Küsitlus eesti filmi asjus

Sirp

Seoses läinud sügistalvel peetud mängufilmikonverentsi, ajaleheartiklite ja ümarlaudadega eesti filmi kidumise asjus esitas Sirp jõulude eel neli küsimust 35-le eesti kineastile, kes jaotatud tinglikult nelja gruppi: režissöörid, produtsendid, ametnikud ja kriitikud. Uue aasta alguseks suvatses vastata kaheksa inimest.    1. Mis on praegu eesti filmi suurim häda? 2. Millega võib eesti filmi asjus enam-vähem rahule jääda? 3. Milliseid muutusi oleks vaja teha Eesti Filmi Sihtasutuses (EFS)?  4. Kui palju raha peaks EFS riigieelarvest aastas saama?   

Tiina Lokk , polüfunktsionaalne kineast     

1. Sügavale juurdunud alaväärsuskompleks ja  paljuski viimasest tulenev üldise, valdkonda ja selle arengut tervikuna puudutava visiooni puudumine. Me ei tea, kuhu tahame jõuda järgmisel aastal, kolme aasta pärast, kümne aasta pärast. Ehk palju oleks optimaalne toota filme: täispikki mängufilme, dokumentaalfilme, animafilme, lühifilme jne. Millised peaksid olema meie tootmismahud? Kas ja millist tehnilist baasi on meil vaja? Milline peaks olema Balti filmi- ja meediakooli (BFM) tulevik ja roll meie  filmimaastikul? Mida teha filmiarhiiviga, kinodega, leviga, filmiharidusega koolides? Kuidas arendada filmieksporti? Jne. Mõtelda tuleb suurelt, aga mitte ainult oma naba ümbrust nokkides.   

2. Eesti filmi keskmise kunstilise tasemega ja seda kõikide filmiliikide piires. Meil on palju andekaid ja väga andekaid noori, kes rüselevad uksel, et teha filme – konkurents. Oleme suutnud luua mäestiku, kus võiksid kõrguda ka tipud. Erinevalt paljudest teistest postsotsialistlikest  riikidest oleme ammu väljunud reformijärgsest koomast. Meil on olemas kõik valdkonna arenguks vajalikud taristuüksused: EFS (ehk siis riiklik rahajaotus süsteem), kultuurkapital (võimalik alternatiivne rahastus), filmikool BFM, filmiarhiiv, esindusfestival PÖFF ning palju toredaid ja mitte vähem olulisi väiksemaid filmifestivale ja filmiüritusi ning olemas on ka normaalse tehnikaga varustatud filminäitamise kohad enamikus Eesti linnades. Hirmsa  kriuksumisega areneb ka filmilevi. See kõik on olemas, olles tekkinud ja paljuski hoitud tegijate entusiasmist, toimetuleku piiri peal. 

3. See on pikk ja spetsiifiline jutt, mis vajaks pigem arutamist ja vaidlemist, mitte üheseid vastuseid. Ma arvan, et arukas oleks alati seda tüüpi institutsioonide struktuur ja tegutsemispõhimõtted aeg-ajalt ümber vaadata. Kõik areneb meie ümber ja meie koos sellega. Mis  toimis kümme aastat tagasi, ei pruugi kõikides oma nüanssides praegu enam toimida. Paljuski on selle küsimuse vastus sõltuvuses sellest, kas meil on tulevikus üks või mitu filmiraha rahakotti, kas filmiraha suureneb või väheneb (kuhu veel? aga kõik on võimalik nagu elu on näidanud). Selleks, et vastata sellele küsimusele, on vaja kõigepealt teada, mida me tahame tulevikult saada ja kuhu me tahame liikuda. Mulle meeldiks demokraatlik ja paljudele võimalustele  avatud maastik ning minimaalne tsentraliseeritus ehk siis mitme rahakoti süsteem. Või tuleks olemasolevasse tekitada läbipaistvam ja avatum süsteem, kus maksavad kõigile üheselt selgelt ja võrdselt toimivad reeglid. Ma ei viitsi tegeleda hiromantia ja psühhoanalüüsiga. Ma olen selle etapi oma elus stuudio Tallinnfilmi uste sulgemisega lugenud lõppenuks, ehkki tuleb tunnistada, et siis olid reeglid märgatavalt lihtsamad ja suhtumine asjadesse professionaalsem.         

