Kuidas me Pagari tänaval filmi tegime

Enn Säde, filmimees

See punakas uks on Laia tänava pool tänaseni näha, peaaegu Suurtüki vastas, kõrval sama punakas raudvärav hoovi, küllap autodele. Kobistame kambaga väiksema ukse kallal, on hommik, paberite järgi 1971. aasta 23. november. Tunne on sant ja põnev ühekorraga, vist kõigil. Filmirühm on kirju: Klaus Mikko, keda alles vähe tean, režissööriks Jüri Müür, operaatorid on „omad joped” Peeter Tooming ja Arvo Vilu. Mina siis helimeheks. Ukse taga on poolkelder  ja räpane luuk, mis koputamise peale avaneb. Passid ja muud paberid. Luuk kinni, kuulda telefonikõne: „Jah, kinošniki...”

Propuskid ja ümber nurga Pagarisse, päris-KGBsse. Täna, 2009. aastal, on see uks umbtihedalt suletud. Toona laseb staršina meid siit ükshaaval sisse. Tavaline käest ära lastud vene kroonumaja, kägisev eestiaegne lift vinnab meid 6. korrusele. Ütleme – tuppa number 647, õieti kaksiktuppa.  Kõrvalkabinetti viivasse ukseavasse sätime raamaturiiuli, läbi selle piilub Peetri ja Arvo kolakas kaamera, sest see peab nähtamatu ja kuuldamatu olema. Tuba kaamera taga pimendatakse, seal istun ka mina makiga, mikrofonid on suuremas toas lauale peidetud, lakke kruvitakse võimas 500vatine pirn. Seda nimetatakse varjatud kaameraga filmimiseks, eks ole.

Kuid olukord on äraspidine: KGB majas filmitakse varjatud kaamera ning mikrofonidega  ja sebijad ei ole mitte kagebešnik’ud. Brežnev oli mingis äsjases kongressikõnes mananud anonüümkirjade kirjutajaid ja nii on välgunool tabanud Tallinnfilmi – siseministri peaaegu et käsk on jalamaid teha lühike agitfilm nendest „nähtamatutest vaenlastest”. Kroonikaosakond leiab „reservi arvelt” 6385 rubla, kümneminutine lugu, lõpptähtaeg on sümboolne 30. detsember 1971. Tavaliselt tegid sääraseid tellimusfilme kroonika läbiproovitud  seltsimehed Školnikov, Gorbunov ja Parvel, miks seekord kamandatakse ette trahviroodu mehed Jüri Müür ja Klaus Mikko, jääb minul teadmata. Mõlemad on mõni aeg tagasi läbinud alkoholivastase sundravi ja on nüüd täitsa hakkamas. Klaus Mikko on televisioonist lahkunud suurte pahandustega, täna näikse heas vormis olema, see sümpaatse hääle ja väljanägemisega mees. Temast saab ka stsenarist ja reporter praegu käivituvas agitka’s.  Ja kas Mikko ei olnudki tollal juba kroonika peatoimetaja? Jüri Müür on aasta tagasi maha võetud KGB tellimusel tehtavalt mängufilmilt „Valge laev”.

Igatahes tuleb Peeter Tooming minu juurde: „Lööd kampa?”. Vana helimees Tiu Läänemets vaigistab mu seiklusjanu, noh et ankeet vorm number üks ja sa ei pääse kümme aastat välismaale … Ma nagunii ei pääse ja tahtmine on seda sünget maja seest näha. Aastapäevad tagasi on Olav Neuland,  algaja filmimees ja minu sõber, ühe pealekaebuse järel kutsutud „vestlustele” KGBsse. Odavad teatraalsed trikid peavad noore lavastaja endast välja viima: makilindilt salaja lindistatud kodused vestlused noore abikaasaga, kamaluga fotosid meist kahest küll heliloojate majas tollastel filmivaatustel, küll jalutamas Kadriorus filmi montaažitöö vaheaegadel. Ootasin ise ka väljakutsumist, seda ei tulnudki. Nüüd siis sedamoodi …  Suuremas toas on kohad sisse võtnud küsitleja (või peaksin ütlema ülekuulaja?) Mikko, Jüri Müüri käes on pult, millelt annab meile märku kaamera käivitusteks. Pole ju veel videoajastu, kui salvestuse aeg on peaaegu piiramatu. Meie konsultandiks on Pagari maja mees Leopold Kasak Rudolfi poeg (tänane Internet näitab sellenimelist Kilingi-Nõmme abiturienti 1952. aastal).

Ja nii see algabki: sisse juhatatakse mees mehe järel, Klaus Mikko  küsib saatanliku küsimuse: „Miks te oma kirjale alla ei kirjutanud?”, jätmata sellega võimalusi tagasi tõrjuda või eitada („Kas teie kirjutasite selle kirja?”). Esiotsa on kõik kirjutajad üsna lamedate n-ö kommunaalkaebuste vorpijad ja mind paneb imestama „vägeva” KGB masinavärgi otstarbekus, kui isegi selliste anonüümkirjade autorite otsinguks töötab siin terve osakond. Nüüd olen kohanud lugu, kus suhteliselt lapsiku „nõukogudevastase”  lendlehe kirjutaja otsimisel vaadati läbi 10 000 koolikirjandit. Mõistagi ei seleta Kasak meile, mitu kirja nemad on läbi töötanud ja kuidas see käib. Ehkki, mingi ettekujutuse saame kriminalistikalaborist, kus filmimas käime. Sarm Selg räägib liimist, paberist, tindist, idioomidest, süntaksist ja barbarismidest. Eks me saa ju aru, et filmimiseks on meile ette lükatud n-ö apoliitilised lood, kui ehk välja arvata kena anonüümne sõimukiri Albert Käärile, omaaegsele  väliskommentaatorile. Saatjateks on märgitud „grupp julgeolekutöötajaid” ja KGB („kirjandusuurijad”, teravmeelitsevad diktoritekstis Mikko & Müür) ongi selle autori välja otsinud. Ausalt öeldes on kõhe istuda pimedas toas, peatelefonid peas, ja olla tunnistajaks inimese lagunemisele. Muud metafoori on mul siin raske leida, sest ma pole sellal veel saanud lugeda kümneid ülekuulamisprotokolle, mis hilisemas filmitöös mu silmadele avanevad. 

Hommikul jään tulekuga hiljaks, sõidan üksinda liftis, kui juurde astub tõeline raudhammastega kagebeelane ja uurib, kes ma selline olen ja miks ma ilma saatjata siin majas liigun. Sellistel puhkudel tuleb olla lihtsameelsekene: „Ah teate, teeme siin filmi toas nr 647, Moskva ministri käsk” jms. Saadab ukseni ja tuleks edasigi, aga Kasak on ees. Küllap on tal kõrgem aukraad. Ühel päeval tuleb suitsuhullul Müüril idee minna sööklasse otsima  välismaa sigarette, mida kuulduste kohaselt Soome turistidelt ära korjatakse ja siia tuuakse. Üsna armetu „töölissöökla”, baaridaami jaoks oleme ju kõik omad: „Kahjuks ei ole veel toodud …” Üleval kabinetis on kaks nooremapoolset tegelast ja see eestikeelne jutuajamine ei lähe meelest. Nad korrastavad vanu KGB toimikuid ja siis tuleb niimoodi: „Siin on asju, mille eest täna ei saaks 15 päeva aresti määrata, ja  mehed said 25 pluss 5.” Ei usu labast provokatsiooni, ehkki situatsioon on ju naljakas. Nad nimelt ei tea, millal mu makk käib ja millal ma mida lindistan. Meie „pimeda toa” pärisasukad, vene poisid, on närvis – kas olete veel kaua siin? Kenal detsembripäeval, kui meile ei ole „ohvreid” toodud, hakkab akna taga laia tõelist jõululund sadama. Peeter Tooming toob kaamera eestuppa ja filmib ilusa kaadri alla vanalinna peale – kuuenda korruse toas Pika  ja Laia tänava kohal, eemal paistab Toompea.

Andres Sööt jõuab selle oma vana-aasta „Ringvaatesse nr 24” sisse panna. Oleme glavlitist tsensori tulekul veidi elevil, noh, et kust see on filmitud, kaader nr 4, „vaade Tallinnale ülalt”? Ei kedagist! Kunstinõukogus lõpetab Jüri Müür koosistumise, lausudes: „Kinokujunditest rääkides – mulle kui režissöörile ei andnud film „Läbinähtud nähtamatud” midagi, mulle kui kodanikule  küll”. Selle filmi arhiivipaberite üheski kirjareas ei võngu kolme tähte KGB, otsekui me polekski Pagari tänaval viibinud. „Ja ikkagi omal vabal tahtel,” irvitab Peeter.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht