Kolmanda astme karvane lähikontakt

MARTA BAŁAGA

Lammas Shauni uue filmiga jätkab Aardmani animastuudio meeldejäävate ja vaimukate lugude jutustamist, aga mõne detailiga on ka mööda pandud.

Täispikk nukuanimatsioon „Lammas Shaun. Farmigedon“ („A Shaun the Sheep Movie: Farmigeddon“, Suurbritannia-Prantsusmaa-USA 2019), režissöörid Will Becher ja Richard Phelan, stsenaristid Jon Brown ja Mark Burton, operaator Charles Copping, helilooja Tom Howe.

Ma võin siin olla erapoolik, aga ma arvan täiesti tõsiselt, et Briti animastuudio Aardman Animations on filmikunsti ajaloo üks parimaid asju ja punkt. Stuudio asutasid 1976. aastal Peter Lord ja David Sproxton, kes kohtusid lapsena siis, kui Lordile öeldi „mine istu Sproxtoni kõrvale“ – kui legendi uskuda. Nad sõbrunesid, rääkides Hanna-Barbera „Põhikõutsist“1 ja leidsid oma kutsumuse siis, kui olid avastanud plastiliini, mida hiljem kasutati edukalt sellistes projektides nagu „Wallace & Gromit“, „Kanade mäss“2 ja mis kõik veel. Pidevalt arenevas laste meelelahutusmaailmas (mida on ka pagana keerukas arvustada) on Aardmani filmid alati mõnusalt äratuntavad – turvalises keskkonnas aset leidvad filmid on nii selgete loojutustusliinidega, et dialoogi saab viia miinimumini või siis üldse kaotada nagu kogu „Lammas Shauni“ sarjas, mis ongi nüüd saanud uue täispika järjefilmi 2015. aasta „Lammas Shaunile“,3 ja kus Shauni ja tema karjaga liitub beebitulnukas nimega Lu-La.

Shaun astus esimesena üles Aardmani geeniuse Nick Parki loodud tegelaste Wallace’i ja Gromiti loos „Napp pääsemine“4 (mis on muuseas animatsiooni täielik tippklass) ja sellest ajast peale on tema karakter aastatega järjest rohkem välja arenenud. Aga huligaan oli ta juba siis – mõne avaminuti jooksul on ta voolujuhet süües hävitanud pudrumasina, siis toataime ja seejärel närinud augu juustusse, pannes tavapäraselt täielikus teadmatuses Wallace’i arvama, tema koeral „on öösel pisut isutanud“. Shaun on huvitav tegelane, kes paikneb alati kahevahel – piisavalt antropomorfne, et talle kaasa elada, reetmata samas kunagi täielikult oma loomset päritolu.

„Algul ilmus ta lambana, kes tegi lambahääli,“ selgitas mulle hiljuti Will Becher, „Farmigedoni“ koos Richard Phelaniga lavastajaduo üks liige. „Kui Richard Starzak Shauni tegelaskuju telesarja jaoks rohkem välja arendas, siis tulenes otsus ta tummaks muuta osaliselt finantskaalutlustest. On väga kulukas ja ajanõudlik teha veel ja veel suukujusid. Ja samuti oli tal suur kiindumus varaste jant- ja tummkomöödiate vastu ja ta nägi sõnatus lähenemises suurt potentsiaali.“

Ja nii oligi, et tummaks ta jäi, nagu ka teised karvased olendid tema ümber. Lammas Shauni filme peetakse ilmselt seetõttu „Aardmani lastefilmideks“, et tegelaste arsenalis pole muud kui helid ja mingid võluvad käuksatused. Lihtne on lihtsuse peale nina kirtsutada – isegi arvesse võttes arvukaid viiteid tummfilmide kuldajastule –, aga tegelikult on see kõike muud kui lihtne. Bristoli stuudio on jäänud enesele kindlaks kasutada füüsilist plastiliinianimatsiooni ja seetõttu võtab iga filmiminuti valmimine terve igaviku. „Farmigedoni“ puhul veetis üks mees kaks aastat supermarketi­stseeni piltstsenaariumi valmistamisega ja veel kaks aastat selle filmimisega. Mõelge sellele, ilmselt ei sisene ta enam kunagi ühtegi toidupoodi.

