast meelsusest: „Sõda on osa loodusest. Iga elusolend siin džunglis püüab kedagi tappa, see on emakese looduse viis oma loodut proovile panna, nokkimisjärjekord paika panna. Sõda on katsumus ja katsumustest sünnib erakordsus.“

Kokkuvõttes ajas see film mind oksele ja mitte liigse popkorni ning koola, vaid varjatud küünilisuse pärast. Peategelaste seltskond on geneetiliselt programmeeritud rassi- ja rahvuserohke vikerkaarevärvides liit, mis peaks vastama vaatajaskonna maitsele üle maailma. Kaks peaosalist on stereotüüpselt eurotsentrilised, park kuulub hindust playboy’le (teda mängib Bollywoodi staar Irrfan Khan), ülem-geenidoktor, teadlane B. D. Wong on asiaat ja kohustuslik must kutt on ohtlik lõvitaltsutaja (OK, velotsiraptorite hooldaja) Barry, keda mängib suurepärane Omar Sy, keda mäletate ehk filmist „1+1“ („Intouchables“, Olivier Nakache, Eric Toledano, 2011).

Loomulikult saavad produtsendid oma raha ja vaatajad adrenaliinilaksu, samal ajal kui tõeline loojutustamise oskus ja kunstilise väärtusega filmi­tegemine on jäänud siin tõeliselt kaotaja ossa. Maailma kustutamatu nälg rahuldatakse veelgi suurema, nutikama, kiirema ja tugevamaga ning kui teil tekib tunne, et millest see tüüp seal nüüd jahub, siis selgitage mulle, palun, mida paganat peaks tähendama see viimane türannosaurusega stseen?

Tõlkinud Tristan Priimägi

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht