Kuidas me keskkomitee kultuuri appi kutsusime

Enn Säde, filmimees

Tõtt-öelda on mulle tänaseni ebaselgeks jäänud, kuidas režissöör Olav Neulandil õnnestus 1974. aasta kevadtalvel Eesti Telefilmis käivitada dokfilm orelikunstnik professor Hugo Lepnurmest. Jah, Eesti NSV teeneline kunstnik, helilooja ja õppejõud, üleliiduliselt väga kõrgelt hinnatud interpreet – aga siinmail mees, kellest parteimehed parem vaikisid. „Ta on ju usklik!” – pröökas üks tegelane ETV majas, kui Olav hakkas meeskonda kokku sättima.  Operaatoriks saime klassik Anton Muti, ohtlikul allakäiguspiraalil pöörleva mehe, ja ei tilkagi hundijalavett kogu võtteperioodil! Ja siis läksime kahekesi Olaviga professori jutule: „Me tahame teist ja Eesti orelitest filmi teha ja me ei tea midagi orelitest ...” Võib-olla meie lapsemeelne ülestunnistus meeldis Lepnurmele rohkem kui mõne filmiässa laiav omamehelikkus. Muigvel sui kostis ta: „No vaatame, proovime, katsume ...” Ja kampa tuli ka professori  õpilane Rolf Uusväli.

Eesti Telefilm, ETV allüksus, elas neil aastail rasket elu. Ideoloogiamehed KKst olid – ime küll! – taibanud TV-meedia võimalusi ja nii oli televisioon alatasa neil hambus. Ühel järjekordsel ETV läbivõtmise koosolekul nähvas Johannes Käbin: „Televisioonis tuleb poliitõpet anda kella kuuest õhtul kuni saatepäeva lõpuni!” (Tallinnfilmist räägiti KKs ootamatult vähe, küllap oli enesetsensuur Harju tänaval  nii toimekas, et midagi üle ääre ajavat eriti ei juhtunudki.) Telefilmis aga: „Lindpriid”, „Lõppematu päev”, „Ahvatluste tund”, „Orelimõtisklus”, kui meenutada ainult skandaalseid filme. Kuuekümnendate lõpul oli ETV peatoimetajaks üpris edumeelne Endel Haasmaa, kes aga ideoloogiliste prohmakate tõttu pagendati Eesti Telefilmi, samuti peatoimetajaks. Psüühiliselt murdus temas midagi ja orelifilmi  tegemise ajal oli ta üliettevaatlik nõukogude ametnik, kes nüüd mõned kuud tagasi tunnistas mulle, et kirjutas toimetuse protokollid kõik ümber: „Ega’s ma saanud arhiivi anda neid jutte, mida filmitoimetajad Ülo Vinter, Enn Vetemaa ja Jaan Ruus mu toas rääkisid. Kas te ei teadnud, et minu kabinet oli üks seitsmest toast ETVs, mida pealt kuulati?” Ei, ei teadnud … Aga „Oreli sisse minek” tehti valmis ja sai  toimetuse ja ETV juhtkonna ülivaenuliku vastuvõtu osaliseks. Veel üks ideoloogiline äpardus ETVs?! Haasmaa süüdistas meid neoreligioonis. „Mis asi see veel on?” – „Noh, teil on ju kirikud.”

Aga orelid on teadupärast kirikutes, ehkki filmis pole ühtegi kiriku välisvaadet või altaripilti. Jah, Tõstamaa kokkuvarisenud kirikutorn ja orelivilede jäänused, seda küll. Film läks tasapisi riiulile. Ja siis tuli Rolf Uusväljal oma arust hea idee, millest me õhinal kinni  haarasime: „Kutsume eraviisiliselt telemajja Olaf Uti, KK kultuuriosakonna juhataja, ja näitame talle filmi ning peame nõu”. Utt oli kuidagimoodi Rolfi peretuttav ja tema arvates tundis suhteliselt hästi muusikat.

Mõeldudtehtud, Utt oli nõus. Panime vaatesaali aja kinni, kellelegi ei rääkinud tema tulekust – ja siis läks lahti! Peatoimetaja Haasmaa oli näost valge: „Mille te nüüd kokku keerasite?„ X päeval marssis telemajja kogu KK kultuuriosakond,  mäletan üksnes Utti ja Ants Saart, tema asetäitjat, keda teadsin veel Tallinnfilmi peatoimetajana. Küllap oli seal ka instruktoreid ja muid väiksemaid vendi. Neile järgnes EN SV Tele-Raadiokomitee terve juhtkond, ETV juhataja Leopold Piip ja muidugi pearežissöör Tõnis Kask, ka üsna ehmunud moel. Väike vaatesaal oli suuri ninasid täis, meie Olaviga leidsime vaevu koha. Kummaline, kuidas tajud vaatajate vaenulikkust juba filmi näitamise  ajal. Saal läks valgeks, ootasime tavapärast arutelu siinsamas, olles löögivalmis filmi kaitsma. Ei, seltsimehed siirdusid Piibu kabinetti, kuhu meiegi endastmõistetavalt järgnesime. Edasist on natuke naljakas siin kirja panna: peadirektori kabineti uksel seisab pearežissöör Tõnis Kask ja vabandab üpris hapu näoga, et „teil ei ole lubatud siseneda, seltsimeestel on kiire” jms, hakkab ust kinni tõmbama. Mina surun jala ukse vahele ja lasen pidurid pealt: „Me ju  autorid!”. (Olin selle halenaljaka seiga sootuks unustanud, Endel Haasmaa tuletas mõni aeg tagasi seda meelde.) Sees aga – sellest kuuleme hiljem Kaselt – puhas inkvisitsioonikohus ja demagoogia, nagu oodata võis. Näiteks Ants Saar olla süüdistanud kirikukogudusi orelite lagunemises, tehes näo, et ta ei tea kirikuhoonete ja orelite kuulumisest riigile jne. Muidugi läks film lõplikult riiulile, üksnes komitee esimehe erakorralise loaga saime seda näidata heliloojate liidus. Olav Neuland oli sellal juba sõjaväes aega teenimas, kõndisime režissöör Vladimir Karasjoviga kahekesi Heliloojate Majast Lenini puiestee poole ja ta ei suutnud homeerilist naeru lõpetada, must habe taeva poole püsti: „Ja ise kutsusite keskkomitee kultuuri!?”.

ETV sai filmi näidata alles 15 aasta pärast, uute aegade tuultes.