Lammas Shauni ja tema karjaga liitub „Farmigedonis“ beebitulnukas nimega Lu-La.

Kaader filmist

Kord, kui Aardmanile õnnestus survet avaldada ja sundida võtma nukufilmi asemel kasutusele arvutigraafika, oli tulemuseks film „Vesi peale“,5 millel ei läinud kaugeltki nii hästi.

Tuleb aga öelda, et ajal, mil paljud filmid on mingi popkultuuri-okassea kombel täis torgitud päevakajalisi viiteid, mis on selleks ajaks juba vanad, kui film välja tuleb, jäävad klassikalised viited ajas pisut paremini püsima. Ja kuna vihjed pole suulises tekstis, jätavad need vaatajale valikuvabaduse. Kui meeldivad, on hästi. Kui mitte, lase edasi.

Aardman on väikeste viidete lisamisest filmidesse teinud muidugi omaette kunstivormi, kuigi nende vihjete ambitsioonikus ületab ehk ihaldatud sihtgrupi võimed. Meenutagem kas või Gromitit lugemas „Kuritööd ja karistust“, mille on kirjutanud Fjodor Dostojevski, või ei, ikka Fido Dogstojevski. Või „Elu ja saia küsimus“,6 mille pealkiri on otsene viide Michael Powelli ja Emeric Pressburgeri 1946. aasta romantilisele fantaasiafilmile „Elu ja surma küsimus“7 David Niveniga peaosas. „Farmigedon“ on selles osas veidi lihtsamini loetav, kuna raamistikuks on pigem „X-failid“88 kui sünged vene kirjanikud – mainitud supermarketistseen viitab Ridley Scotti „Marslasele“,9 teadetetahvel sööklas pilkab aga „Logani jooksu“.10 Phelani sõnul on nende stuudios kõik suured ulmefännid. „Me kasvasime üles ajal, mil Steven Spielbergi filmide populaarsus oli tohutu, aga siin on viiteid ka H. G. Wellsile ja „Doktor Whole“. Küsimus on alati üks: kus on koomika?

Iga asi peab filmi jõudmiseks tunduma meile naljakas. Nii saab „2001. Kosmose­odüsseia“11 monoliidist kõrbenud röstsaiaviil. Püüame välja trügida absurdi mängumaale.“

Absurd küll, jah, aga ka puhas inglaslikkus. Mõelge nüüd ise – Röstsai. Väike turvaline inglise maailm, mis on (vähemalt kõigi elanike arvates) langenud kosmoserünnaku ohvriks, ja kus tulnukad jooksevad ringi, külvavad segadust ja varastavad ausa tööinimese friikartuleid. Ma ei läheks nii kaugele, et näha „Farmigedonis“ hiljutise poliitilise kaose peegeldust. Nende pagana nukufilmide tegemine võtab nii kaua, et pole mingit mõtet sukelduda päevakajalistesse küsimustesse, mis võivad üleöö muutuda. Aga kui igat kui viimast Suurbritanniast tulevat filmi tänapäeval läbi selle luubi vaadatakse, siis miks ka mitte? Eriti, kui kõigi kardetud tulnukas on vägagi LGBTQ-sõbralikes vikerkaaretoonides.

On ka väga naljakas, kuidas „Farmigedoni“ väljatulek sobitub kõmurohke „Vallutage Ala 51“ initsiatiiviga12 – Facebooki üritusega nimetusega „Vallutage Ala 51, nad ei saa meid kõiki peatada“ („Storm Area 51: The Can’t Stop All of Us“), millele reageeris üle miljoni inimese vastusega „going“ – lähen kohale.

