Kuidas jõuavad filmid Eestis kinno?
Eesti levimaastik on kirju ja mitmekesine, aga muret teeb filmide rohkus ja tihe konkurents. Suured ja väikesed levitajad võitlevad eri eesmärkide nimel.
Eestlasel on kinoga oma side. Külmas ja pimedas kliimas on see ikka olnud inimeste elu osa, kuid nüüd on kontakt liikuva pildiga aasta-aastalt aina lähedasem. Mullu avati kunagine eliitkino Kosmos IMAX moodsal ja tänapäevasel kujul, kobarkinode maadlustandem Apollo ja Forum sai sellega juurde uue võistleja.
Ilmselt osalt ka Kosmose tuleku tõttu kasvas kinokülastuste arv 2015. aastal ligi 400 000 võrra, 2,6 miljonilt kolmele miljonile.1 Suur külastatavus näitab jätkuvat huvi, varem oli kinomaastikul pigem pakkumise defitsiit. Sellise näitaja põhjal käib iga Eesti elanik justkui kaks korda aastas kinos, põhiliste kinolinnade Tallinna ja Tartu kontekstis teeb see aga veelgi enam seansse per capita. Hämmastav.
Tänavu pole kinokülastusi veel kokku löödud (on küll teada, et eesti filme on vaadatud umbes 330 000 korral), kuid vastavatud Mustamäe Apollo kino kasvatab üldnäitajaid kindlasti märgatavalt. Kinovaldkond areneb pöörase kiirusega, pole kahtlustki.
Kust film tuleb?
Kunstimuuseumis on kuraator, kelle rolli hakatakse vaikselt mõistma ka Eestis, teatris peanäitejuht, kelle käekiri ja isikupära joonistavad välja teatri loomingulise kuvandi, orkestril peadirigent. Kinomasinat pidevalt ja katkematult käimas hoidvaks taustajõuks on filmilevitajad, kes jäävad avalikkuse eest varjule, kuid meie kinode linastusgraafik on nii kirju suuresti just tänu neile.
Eestis (õigemini Baltimaadel, sest enamasti ei arvestata Eestit eraldi turuna ja õigused jagunevad kolme riigi peale) jaotuvad filmilevitajad selgelt kahte gruppi. On kolm suurlevitajat: Hea Film, kes haldab 20th Century Foxi ja Disney teoseid, Vaata Filmi, kelle esindada on Paramounti ja Universali filmid, ning Sony ja Warner Brosi filmide maaletooja Acme Film. Neil kõigil on ka kokkulepped indie-stuudiote ja -tegijatega. Filmilevitaja Timo Dieneri sõnul tähendab see, et nende kolm tegijat katavad peaaegu kogu lääne filmituru ning ülejäänud paarile protsendile peavad jahti kõik ülejäänud väikelevitajad.
Kolme suure kõrval tegutseb tõesti veel terve hulk väiksemaid, näiteks põhiliselt Sõpruse kino haldajana tuntud Must Käsi, eelmisel aastal lausa 27 filmi välja toonud Estinfilm, BestFilm, Menufilmid ja A-One Films. Lisanduvad veel suured Venemaa levitajad, kelle haare ulatub Eestissegi, ning kohalikud tootjafirmad, kelle kaudu jõuavad kinodesse kodumaised filmid.
Suured ja väikesed levitajad seisavad piltlikult öeldes veidi lahus ja võitlevad eri eesmärkide nimel. Relvadeks on mõlemal filmid, aga sõjatanner on teises kohas.
Suurlevitajate müstifitseerimine
Suurte stuudiote nimed kõlavad enamikule kinokülastajatest ilmselt nagu vürtsikate India toitude omad, mida ei oska üksteisest eristada, kuid kõik nad esindavad kindlat kvaliteeti, mõnel juhul isegi luksust. Teatud glamuur on paratamatult levitöö osa, näiteks on Diener laadinud enda Facebooki seinale foto, kus ta poseerib koos Oscariga pärjatud trummidraamas „Whiplash“2 peaosa mänginud Ameerika näitleja Miles Telleriga.
Vaatajate arvu alusel võime teha omad järeldused: eelmise aasta edukaim teos oli Vaata Filmi levitatud „Käsilased“,3 mis tõi saalidesse üle 150 000 vaataja4 ning kogus kassatuluna umbes 700 000 eurot. Tegelikult jäävad leviinimeste tegemised meile suuresti saladuseks. Suurlevitajatest ei laskunud dialoogi ei Acme Film ega ka Vaata Filmi. Tegu ei olevat küsimustega, millele on filmilevitajal mugav vastata.
Nende puhul peamegi seega jääma vaid näitajate juurde. Acme Filmi eelmise aasta menukaim teos oli Bondi saaga viimane episood „Spectre“,5 mis kogus ligi 100 000 vaatajaga üle poole miljoni euro. Acme tõi aasta jooksul kinodesse 59 filmi, Vaata Filmi seevastu 34. Juba nende kahe pakutu pärast peaks käima igal nädalal umbes kaks korda kinos, et kõik ära näha. Kuidas nad töötavad ja mille alusel valiku teevad, jääb siinkohal aga teadmata. Peame laskma filmidel rääkida nende eest.
Eelistati action-komöödiat
Timo Dieneri sõnul on alati prioriteet leida film, mida inimesed tulevad kinno vaatama. „Mõnikord teed otsuse ka kõhutunde pealt, et tahaks just selle filmi Eestis kinodesse tuua,“ ütles Diener ja nentis, et lõpuks on põhiline eesmärk siiski plussi jõuda ja filmiga teenida.
Levifirmat Hea Film ei huvita Dieneri sõnul ennekõike traditsioonilised Hollywoodi märulifilmid, kuid ka need vaadatakse alati üle. „Kõik oleneb sellest, milline on filmi väljatoomise kuupäev ja millised filmid on tol hetkel juba Eesti kinolevis konkureerimas.“ Eestlased toovad tema sõnul kinno just eesti keelde dubleeritud animatsioonid, suure eelarvega Hollywoodi tooted ning tuntud filmisarjad: „Eesti vaataja ei erine lääne omast ning tarbimisharjumused on samasugused“. Kunagi olnud siinsete filmihuviliste maitse veel lihtsam: „Peale läksid action ja komöödia, eriti hea, kui oli action-komöödia“.
Anu Veermäe-Kaldra levifirmast Menufilmid kinnitas, et nemad lähtuvad valikut tehes sellest, et vaatamist oleks meestele, naistele, lastele, noortele ja ka küpsemale publikule. „Lisaks oleme võtnud kavva ajaloolises, sotsiaalses ja psühholoogilises mõttes olulisi teemasid katvaid filme, mida lihtsalt ei saa jätta laiema publikuni toomata.“ Ta lisas, et noore inimese arengus on oluline mäng, mistõttu võib tähtis olla ka mõni õudusfilm. „Ka meie oleme toonud kinno õudusfilme. Need on põhinenud küll tõsielul ning nende laiem levik ja teadvustamine aitab inimestel end halvast eemal hoida, mitte tolereerida hälbivat käitumist,“ ütles ta ja selgitas, et Euroopa filmide vaatajaskond kasvab pidevalt ning mida kättesaadavamad need on, seda rohkem on vaatajaid.
Levifirma Must Käsi esindaja Kristel Lipandi sõnul jääb väikelevitajale alati teatav teenäitaja roll. „Me üritame Eestis tuua kinodesse ka selliseid filme, mille lavastajad ei ole veel nii tuntud,“ ütles ta ja lisas, et on ka režissööre, kelle filme nad ostavad pimesi. „Ulrich Seidli uus film „Safari“6 on meil juba olemas, kuigi me ei tea filmist veel midagi,“ nentis Lipand. Samal ajal tuleb arvestada sellega, et ei jääks liiga suurde miinusesse ning et film sobiks levitaja profiiliga. „Kui toome aastas levisse 12 filmi, siis peame ikkagi jälgima, et need poleks omavahel liiga sarnased.“
Selfi punasel vaibal
2015. aasta kinokassa – Heal Filmil ligi 4 miljonit eurot, Vaata Filmil pisut üle 4,5 miljoni euro – ei tähenda Dieneri sõnul ometi seda, et filmilevitaja on rikas. „Palga saame endale makstud, aga kui ajaks suuremat raha taga, käiksin juba töövestlustel.“ Tema sõnul peab selles töös lähtuma suuresti ikka filmiarmastusest. „Kui keegi pakuks mulle suurema palga eest võimalust eurodirektiive tõlkida, siis ma seda vastu ei võta, olen parem vähema raha eest levitaja edasi.“
Rikkuse ja jõukuse jutu lükkab ümber ka Lipand: „Ellujäämine on meile igapäevane asi ja kuigi vaatajate arv kasvab igal aastal vaikselt, siis ei hakka me ilmselt niipea rahas suplema.“ Lipand selgitas, et kuigi nad näitavad levifilme Sõpruse kinos, ei läheks nendel filmidel ilmselt paremini ka kobarkinodes. „Suurstuudiote filmidel on hiiglaslik reklaamieelarve, treilerid jooksevad pidevalt ning kinokavad on lihtsalt nii tihedad, et ühel alternatiivsemal filmil on raske üle nädala aja kavas püsida.“
Kuigi filmilevitamisega rikkaks ei saa, kaasneb sellega siiski teatav glamuur. „Iga Eesti levitaja on teinud Cannes’is punasel vaibal selfi ja saab end sel hetkel tõesti tähtsana tunda, aga ka siis pole see ainulaadne, sest selsamal hetkel teeb seal vaibal pilti 300 inimest,“ ütles Diener ja nentis, et väljastpoolt erilisena paista võiv filmilevitamine on tegelikult suures osas nagu iga teine tavaline töö. „See seisneb arvuti taga istumises, meilide saatmises, tabelite täitmises ja rehkendamises, lihtsalt sisu on seotud filmidega.”
