Kolm meest kraavis, naistest rääkimata

Mängufilm „Mehed“ (Apollo, Zolba, Eesti 2019, 95 min), režissöör-stsenarist Gerda Kordemets, operaator Hans Ulman, helilooja Markus Robam. Osades Tiit Sukk, Margus Prangel, Veikko Täär, Piret Laurimaa jt.

TRISTAN PRIIMÄGI

Minu arvuti sees istuv despootlik õigekirjakontrolör arvas, et järgnevalt võiks tulla juttu mängufilmist „Mehmed“, silme ees kangastumas mingi mureliku moslemi kimbatus. „Kaugel seegi aeg!“, hõikaks mõni. Ja hetkeks tundus mulle see mõte märksa huvitavam kui kõnealune mängufilm „Mehed“, mis üritab mind kui meest panna taas jõuga samastuma mingi keskealise jorsiga, kelle emotsionaalne intelligents jääb algklasside tasemele ja soovunelm libiidost teismeliseikka. Reaalsuses on aga nende igavese nooruse soov kahjuks pöördvõrdeline tegelikkusega – mida enam üritatakse olla nooruslik, seda piinlikumalt paistab välja, et nad seda ei ole.

Seda probleemi mõistavad ilmselt paremini naised, kellele üritatakse naisteajakirjade vahendusel pidevalt sisse raiuda Otseteed Orgasmini nagu Vargamäe kraavi, aga meesteajakirjade vahendusel meestest kuvatav peegelpilt on sama kõver ja eksklusiivselt olmevaba (jah, meie kellad on kuldsed) ning reaalsuses, s.t väljaspool turundust, puudub selliste meestega enamikul kokkupuutepunkt.

Sarnaselt „Klassikokkutuleku“ filmidega asuvad ka „Meestes“ kolm meest teekonnale. Konstruktsioon on lihtne: meeste rikkiläinud sisekompassi („Keskeas ei ole asjad enam nii lihtsad kui varem!“) ehk sisemist eneseotsingut sümboliseerib road movie üle kivide ja kändude kulgev teekond. Mehed on mõistnud, et ei soovi enam olla seal, kus nad on, ja et nende teekonnal on mingi lõplik sihtpunkt, mille jaburus peegeldab pelka instinktiivset tungi lihtsalt ära põgeneda. Ja klassikalise road movie kombel peaksime lõpuks jõudma budistliku tõdemuseni, et sihtpunkt ei olnudki oluline, vaid hoopis teekond ise, mis kangelasi muutis, mingil moel küpsetas ja uude eluetappi juhatas. Kas sellised eesmärgid saavad täidetud?

Naistest räägitakse siin kui mingist kummalisest võõrliigist, kelle põhiline liigiomadus on olla tüütu. Lüüa külge, kärpida tiibu, käia ajudele, närvidele, pinda. Naise aju töötab vahetpidamata ainult rõngastamise lainepikkusel ja mehe ülesandeks on rõngast välja libiseda. Kogu „Meeste“ road movie teeäärne on rõngastega palistatud, sest esiteks selgub kurbnaljakas tõsiasi, et jorsid ei vea ilma naisteta välja oma teekonna üht bussipeatusevahetki, kuna lihtsalt ei kanna ei vestlus ega tegevus. Ja teiseks annab see võimaluse filmi sihtgrupile samastada end unelmate murdjaga, kes võib, aga ei pea, kui ei taha. „Olen mõnikord küsinud telefoninumbri, sest siis on ju kõige tähtsam juba juhtunud: mina olen saanud ja tema andnud,“ kõkutab Tiit Sukk ühes episoodis ja annab siinsetele lugejatele ühtlasi kätte ettekujutuse filmi huumori ulatuslikust haardest. Sellesarnane mõte ja tegevusviis tundub küll olevat võetud Milan Kundera lühijutust „Raugematu igatsuse kuldne õun“,* kus keskealised peategelased Milan ja Martin („Meestes“ mängivad kõik tegelased iseennast, ilmselt ka siin) rahulduvad kokkulepitud kohtumisega ise sinna mitte kohale minnes, sest „võit on juba käes“.