4. On rusikareegel, ilma sügavate arvutusteta, et olemasolev summa (54 miljonit krooni) peaks vähemalt kahekordistuma, aga ma ei arva, et see peaks tulema ainult riigieelarve realt. On olemas süsteemisiseseid võimalusi,  näiteks regionaalarengu fondi rajamine, nii et raha saaksid tuua sisse välismaised filmivõttegrupid jne. Süsteemisiseselt on teisigi võimalusi. Ühelt poolt eeldab see filmitegijate nutikust raha tekitada, et kaasata ka Euroopa struktuurifondide raha (kinode digitaliseerimine), ja riigimeestel peaks olema tahet soodustada sellelaadset mõtlemist eri tasanditel, kui tarvis, siis kas või maksude maksmisel (projektipõhine maksusoodustus) ajutisi erandeid tehes. Kui on  nägemus, on võimalik ka raha tekitada. Raha ei saa küsida LIHTSALT juurde põhimõttel: andke raha ja hästi palju, küll me siis alles näitame, mis me suudame! Nii see ei käi. Kahjuks.       

Ilmar Raag ,  režissöör ja kriitik     

1. Suurim häda on see, et häda otsimisest on  saanud omaette eesmärk. Tõelised hädad ilmneksid alles siis, kui Eesti toodaks regulaarselt kümne filmi aastas. Ma usun, et selle poole tasub püüelda.       

2. Eestis on piisavalt andekaid inimesi, kes asjaolude kokkusattumisel võivad ka häid filme teha.       

3. Enne, kui kinos ringlev raha hulk ei suurene märgataval määral, ei anna ükski muudatus EFSis tajutavat tulemust. See oleks kui lugu Krõlovi kvartetist, selle vahega, et loomad vaid kujutlevad, et istuvad erinevatele toolidele ja mängivad erinevaid pille.  Kuni nad pille endale vaid ette kujutavad, on tulemuseks ikka vaid tähendusrikas vaikus.       

4. 200 miljonit krooni. See on muidugi lihtsalt öeldud number. Prooviks teistmoodi. See summa peaks olema sama suur kui teatrikunstile antav summa, tingimusega, et see oleks mängufilmide osas jaotatud vähemalt kaheks erineva režiimi ja eesmärgiga mittekumulatiivseks alafondiks, et tagada valiku mitmekesisus. Või prooviks teistmoodi. See summa peaks  moodustama järgmise viie aasta kultuuriministeeriumi eelarvekasvu liitmisest kino eelarvele, pärast seda, kui kultuuriministeeriumi eelarve kasvust on maha arvatud kõikide valdkondade inflatsiooni kompenseerimiseks vajalik summa.       

Enn Säde , filmimees 

Paraku mina ei ole enam vastaja, seisan nüüdsetest sebimistest nii kaugel, et ei tea isegi tegijate nimesid, filmidest rääkimata, olen igas mõttes lahti haakunud / lahti haagitud. Tõsi, kuidagiviisi olin Kaljo Kiisa stipendiumi virtuaalses žüriis, vaatasin 4-5 noore inimese filmid läbi ja hääletasin muidugi Liis Nimiku poolt. Sellel neiul tuleks silm peal hoida. Mis nüüd asjasse puutuks – jah, kõik viimaste  aegade filmid on TOIMETAMATA, see on küll tõsi. Ükskõik mida me selle alla ka ei painuta. Siit mõte, millest nii kenasti räägib Mait Mäekivi TMKs ja mida ma ise näeksingi EFSi osas. Omaaegne uit teha mitte tänane EFS, vaid rootslaste eeskujul Eesti Filmiinstituut on minu arust küll nüüdseks küps. EFS on lihtsalt kontor, mis vahendab raha. Mingeid strateegilisi otsuseid pole mõtetki sealt otsida, kontor on kontor. Institutsionaalselt peaks ju selline  asutus ühtlasi ka arendama ja toimetama stsenaariume, mitte üksnes neid vastu võtma või kõrvale heitma, ilma mingite tõsiseltvõetavate kommentaarideta. Jah, muidugi, see eeldaks vastavaid spetsialiste, kõrgharitud isendeid, kellel oleksid tüsedad praktilised kogemused (mis filmikogemused on Karlo Fungil?). Muidugi, asjade ebatõsise arengu korral taanduks lugu omaaegse Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi tasandile, ehkki – kes teab? Meri, Valton,  Rekkor, Elmanovitš, Lokk, Remmelgas, Mats Traat, serviti ka Kärk … „Lumi oli siis valgem” ja need teised sõnad? Juba Jaak Lõhmuse amokijooks ihuüksinda filmindust toimetada (au ja kiitus!) peaks ju kõiki tegevtegijaid veenma, et see on võimatu. Nii et see, mis Karlo Fungi ümber sumiseb, on absoluutselt normaalne asjade kulg – teisiti see ei saagi olla. Eelarved ja rahad – see on teine jutt. Aga „Vaša” või „Buratiino” või 6000 vaatajat kuuemiljonise eelarve  juures, – „Püha Tõnu kiusamine”? 27. XII teatas YLE oma uudistes, et tänavu vaatas soome filme üle miljoni vaataja, tippfilmid tõid kaasa 160 000 vaatajat! Ja kirjastustegevus, see filmikultuuri juurde lahutamatult kuuluv asi, millest EFS otsekui pidalitõbisest eemale hoiab. Raamatuid saab muidugi kodus kokku klõbistada, kui pension on tulemas (ca 5200 krooni), aga kuidas tellida fotosid, saada arhiividesse siin ja mujal? Komandeeringud Moskvasse või Berliini,  ah-ah-haa! Muide, Tallinnfilmi personaalia arhiiv on Rakveres, Lääne-Virumaa maa-ameti arhiivis, s.t sada kilomeetrit sinna ja sada tagasi, öömaja pole ette nähtud. Kuidas seal tuleks siis ikkagi uurimistööd teha? Kogu lugupidamise juures Šeini ja Sokmanni käivitatud Eesti Filmi Andmebaasi tegemiste vastu ikkagi küsin: miks ei tee seda gigantset ettevõtmist EFS? Ma ei räägigi kõikide „põlvkondade” EFSi tegelaste (kahjuks mina ise ka Jaan Ruusi ekspertkomisjoni  liikmena) väga kiirest eemaldumisest pulbitsevast filmielust. EFS on nagu omaaegne Kinokomitee – kõrgel, kaugel, ligipääsmatu, läbinähtamatu, ilmeksimatu.         

 

Hardi Volmer , režissöör       

1. Eesti filmi häda on teadagi rahapuudus, mis ennekõike ahendab žanripiire. Võimatu on näiteks leida välispartnereid mastaapsetele ajaloofilmidele nagu näiteks „Katõn”. Ühel väärikal rahval võiks ju mõni selline olla. Kurioosne, et statistiliselt pole olukord sugugi paha. Kolme-nelja mängufilmiga aastas oleme Euroopa nivool. Poolas toodetakse ca 60 filmi ca 40 miljoni inimese kohta. Aga see tähendab, et seal tehakse kõikvõimalikke filme igasuguste  eelarvetega, mis üksiti tähendab, et asi areneb ja elab. Siit võiks järeldada, et eesti filmi põhihäda on hoopis rahvapuudus.       

2. Hää on ehk see, et igas vallas on suudetud töös hoida kõrgprofessionaalsed tegijad. Lavastajad, kirjutajad, näitlejad, heliloojad peavad paraku aastaid oma võimalust passima. 

3. EFSi puhul ei mõista, miks küll rõhutakse ühtainust inimest meeletu vastutusekoormaga, et kuidas ja kellele seda niigi lahjat lobi jagada. Üks jõud tundub alati kallutatum. Mitme eksperdi arvamus oleks justkui veenvam. 

4. EFSi eelarve võiks olla poole suurem – sinnatänna oma 100 miljonit! 

 

Mait Laas , režissöör   

1. Keskendumine ainult vigadele ei lase meil märgata positiivseid võimalusi ja ühisosa, mille ümber saaks ehitada argumenteeritud kinopoliitika (asendada „kes kõvemini karjub” asjaajamise) ning antud kultuurivaldkonna elujõu  parimal moel realiseerida. Kuidas saada üle filmimaastiku ülemäärasest egotsentrismist tulenevast killustatusest? Poliitika ei tee filmi, kuid on oluline, et filmitegijatel tekiks võimalus pühenduda kollektiivsele loomingule – filmitegemisele. Vaataja kinosaalis ei peaks nälga jääma seetõttu, et kokkadel kulus aur menüü koostamise peale. 