Vähe saale, palju filme
Eesti kinomaastiku üheks põhiliseks mureks on aga see, et isegi pärast kolme uue kino tekkimist (2014. aastal alustas tegevust ka Viimsi kino) on meil puudu kinoekraanidest, kuhu suunata tohutu hulk uusi filme. Aastas jõuab Eestis kinodesse üle 350 filmi, rohkem kui Soomes ja Rootsis, kus on aga palju rohkem kinosaale. Estinfilmi esindaja Mati Seppingu arvates ei ole Eestis olukord üldse nii hull, sest näiteks Kreekas tuleb igal nädalal kinodesse suisa 11 uut filmi. „Midagi igale maitsele,“ selgitas Sepping.
Eesti filmiturg on kitsastes oludes siiski üleküllastunud, mistõttu hakkavad Dieneri sõnul filmid üksteist ära sööma. „Kui levisse jõuaks vähem filme, siis ei väheneks ilmselt vaatajate hulk, vaid jaotuks lihtsalt filmide vahel ära.“
„Mõnigi tobe ja aju kahjustav peavoolufilm võiks levist ära jääda, eriti sellised, mis meie lapsi lollimaks teevad,“ ütles Veermäe-Kaldra. Filmidest üleküllastatus on tema sõnul suur probleem, mis nõuab tähelepanu.
Must Käsi on veidi turvalisemas olukorras, kuna neil on oma kino ehk Sõprus. Seejuures tuleb aga eneselt küsida, kas tegeldakse pigem filmilevi või kino haldamisega. „Sõpruses on igal õhtul umbes kaks-kolm head seansiaega, kuid kui me levitaksime oma filme ka teistes kinodes, siis kaotaksime vaatajad, kes on seni tulnud meie filme vaatama vaid meie saali.“ Vähe olevat selliseid filme, mille puhul on oldud kindlad, et asi töötab ka suurtes kinodes. „Üks neist oli hiljuti näiteks Gaspar Noé „Armastus“.“7
See-eest arendab Must Käsi aktiivselt Eesti regionaalset kino, pakkudes soodsatel tingimustel oma levifilme ka väiksematele kinoprojektidele, tänu millele on saanud võimalikuks näiteks Kuressaare Kuursaali suvekino.
Ajakirjanduse ja turunduse roll
Filmiajakirjanduse mõju suurstuudiote filmidele on Dieneri sõnul pigem vähene. „Kriitikute tabelite ja reaalse vaatajate arvu vahel pole mingit seost. Suurt hitti, mida kõik kritiseerivad, võib inimene ikka kinno vaatama tulla. Popkorn, eskapism, kõva pauk ja plahvatused toovad inimesed saali,“ tõdes Diener ja nentis, et Eesti inimest mõjutab rohkem teise inimese soovitus. „Negatiivsest arvustusest palju suurem mõju on ühel mahategeval Facebooki postitusel, mis levima hakkab.“
Turundus on Dieneri sõnul tihti paratamatus: „Stuudiofilmidel on suur eelarve, kuid mõni väiksem film, mida tuleks rohkem reklaamida, saab tagasihoidlikuma publikuprognoosi tõttu pisema eelarve ja reklaamikampaania jääbki marginaalseks.“ Just sel põhjusel ei jõua väikesed stuudiovälised filmid tihti Eestis kinodesse. „Kui mingisuguse indie-filmi õigused on kogu maailmas endale ostnud näiteks Sony, siis tõenäoliselt see Eestis levisse ei jõua. Stuudiolepinguga kaasnevad suured telediilid ning meeletu reklaamiraha, mis ei ole Eestis aga lihtsalt põhjendatud.“ Veermäe-Kaldra kinnitab, et ka nende valikuvabadus on piiratud: „Kuskil teeb ikka keegi meie eest valiku, mida meil valida on.“