Margus Prangel, Tiit Sukk ja Veikko Täär.

Kaader filmist

Sukk põgeneb teatrist kõike maha jättes ja anarhistlik vaim on muidugi kiiduväärt, eriti draamateatris, kust ärajooks aset leiab. Mitmesugused peaaegu-seiklused toovad Suka tagasi pererüppe ja kuigi filmi lõpus võib tõdeda, et ta oma tripist midagi ei õppinud, sest oli ilmselt lollide naljadega liialt tegevuses, on siiski kiiduväärt, et ta midagi kapitaalselt pekki ei keeranud. Põnevam on Margus Prangeli tegelase kaar. Põnevam selles mõttes, nagu vaataks mingit troopilist imetajat, kelle käitumine on ilmselt tingitud kohaliku ökosüsteemi eripärast ning ei allu seetõttu üldsegi meie analüüsiloogikale. Pärast seda, kui ta on naise ja tütre juurest ära jooksnud, otsustab ta sündmuste lahenedes jääda üksi eraksaarele järele mõtlema. Naise juurest võib ju jalga lasta – täiskasvanud solvuvad, ehk ei saa sellest traumat –, aga väikese tütre maha jätmine sellisel moel tekitab suure küsimärgi Marguse joviaalse lahemehenäo kohale. Ehk on ka tütrest täiesti kama, sest argielulained laksuvad juba üle pea kokku, aga tema käitumises – alates telefoni välja viskamisest auto aknast ja lõpetades suutmatusega koju tagasi minna ja asi ära klaarida või ära lõpetada – lööb välja sisemaailma täielik ebaküpsus. Hoolimata pealkirjast ei ole see mingi mees. Ta ei suuda võtta kontrolli ega vastutust. Sellise mehe elus ei lahene kunagi mitte midagi, ainult kuhjub.

Kolmas mees Veiko Täär on avastseenis topless nagu kord ja kohus. Veikko on kogu sündmustiku käivitaja, sest minnakse tema suvilasse väljamõeldud Haraka­saarele otsima tema poega, kes sinna kolinuna on ähvardanud enesetapuga. Veikko otsib oma road movie’st elu õppetundi maa alt ja maa pealt, aga jumal on teda löönud psühholoogilise värvi­pimedusega ja ei jäägi tal muud üle kui klammerduda uue naisdoonori, purjetaja Laura (Piret Laurimaa) külge, et jõuda elumerel järgmise vahesadamani. Meile jääb tõdemus, et Kolka-Lothario ees paindub lõpuks ka kangema selgrooga naine.

„Mehed“ on nii sisulises, emotsionaalses kui kinematograafilises mõttes täielik kapustnik ja oma väärtushinnangutelt lootusetult vanaaegne. Šovinismi ei oleks ka korrektne pareerida vastulausega, et kirjutaja ja režissöör on naine. Vahet ju pole. Ressursside mõttes on ju asi korras, kui haltuurat tehakse eraraha eest, aga kahjuks peame nüüd tänu pikkusele ja kinos linastumise faktile seda käsitlema filmina, milleks seda ühegi muu parameetri järgi küll kuidagi pidada ei saa. Algselt suveteatri lavastusena välja toodud tükk ei lähe uues formaadis kuidagi käima ja halba nalja on filmis raskem ignoreerida kui suvel jõmmis peaga kusagil jõekäärus.

Ühes lugematutest klišeelikult tüütutest enesekaemushetkedest kurdab Tiit Sukk, et ei tea enam üldse, millist tööd vastu võtta ja millist mitte. Võib-olla selles peitub „Meeste“ tegijate tõeline keskeakriis?

* Milan Kundera. Veidrad armastuslood. Loomingu Raamatukogu, 2011.