2. Et meil on silmapaistvaid andeid, kellele antaks ka võimalus filmi teha (rõhutan) – järjepidevalt filme teha, et tegijad areneksid lugude edastamisel enesekindlamaks. Eesti kinokülastaja tahab näha eesti filme. Et eesti animatsioonil on rahvusvahelises  mastaabis oma kuvand ja see paistab silma. Ning selles valdkonnas on Nukufilmi professionaalsed tipptegijaid, vaatamata rahastamise drastilisele vähenemisele, suutnud koostööd teha. Et dokumentalistikas on värsket jõudu ning mängufilmis ideid!         

3. Ääretult positiivne, et Eestis on peale EFSi teisi riiklikke institutsioone (kultuuriministeerium, kinoliit, BFM, kunstiakadeemia, filmiarhiiv, filmimuuseum, ETV, kultuurkapital, rahandusministeerium, riigikogu kultuurikomisjon jms), mille tegevus – lisaks filmitegijatele ja vaatajatele – kujundab meie „eesti filmi” ja suhtumist  sellesse. On oluline, et nende elujõuliste organisatsioonide koostöö toimiks kui üks tervik. EFS toimib ühe sillana kui eesti filmi peamine rahastaja Eesti riigi ja filmiloojate vahel. Seetõttu on ta erinevate filmiinstitutsioonide seas kõige silmapaistvamal kohal – kui imetav ema. Kuid piima rammusus sõltub ikkagi eelkõige toidust, mida emale antakse, ja sellest, kui palju lapsi on vaja toita. Ta on sunnitud tegema tarku valikuid, et elu edeneks parimal moel ja eesti  filmid leiaksid oma koha ühiskonnas. Muudatused muudatuste pärast ilma eesmärgita ei anna alati lahendusi. Muudatuste läbiviimiseks peab silme ees olema ka kaugem visioon, mille suunas liikuda. Filmitegijatele on oluline rahastaja usaldusväärsus ja rahastajale filmitegijate usaldusväärsus. Vastastikusest usaldusest peaks idee, ande ja raha kõrval justkui piisama, et film võiks sündida. Järjepidevus aitab elus püsida.     

4. Teatud raha olemasolu võimaldab andekatel filmiloojatel pühenduda ainult filmitegemisele. Pühendumust, mida on filmitegijad panustanud oma loomingusse, tunnetab ka filmivaataja. Ainult raha ei tee filmi – vaja on ka annet. Kuid anne vajab tuge ja järjepidevat  tööd, et saada meistriks. Arvestades Eesti filmivaldkonna ideede ja tegijate üha kasvavat hulka ja potentsiaali ning praegust puudujääki ja kiratsemist, oleks praegu riigi poolt eraldatava summa kahekordistamine hädavajalik – s.t 110 miljonit krooni. Investeeringud on möödapääsmatud ka filmide tootmiseks vajalike taristute, võttepaviljonide rajamiseks. Üks asi on, kui palju raha saab EFS, aga küsimus on ka selles, kuidas see raha jaguneb. Oluline on  tagada eri filmiliikide, professionaalsete kogemuste ja oskuste järjepidevus-elujõulisus. Ja et ka teised eesti filmimaastiku institutsioonid ei jääks vajaliku tähelepanuta. Sest film on kollektiivne kunst ja sellest saavad osa paljud teiste erialade tegijad. Filmikunsti levikut ei piira niivõrd kultuurilised erinevused, pigem teatud juhtudel poliitikud ja ideoloogiad. 

 

Margit Adorf , kriitik 

1. Peamine häda on see, et suurem osa suure ekraani filmide autoreid teeb filmide asemel pigem teatrit kinolinal. Kui professionaalseid filmitegijaid veel koolitatakse, siis filminäitlejad  on täiesti ära unustatud. Ka stsenaariumid kipuvad olema liiga kirjanduslikud, dialoogid on kohmakad või kistud, sest stsenaariumi on kirjutanud näiteks romaani- või draamakirjanik. Ma ei ütle, et kõik on sellised, ma ütlen, et suur osa eesti filmist on tegelikult selline, et filmime teatri üles, sest kino peab saama! Ma ei ole eriline teatrisõber. (Kui nüüd asja veidi illustreerida, siis muusikafilm ei tähenda seda, et filmitakse üles ooperilavastus.  Muusikavideo ei tähenda kontsertsalvestust.) Millegipärast kipub aga eesti film olema teatraalne selle sõna kehvas tähenduses. Ja oleks juba aeg, et Eve Kivi kõrvale tekiksid mõned uued, ainult filminäitlejad, kes on lavalaudadest rikkumata. Halb on ka see, kui telesaateid serveeritakse filmide pähe. Sari „Eesti lood” on küll tänuväärne ettevõtmine, kuid neid dokumentaalsaateid filmideks nimetada on pisut  palju.       

2. Rahul võiks olla sellega, et siiski pole kaotatud lootust ja kogu aeg ikka tehakse. Filmikool on lõpuks ometi olemas ja funktsioneerib,  publik viitsib kinno minna eesti filme vaatama, mis siis, et tihti ootab ees pettumus – oma laps on ju ikka armas. On halvemaid ja paremaid aastaid ning see ei sõltu vaid rahast. Hea, et on olemas punt huumoriviljelejaid, kelle toodang rahvale peale läheb, nendeks on Maimik, Kilmi ja Tolk. Nad väntavad vahvaid komejante ja see hoiab publikut elevil. Ma tahaks, et teistes žanrites tekiks samasugused grupeeringud, draamat, õudust, lastefilmi,  peaasi et tegijad ei jääks liiga kauaks oma käekirja otsima ja katsetama. Kui oled leidnud selle, mis hästi välja tuleb, siis lase samas vaimus edasi.     

  3. Ma tahan enam-vähem seda, mida Valentin Kuik rääkis mängufilmikonverentsil, tahan läbipaistvust. Ma tahan, et koosolekud protokollitaks ja neid protokolle saaksid ühel päeval inimesed rahvusarhiivis lugeda ja filmitoimikutes näpuga järge ajada tulevased filmiajaloolased. Ehk siis: ma tahan, et kogu see bürokraatia oleks võib-olla veel veidi bürokraatlikum.  Kui EFSi ametnikud võtavad vaevaks kottida teisi, siis kottigu veidi ka ennast. Ma tahan küll, et EFS peaks tegijatele, kellele ära öeldakse, oma otsust kirjalikult põhjendama. Millest inimesed õpivad? Vigadest! Aga kui keegi ei vaevu ütlema, mis viga on, siis millest me üldse räägime. Ma ei ütle seda, et EFS peaks heldemalt raha jagama ja rohkem toetama või otsustamise printsiipe muutma. Mu poolest jätkaku samas vaimus, aga jätku  sellest maha dokumenteeritud protokollid. Kuni asju pannakse paika kinniste uste taga, nii et sellest jälge maha ei jää, pole ju ka eriti võimalik midagi öelda, et mida väga muutma peaks. Mul on selline mulje, et praegu ongi põhiteema see, et jääb segaseks, miks üks või teine projekt saab toetuse ja teine mitte. Ootan edaspidi selgeid põhjendusi.   

4. Niipalju kui võimalik, oleneb ka projektide arvust ja kvaliteedist. Minugipoolest võiks mõnel aastal piisavalt heade projektide puudumisel osa eelmise aasta rahast kanduda edasi järgmisesse ja siis ühel hetkel saaks jackpot’i mõni eriti briljantne film, mille rahvas ribadeks vaatab, nutab, ja vaatab uuesti. Saate aru küll. Lõppude lõpuks ei tee filmi  raha või riik või EFS. 

 

Marge Liiske , EFSi juhataja   

1. Ei ole suurt häda midagi, eesti film on nagu koolipoiss, kes saab nii kolmesid, neljasid kui viisi. Ainult veidi vähe on neid õppetunde, kus oma oskusi lihvida. Andekaks tulemuseks on vaja ju rohkelt tööd ja veidi annet, aga meie filmiprofessionaalidel on üsna vähe võimalusi oma tööd teha. Sahtlisse kirjutamist või üle viie aasta ühe filmi tegemist ei saa pidevaks tööks nimetada.  Ka peaks filmilevi olema tõhusam.   

2. Õnneks on eesti filmil potentsiaali küllaga.     

3. Vastavalt muutuvale tegelikkusele toimub muudatusi toetuste jagamise korras kogu aeg. Senisest enam tuleks tegeleda filmilevi ja Eesti filmi promotsiooniga, ent see kõik nõuab raha ja inimesi, nagu ka adekvaatsemat mõõtu filmitoodang.     

4. See sõltub sellest, millised on EFSi ülesanded. Kui samad mis seni ehk Eesti rahvusliku filmitootmise ja -kultuuri arengu soodustamine ja toetamine, siis alates kuuest miljonist eurost.  Praegune eelarve arengut ei taga, järelikult tuleb leida lahendusi, millega filmitööstust ja -kultuuri senikaua elus hoida.