Väikelevitajale on aga oluline igasugune tähelepanu, kuna reklaamieelarve on mitmeid kordi väiksem ning väljapaistmiseks palju vähem võimalusi. „Oluline ei ole isegi see, kas arvustus on positiivne või negatiivne, sest tihti toovad just erinevad arvamused inimese kinno. Kultuuriajakirjanikud ja kriitikud on aga sageli öelnud, et kuigi tahaks kirjutada kõigist filmidest, siis ei ole lihtsalt ruumi.“ Musta Käe seisukohalt on väga oluline ajastus: „Väikelevitaja filmidele on probleemne periood PÖFF, kui meediakajastus puudub täielikult, samuti jäävad filmid tähelepanuta näiteks Oscarite perioodil aasta alguses.“
Väikelevitaja sõltub toetustest
Lipandi sõnul tuleneb väikelevitajate lai filmivalik tihti sellest, et rahastus pärineb kas riigi toetustest (Eesti Filmi Instituut, Eesti Kultuurkapital) või Euroopa fondidest („Loova Euroopa“ MEDIA). „Filmiinstituut toetab vaid Euroopa filme – väike summa, mida taotlevad kõik levitajad. Meil on korduvalt õnnestunud saada toetust ka kultuurkapitalilt, kus ei ole filmi maa ega aastaarvuga seotud piiranguid.“ Enamik eriüritusi, nende seas ka retrospektiivid ja autorifilmi seansid toimuvad just nende toetuste baasil. „Kui me mingile projektile toetust ei saa, siis proovime uuesti või tõmbame selle üldse maha, kuna ilma rahalise toeta poleks võimalik asju kinno tuua.“
Veermäe-Kaldra nõustus, et ilma toetusteta ei leviks Eestis ükski peavooluväline film. „Euroopa turg on keeleliselt killustunud, mis tähendabki väikest turgu ja suuri kulutusi, samuti on enamiku ekraaniajast hõivanud peavoolufilmid, millega naljalt ei võistle.“
„Tihti arvavad inimesed, et väljamüüdud autorifilmi seanss tähendab seda, et me paneme meeletult raha taskusse, kuid tegelikult küsitakse eksklusiivsuse eest, mida selliste filmide näitamine kahtlemata on, ka eksklusiivset hinda,“ ütles Lipand. „Kuigi nende projektide puhul tuleme vaevalt ots otsaga kokku, peamegi just selliste ürituste pärast kino.“
Määrav roll väikelevitajatele on ka „Loova Euroopa“ MEDIA programmil, mille toel jõudis 2016. aastal levisse 17 filmi. Nende vahel jagati toetustena ära 71 700 eurot. Aga ka selle programmi kaudu toetatakse ainult Euroopa filme ja tihti kaasneb sellega suur hulk bürokraatiat.
Kokkuvõte
Viimastel aastatel on Eestis kinovõrk arenenud aktiivselt pealinnast kaugemale: Pärnus on nüüd Apollo kino ja Kuressaares käivad läbirääkimised suisa kahe kino avamiseks. Kasvanud on ka huvi alternatiivsema filmikunsti vastu, kinnituseks Elektriteater Tartus ning kas või NO99 teatri juurde kasvanud väärtfilmide seansid. Eestis ei osata ilma kinota elada ning see on pinnas, millel püsivad kümned filmilevitajad ja sajad esilinastused aastas.
Kuigi meie filmiturg on jõudnud olukorda, kus suurfestivalide filmide näitamisel konkureerivad peaaegu kõik levitajad ja isegi PÖFFi kavast jõuavad olulisemad teosed enamasti ka kinolevisse, räägib see lihtsalt ülimalt arenemisvõimelisest keskkonnast. Ilmselt ei ole oodata ei kinos käivate inimeste ega linastuvate filmide arvu vähenemist, vaid peame olema lihtsalt õnnelikud, et elame filmi jaoks nii viljakal ajal.
1 Eesti filmi pressipäeva andmete põhjal.
2 „Whiplash“, Damien Chazelle, 2014.
3 „Minions“, Pierre Coffin, Kyle Balda, 2015.
4 Kinolevi 2015, http://filmi.ee/wordpress/wp-content/uploads/2016/02/Kinolevi_distribution-2015.pdf
5 „Spectre“, Sam Mendes, 2015.
6 „Safari“, Ulrich Seidl, 2016.
7 „Love“, Gaspar Noé, 2015.