Konstrueerides superspiooni

Andris Feldmanis

Bondi ülemus M: „Issand, kuidas ma tunnen puudust külmast sõjast.” „Veidi lohutust”, järjekorras ametlik 22. Bondi-film, on teine pärast superspioon James Bondi reinkarnatsiooni Daniel Craigina. Seda põnevat ja haarav pilti kannab Craigi suurepärane osatäitmine, mis paneb ometi endiselt küsima: kas hr Bond saab hakkama külma sõja järgsel ajal, mil spionaaž on kaotanud oma romantilisuse ja glamuuri?

Oli üsna üllatav, et režissöör Marc Forster, kelle varasemate filmide hulka kuuluvad näiteks „Monster’s Ball” (2001) ja „Finding Neverland” (2004), maandus Bondifilmi  lavastajatooli. Samavõrra üllatav on märuli annus, mille muidu väljapeetud Forster on mahutanud oma esimesse Bondi-filmi. Režissööri eriline lemmik on tagaajamisstseenid. Filmi lugu rullubki lahti mitmekülgse ja tempoka tagaajamisassortiiga: Bondi tahetakse kätte saada nii õhus, vees kui maal ja seda kõigi võimalike liikumisvahendite abil.

Lugu, mille pani kirja Oscari võitnud Paul Haggis, jätkab sealt, kus „Casino Royale” (2006) pooleli jäi – Bond on oma armastatud naise poolt reedetud ja ta on haavatavam  kui kunagi varem! Nagu filmi pealkirigi ütleb, otsib Bond nüüd veidi lohutust (filmil pole lisaks pealkirjale mitte mingit seost Ian Flemingi samanimelise lühijutuga). Maailmast äralõigatuse ja üksilduse sümbolina on ilmselt filmi üheks olulisemaks tegevuspaigaks kõrb; eksootilise iseloomuga tegevuspaigad on olnud alati Bondi-filmide kaubamärk ning just kõrbes on üles võetud ka selle filmi kõige bondilikumalt lummavamad kaadrid. Nendega konkureerib vaid ooperigala, tugeva autorikäega lavastatud dramaatiline tulistamisstseen,  millest saab omamoodi filmi pöördepunkt.

Muus osas mõjub stsenaarium nagu Haggise teistegi filmide puhul (2004. a „Crash” või mullune „In the Valley of Elah”), korraliku, ent veidi tuima konstruktsioonina. Napp dialoog lennukate märulietüüdide vahel suudab kanda endas harva enamat kui informatsiooni ja kohustuslikke repliike. „Casino Royale’is” peitus ka sõrmeotsa jagu ehtbondilikku huumorit, mis viimases osas on märuli arvel üsna kokku kuivanud. Ometi kannab Craig, keda võib julgelt nimetada üheks paremaks Bondiks,  ootavalt poolpruntis huulte ja toore füüsisega filmi puhtalt oma karakteri õlul kenasti lõpuni. Kui otsustada 2004. aasta suurepärase põnevusfilmi „Layer Cake” järgi, võiks Craigile ka Bondina märksa draamarohkema rolli pakkuda.

Kõikide Bondi-filmide legendaarsete kurjade geeniuste ja nende ekstravagantsete elupaikadega võrreldes jääb seekordne Kolmanda Maailma riikide käekäiguga äritsev kaupmees Dominic Green (Mathieu Amalric) argiselt ebadramaatiliseks, ta juhib oma kurikavalaid  operatsioone kusagilt laoruumist. Argisus on Bondi uus üldine suund. Heath Ledgeri mängitud geniaalselt maniakaalne Jokker Christopher Nolani kehastus tõestas Batmani filmis „Pimeduse rüütel”, et tango tantsimiseks on vaja kahte ja dramaatilisusega ei tasu seejuures koonerdada. Amalrici tantsusammud kipuvad aga jääma üsna töntsiks.

Kõige selle juures meenub Bondi ülemuse M-i (Judi Dench) „Casino Royale’is” pillatud lause, mis mõjus filmis kohmaka ja kohustusliku huumorina, ent väljaspool  seda tabas otse märklaua keskpunkti: „Issand, kuidas ma tunnen puudust külmast sõjast.” Mina ka. Bondi-filmide kontekstis.

Nimetatagu seda nostalgiaks, aga külma sõja aegsele maailmale oli vaja sarmikat ja julma kaabakat, kes kahe maailmakorra vahelisel hallil alal, ühes käes klaas „vodkamartiniga” ja teine valmis kabuurist relva haarama, maailma asju korraldaks. Muidugi siresäärsete daamide seltskonnas ja hästi istuvat ülikonda kandes. Bondi filmide karikatuurne vastasseis kommunismi ja  Lääne vahel oli ideaalne taustsüsteem meelelahutuslikuks spionaažiks, mille kõige äärmuslikumalt mängulist vormi esindas Roger Moore. Praegune maailm on selle jaoks liiga tõsine, liiga haaramatu ja väsitavalt mitmetahuline, isegi märulifilmi kontekstis. Bourne’i triloogial õnnestus see enda kasuks keerata, seades nimitegelase vastamisi kogu maailmaga, Bond on endiselt aga tema majesteedi teenistuses.

Teisigi klassikalisi Bondi-filmide elemente on tabanud taandumatu vananemine. Vanadel kurjamitel oli  pahatihti võõraste pilkude eest peidus põrgumasin, mille abil peeti grandioosset maailmavallutusplaani. Selles peegeldus ka kosmosevallutusajastu usk tehnoloogia kõikvõimsusse. Viimases kahes filmis on Bond igasugu vidinatest pea loobunud, sest Brosnani periood tõestab, et XX sajandi lõpus mõjusid need kavalad leiutised lihtsalt totrate mänguasjadena – igamehe digividinate ajastul on tehnoloogiline fantaasia liiga argine.

Ajastu iseärasustest tulenevate raskustega võitlemiseks on Craigi Bond loodud tõsisemaks, karmimaks ja  kalgimaks. Ent seejuures ka inimlikumaks. Loobutud on tehnoloogilistest trikkidest. Muidugi on kaasajastatud Bondi-tüdrukute kontseptsiooni (tõsi, Olga Kurilenko kõrval on Gemma Artertoni kaunis inglise spioonitüdruk kummardus klassikalistele Bondi-tüdrukutele) ja muudetud muid tavalisi Bondi-elemente. Ja see on ka edu toonud, sest viimased kaks filmi on oma žanris taas tõsiseltvõetavad. Ometi teeb see kuidagi nõutuks, et vaene James peab laskma ennast ajastu operatsioonilaual publiku jätkuva nõudmise tõttu lõputult ümber nüsida. Ilmselt on just see konstrueeritus põhjus, miks praegune Bond meeldib mulle vähem, kui tahaksin. Võib-olla järgmises Bondis leitakse ideaalne valem, kuidas sünkroniseerida klassikaline Bondi märgisüsteem uue maailmaga. Jääb üle vaid loota, sest kuni publik nõuab, pole hr Bondil lootust erru minna.