Ometi on „tulnukate rünnak“ siin täiesti omal kohal, sest maaväliseid olendeid tundub alati tõmbavat vilja­põldude ja väikeste farmide poole ja erandiks pole ka Mossy Bottom. Mõne mõttes ülistavad need filmid argist ja tervemõistuslikku, sest kõik lähevad oma eluga vaikselt edasi, mis ka ei juhtuks. Sead päevitavad, kukk lonksab kohvi ja karjakoer püüab takistada karjal kõike maha lammutamast.

Kuigi on tore näha mõnd neist õhus hõljumas, sest see sobib kokku filmi universumiga ja annab peategelasele uut kõrgtehnoloogilist kraami hävitamiseks, tuleb siiski ka rahulolematust väljendada: Lu-La ei näe kaugeltki sama ikooniline välja nagu lambad, mis on leidnud tee arvukatele seljakottidele ja muule nännile. Mulle öeldi, et Lu-La oli mõeldud välja nägema nagu rakett, aga tulemuseks on kleidiga küülik. Õnneks on tal iseloom vägagi olemas, kuna Lu-La on juba titeeas kontrollimatum kui lambakari, kes veedab oma päevi pahanduste tegemise ja farmi pitsa tellimisega. Lu-La disain tõi kaasa ka „süüdistuse“, et „Farmigedon“ püüab rahuldada kõige väikesemate vaatajate maitset, aga tõele au andes on see tegelaskuju vahel täiesti hirmuäratav. Eriti kui näeme seda, kuidas tal katus pärast liigset suhkrutarbimist ära sõidab. Väidetavalt said tegijad inspiratsiooni Youtube’i klippidest, kus näidatakse lapsi supermarketis. „Meil oli tootmise algfaasis koosolek, kus igaüks pidi rääkima lugusid oma laste kõige hullematest tegudest,“ ütles Phelan. „Lu-La teeb filmis enamikku neist.“

See kõik on muidugi väga tore, aga üks asi mulle küll ei meeldinud ja seetõttu ei saa „Farmigedonist“ kohe klassikat, nagu läks Pixari filmidega. See on rumalate ja ununevate ning täiesti ilma igasuguse isikupärata poplugude lisamine, mis mõjub lausa solvanguna, sest Aardmani detailitäpsus paneb vaataja tavaliselt tundma, et kõigel toimuval on põhjus ja kõigil selgelt äratuntavate joontega tegelastel on lugu rääkida. Kõigile lammastele kirjutati esimese filmi tarbeks põhjalikud taustabiograafiad, et naljad saaksid jagatud vastavalt tüübile. Aga sama kehtib ka vilksatavate episoodiliste rollide kohta, sest taustal on tegutsemas terve hulk inimesi ja elukaid, kellel on kõigil oma elud. Ja intelligentsi osas tõmbavad inimesed alati lühema õlekõrre, mis on osa mängust. Kuidas võiksidki lapsed veel paremini juba varakult teada saada, et loomad ei ole inimestest alaväärtuslikumad? Nad on lihtsalt vahel valinud selle tõsiasja varjamise tee, et nad tegelikult juhivad kogu seda tsirkust. Olgu siis tulnukatega koostöös või ilma.

Tõlkinud Tristan Priimägi

1 „Top Cat“, 1961–1962.

2 „Chicken Run“, Peter Lord ja Nick Park, 2000.

3 „Shaun the Sheep“, 2015.

4 „A Close Shave“, Nick Park, 1995.

5 „Flushed Away“, David Bowers, Sam Fell, 2006.

6 „A Matter of Loaf and Death“, Nick Park, 2008.

7 „A Matter of Life and Death“, Michael Powell ja Emeric Pressburger, 1946.

8 „The X-Files“, 1993-2018.

9 „The Martian“, Ridley Scott, 2015.

10 „Logan’s Run“, Michael Anderson, 1976.

11 „2001: A Space Odyssey“, Stanley Kubrick, 1968.

12 Facebookis levinud üleskutse „Storm Area 51 They Can’t Stop Us All“ kutsus üles 20. septembril ühiselt vallutama ufode asukohaga seostatavat Ala 51 USAs Nevadas.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht