Üks, kaks, kolm – ja Cannes’i filmifestival!

Jaak L?s

Kolmapäeva, 14. mai õhtul avati Cannes’is 61. rahvusvaheline filmifestival. Sõnu, mida Sirbi lugeja selle festivali tähtsuse ja mõõtmete kohta niigi peast teab, ei ole mõtet siia lisada. Alati on olnud huvitav päev varem kohale tulla ja jälgida, kuidas festival hakkab „tekkima”, tasahilju kuju võtma, kuidas see masin aegamisi hoogu  kogub. Plakateid pannakse üles, vaibad on veel kilega kaetud, lippe pole mastis, linna butiike ja ärisid dekoreeritakse festivalisümboolikaga, filmilindirullide ja vanade kaamerate või projektoritega (kust nad need kõik üles leiavad, mõtlen kadedusega meie äsja alustanud Eesti filmimuuseumi silmas pidades, aga vastus on küllap lihtne – keldrist võtavad, ikkagi maailma esimesi filmiriike, see Prantsuse maa). Kesknädalal Croisette’il Chapliniks või kuldseks kaamerameheks kivistuvaid miime ei ole veel näha, tuntud kerjusenäod pole ka vanades stammpaikades, käsi pikal, maha kükitanud. Ühesõnaga, tundub, et on veel aega... Ja  siis!

Hakkas peale.

Festivali avafilm ja ühtlasi konkursi avalöök oli brasiilia lavastajalt Fernando Meirelleselt. José Saramago raamatul põhinevat “Pimedust” (mõeldud on silmade pimedust) võib pidada sümbolistlikuks eksperimentaalfilmiks, omamoodi maailmalõpukuulutuseks. Tema filmi tegelasi tabab Valge Haigus, nende silmavalgus võetakse  sellega ära ja kogu maailm mattub piimjasse hägusse. Kõik muutub muuks: ümbritseva kompamine, inimsuhted, tegutsemise ja eneseteostamise võimalikkus.

Niisiis, 61. festivali algus oli igal juhul intrigeeriv: nägelikkuse pillerkaar põrgatati lahti pimeduse käsitlusega. Filmi moto kirjanikult ja stsenaristilt José Saramagolt kõlab: „Ma ei arva, et me oleme jäänud pimedaks. Arvan, et oleme alati pimedad olnud. Pimedad nähes. Inimesed, kes on nägijad, aga ei näe.”

Ladina-Ameerika filme on võistlusprogrammis tähelepanuväärselt palju, kas seda just „fookuseks” nimetada, on iseasi, aga silma hakkavad nad küll. 22 Kuldse Palmioksa konkurendi hulgas on, nagu traditsiooniline, ka mitmeid varasemaid pärjakandjaid: Wim  Wenders, Walter Salles, Clint Eastwood, Atom Egoyan, Nuri Bilge Ceylan, vennad Dardenne’id, Steven Soderbergh. Viimaselt, kunagi Ameerika imelapseks hüütult – võitis Cannes’is 1989. aastal oma debüüdiga „Seks, valed ja videolindid” –, on võistluskavas neli ja pool tundi vältav eepos „Che”. Punase revolutsionääri Ernesto Che Guevara rolli mängib Benicio Del Toro. Niisiis, 1950. aastate Kuuba ja Boliivia mäs(s)ud ameeriklase pilguga. Film on ekraanil alles 21. mail.

Filmieestlasi on seekord Cannes’is 30 ringis. Filmiturul näidatakse „Georgi”, „Sügisballi”, „Kuhu põgenevad hinged” ning René Vilbre otse kinoahjust tulnud teist täispikka mängufilmi „Mina olin siin”. Viimane on kinnine linastus, meelitamaks ligi tulevasi festivalivalijaid.

Filmiturul on esmakordselt jõuliselt väljas ukrainlased. Nende filmi hulgas on ka üks tihedalt Eestiga seotud töö, Roman Širmani lavastatud muinasjutufilm „Kurja saatuse mängukannid”. Eesti tootjatel on selles vähemusosalus, valdavalt võeti see üles 2006. aasta suvel Saaremaal ja kuninganna osa mängib seal Merle Palmiste. Ukraina-Eesti lastefilm peaks dubleerituna Eesti kinodesse jõudma sel sügisel. Tuleb märkida, et ukrainlastel on lõpuks õnnestunud luua oma riiklik filmifond, mille eest maksab neid tunnustada. Näiteks leedulastel, kes küll koos eestlaste ja lätlastega Baltic Filmsi kaubamärgi all filmiturgudel oma kinematograafiat promovad, ei ole vastava sihtasutuse loomine tänini õnnestunud. Selle saamatuse tagajärjed on ka tänavu Cannes’is näha: neil pole turul ühtki uut filmi. Millegipärast ei turulinasta oma filme ka lätlased, see on julgustükk, mis võib lüüa nende kodumaise kino jätkusuutlikku arengusse teatava mõra.

Lisaks tuhandetele filmiseanssidele on Cannes’is ridamisi kõikvõimalikke koolitusi, seminare ja loenguid. Nn suure loengu, leçon de cinéma à Cannes, peab 22. mail Quentin Tarantino (mullu tegi seda Martin Scorsese).

Meie kineastidest mainitagu, et Ida-Euroopa stsenaariumikoolitusele „ScripTeast” on tänavu kutsutud Renita ja Hannes Lintrop. Ilmar Raag osaleb oma uue stsenaariumiga „Veel üks croissant” Cinéfondationi tulevikulootuste stsenaariumikoolitusel ühena 14 riigi esindajate hulgas.

Kuuendat korda peetakse Cannes’is teisipäeval 19. mail Euroopa päeval, mille eel antakse eesti filmiloojale Veiko Õunpuule pidulikult pihku Euroopa talendi auhind. Ühineme lootustega, et tema uuel filmil „Püha Tõnu kiusamine” läheb sama hästi, nagu on läinud „Sügisballil”.

Kahju ainult, et sel üritusel ei osale Eesti kultuuriminister, ehkki ta oli Euroopa päevale kutsutud nagu kõik Euroopa Liidu maade kultuuriministrid. Uskugem, et küllap on meie ministri äraütlemise põhjus seotud „olukorraga riigis”, mitte hoolimatusega Eesti filminduse parema tuleviku asjus.