Kollide maailm

Sven Vabar

Jaanus Piirsalu kirjutab Päevalehele lugusid Tšukotkast: „[…] veel 2000. aastal, mille viimastel päevadel määras Putin Abramovitši Tšukotka kuberneriks, iseloomustas üks Vene oligarh pärast külaskäiku Tšukotkale sealset olukorda ühele mu tuttavale nii: ainult surm on halvem kui Tšukotka. “Raske haigus, Tšukotka ja surm – selline on järjestus,” öelnud oligarh mitu korda järjest. Inimesed sisuliselt põgenesid Tšukotkalt. Läksid kõik, kes vaid said. Legend räägib, kuidas inimesed vahetasid oma kortereid Anadõris lennukipileti vastu Moskvasse. Ühel hetkel polnud aga ka see võimalik, sest keegi ei tahtnud enam eluaset provintsilinnas. ” (EPL Online 12. VII 2007: http://www.epl.ee/artikkel/411095.)

Aga siis saabus Roman Abramovitš ja muudkui hakkas Tšukotkal arendama tööstust ning ka sotsiaalseid olusid

„Anadõris liikudes tekib tunne, nagu oleks see linn rajatud üldse paari viimase aastaga. Et varem nagu polekski teda eksisteerinud. Uus haigla, uus kultuurikeskus, uus kolledž, uus lennujaam, uued lasteaiad. Selliseid moodsaid ja puhtaid asutusi ei näe isegi Moskvas. Või kui, siis ainult eraomanduses, kuhu pääseb raske rahakotiga. Siin on aga kõik kohalikele tasuta, nagu viiks Abramovitš ellu oma isiklikku utoopiat või sotsialismi.

Peaaegu kõik on Anadõris uus. Kesklinna supermarket on nii korralik ja hästi varustatud, nagu oleksid sattunud ükskõik mis Lääne-Euroopa linna. Rõõmsavärviliselt üle võõbatud uued ja vanad elumajad on teravas kontrastis ülejäänud Venemaa provintsilinnade halluse ja ängistusega.

Kõige uskumatum on seejuures fakt, et tegemist on Moskvast peaaegu kõige kaugemal asuva Venemaa linnaga. Linnulennult 6500 kilomeetrit, lennukiga üheksa tundi. […]

700 elanikuga Kantšalan näeb välja sama värviline ja rõõmsameelne nagu Anadõr. Punased, kollased, helesinised kokkupandavad majad, mis on ostetud Kanadast ja USA-st.”

Ülesehitamine nägi välja nii:  „Abramovitš alustas sellest, et tõi Moskvast Anadõri lennukitäie oma mänedžere, kes istusid kaks kuud kohapeal, tutvusid piirkonnaga ning töötasid välja kõigi olulisemate majandus- ja sotsiaalvaldkondade arenguplaanid. Nagu firmades äriplaanid. Nende alusel algas süstemaatiline piirkonna ülestöötamine, selgitab miljardäri abiline John Mann.

“Nüüdseks oleme jõudnud sellisesse seisu, et mõne aasta jooksul peaks Tšukotka tänu infrastruktuuri nüüdisajastamisele ning kullakaevanduste ja muu tööstuse käivitamisele suutma juba ise ennast ära majandada,” väidab Mann.” (Samas.)

„Kuigi elu on parem kui kus tahes Venemaal, pole alkoholismi aga suudetud kohalikest välja juurida. Ning mis veel kummalisem – enesetappude arv on hakanud hoopis tõusma. Miks, sellest ei saa aru keegi. Ei kohalik administratsioon, Abramovitš ja tema mänedžerid ega oligarhi koostööpartnerid-kullatöösturid Kanadast.” (Samas.)

Meenub Andres Ehini tõlgitud tšuktši muinasjuttude kogu „Unesnõiduja” (Kunst, Tallinn 1981). Ehin tutvustab lastele eluolu enne moodsa tsivilisatsiooni saabumist, kirjutab, milline ekstreemne kliima valitseb Tšuktšimaal, kus veel eelmise sajandi vahetusel suri pool tšuktšidest enne täisikka jõudmist. Kui inimesed olid talvel sunnitud kuude kaupa pimedates ja külmades kodades ootama tormide möödumist, siis nad rääkisid üksteisele fantastilisi ja jubedaid lugusid kollide, tormide ja surma peletamisest. „Unesnõiduja” ongi sellistest lugudest kokku pandud: teavad ju paljud jutte ussinuumajast, põdra kõrvast kukkunust, nõidadest, kes liiklesid oma trummiga eri maailmade või taeva eri tasandite vahel; jutte sügelisnõiast või kollist, kelle suhu inimesed suvi otsa oma solgi kallasid.

XX sajandi algusest peale kehtestas end aina enam Vene võim. Veidi paranesid ehk sanitaarsed olud ja inimeste füsioloogiline elukvaliteet, kuid ennekõike tähendas see traditsioonilise kultuuri allakäiku. Kuid võib-olla ei saa veel otseselt öelda, et uus maailm oleks pöördumatult võimust võtnud, et tšuktšid oleksid rebitud oma harjumuspärasest maailmast ning paisatud mingisse teise reaalsusse, millest nad ei saa aru. Võibolla Vene provintsi tavaline korralagedus ja laga, mis tipnes Jeltsini aja kaosega, oli mingi maailmade-, reaalsustevaheline torm, mille eest tšuktšidel polnud varjuda kuskile peale viinapudeli.

Nüüd aga, XXI sajandi algul hakkavad saabuma uued kollid. Põhiline koll on juudi päritolu maailma rikkamaid olevusi, Londoni Chelsea’ jalkaklubi omanik. See koll kutsub kohale lennukitäie Moskva kolle, kes hakkavad kõike korraldama ning kutsuvad omakorda kohale ehitajakolle Türgist ja Serbiast. Pimedasse ja külma kaosesse, kümneid tuhandeid aastaid külmununa püsinud igikeltsale kerkivad äkki, kolliväel „punased, kollased ja helesinised kokkupandavad majad, mis on ostetud Kanadast ja USA-st”, supermarketid, haiglad, kolledž, lennujaam, neljatärnihotell ja restoran, mille peakokk on Iisraelist. Lisaks veel kaevandused, mille eesmärgiks on leida kollast pehmet metalli, millest ei saa suurt midagi mõistlikku valmistada. See metall on kollidele kõige tähtsam – kuigi seda leidub maa sees väga vähe, pööravad nad selle nimel kogu igikeltsa pahupidi. Selle nimel on kogu see uus maailm püsti pandud.

Mis kollid need küll on, mis nõiamaailm? Kas see on taevatasand, millest tšuktši nõiad midagi ei teadnud? Kas see on allmaailm, surnutemaa, nagu supermarket Hasso Krulli eeposes? Tundub küll hoopis, et see äkki saabunud uus reaalsus on pelgalt kollide võltsmaailm, ainult illusioon, näivus, pettus. Kas see laguneb, haihtub ühtäkki ise? Või on sellest lahtisaamiseks mingit nippi tarvis, aga kas keegi teab seda nippi? Kas see on kõige lõpp?