Kollase allveelaeva kiiluvees

Biitlite animafilm „Kollane allveelaev“ mõjutas märgatavalt popkultuuri siin- ja sealpool raudset eesriiet.

KIWA

„Kollane allveelaev“ valmis Suurbritannias 1968. aastal ja valas ansambli The Beatles – oma kuulsuse tipul olevad popstaarid – popkunsti vormi. See 90minutine animafilm oleks võinud jääda ka lillelaste ajastu kinematograafiliseks kuriositeediks, ent sai hoopis selle sümboliks. Seda hakkasid ühtviisi armastama nii stõunerid kui inglise kuninganna, nii lapsed kui täiskasvanud, nii publik kui kriitikud. Tšehhi päritolu Heinz Edelmann lõi „Kollase allveelaeva“ visuaalse lahendusega sellise teetähise, millel on kestev mõju animatsioonile ja graafilisele disainile.

Ajajärgu ja kultuuri määras LSD, oli uus valgustusajastu. Eufooriline meeleolu, vabadel seostel põhinev trippiv lugu, muutunud teadvusseisundite sürreaalne loogika. Kiiksuga naljad, siseringi huumor, sõnamängulised repliigid, tsitaadid ja kollaažitehnika. Aega ja ruumi ümberdefineerivad metamorfoosid, alateadvust aktiveerivad kontrapunktid ja nägemismeelt üllatavad optilised illusioonid. Innovatiivne rotoskooptehnika („Lucy in the Sky With Diamonds“ – stseen, kus figuuride liikumine on kaader kaadri haaval kopeeritud mängufilmist), visuaalne teadvusevool, otsekui happerünnaku alla sattunud juugendstiilis lamedad figuurid ja kaleidoskoopiline erksate puhaste värvide möll.

See oli George Harrisoni hambaarst John Riley, kes biitlitele esimest korda salaja kohvi sisse poetatud LSDd ehk hapet serveeris. Järgnenud tripi jooksul tundus John Lennonile, nagu oleks kogu maja suur allveelaev, mida tema tüürib. Ilmselt sellest illusioonist sündiski allveelaev, mis alguses pidi küll värvi vahetama nagu kameeleon, aga lõpuks jäi kollaseks. Loo „Yellow Submarine“ salvestasid biitlid nonsenss-lastelauluna – Lewis Carroll oli Lennonit alati inspireerinud – ja see ilmus 1966. aasta plaadil „Revolver“. Pärast seda andsid biitlid 29. augustil 1966 San Franciscos oma viimase avaliku kontserdi ja kadusid publiku silmist. Nad olid väsinud tuuritamisest. Rokist oli saanud stuudiomuusika.

Samal ajal vajasid biitlid midagi, mis kindlustaks nende tipp-positsiooni popmaailmas. Ameerikas oli aastatel 1965–1969 eetrisse paisatud animeeritud teleseriaali „The Beatles“ 39 osa, mis kõik põhinesid biitlite lugudel ja laulusõnadel ning mida biitlid ise vihkasid. Kuna nad ei viitsinud pärast seniseid kogemusi¹ uut mängufilmi ette võtta, tundus täispikk animafilm hea lahendus.

Filmi produktsioon toimus kiirustades 11 kuu jooksul ja Edelmann kaotas peaaegu silmanägemise. Hiljem lihvis ja arendas ta oma stiili elu lõpuni, kujundades tuhandeid raamatuid, filme, plakateid ja innustades 30 aastat Stuttgardi kaunite kunstide akadeemias üliõpilasi. Kuigi tema stiil oli tumedam ja satiirilisem, jälitas „Kollase allveelaeva“ vari teda elu lõpuni.

Nõukogude Liidus

Samamoodi, nagu noortemood ja hipistiil oli vastand heakskiidetud nõukogude välimusele, ideoloogilisele vormile, olid The Beatles ja „Kollane allveelaev“ kõige nõukoguliku täielik antipood. Biitlimaania Nõukogude Liidus oli kultuurirevolutsioon – mitte muusikakuulamine või riietumisstiil, vaid mõttevabaduse saavutamine, mis tühistas ametliku ideoloogia terve põlvkonna jaoks. NSV Liidus oli biitlite mõju ja tähendus oma generatsioonile suurem kui läänes – paljudele oli see esimene auk raudses eesriides, märk demokraatiast ja Nõukogude tõetööstuse silmakirjalikkusest, võimu meelest muidugi lääne propaganda. Lääne muusika vitaminiseeriv kõlapilt moodustas osa kujuteldavast vabast maailmast, ihaldatavast mujalolekust ning oli hipimaailma vabaduse ja armastuse ideaalide manifestatsioon. Ühised muusikakuulamised kujunesid lillelaste ringkondades kollektiivseks rituaaliks.

Raadio Vaba Euroopa 1966. aasta uuring näitas, et noorte muusikamaitse mõlemal pool raudset eesriiet oli põhimõtteliselt sama. N-ö raadioajastut, mille algusele lisas hoogu USA presidendi Johnsoni mõte kultuurisillast NSV Liiduga, käsitleti liidus kui õõnestuskampaaniat. Raadiolainete blokeerimiseks kulutati üle kolme miljardi dollari, ent välismaa raadiojaamu kuulas 80% Nõukogude noortest.

„Kollase allveelaeva“ filmi olemasolust oli siinne noorsugu teadlik, samizdat’idena levisid ajakirjadest ümberpildistatud kaadrid, filmist oli juttu tehtud eesti ajakirjas Noorus ja Vene Музыкальная жизнь avaldas 1972. aastal pika artikli.

Aprillis 1975 näidati „Kollast allveelaeva“ Inglise multifilmide nädala raames Nõukogude Liidu esinduskinodes, Moskvas kinos Звездный, Tallinnas Kosmoses ja Ehas. On teateid, et Eestis nägi seda valitud seltskond ka varem mõnel pool- või täiesti kinnisel filmiklubi üritusel või filmiõppeseansil. Festival oli muidugi ainult kate ja noored tormasid kinno vaid biitlite pärast. Moskvas pidi piletijärjekorras ootama viis-kuus tundi. Lisaks visuaalile mõjus võimsalt ka filmi originaalheli – kinode helisüsteem oli parem kui enamikus kodudes, kus selget kõlapilti asendasid raadiost läbi segajate ja koos ohtra eetriraginaga maha lindistatud ning mitmekordselt kopeeritud lindid. Seetõttu kuulus ka laulusõnadest arusaamine krüptograafia valdkonda.

„See oli maagiline uks teise maailma, avatud mõneks tunniks. Kui see lõppes, läksime välja, sadas vihma. Ma ei suutnud mõista, et pärast tõelist elu olime tagasi mustvalges televiisoris. Üksteisele silma vaatamata läksime poodi, ostsime pudeli mingit kohutavat halba alkoholi ja jõime selle täielikus vaikuses ära, et ennast kuidagi päästa. Oli vaja seda pauku vähemalt mingil moel kiiresti pehmendada,“ on Vene ühe vanima rokkbändi Mašina Vremeni asutaja Andrei Makarevitš meenutanud.

Boriss Grebenštšikov aga mäletab, kuidas nad Akvariumi ansamblikaaslastega tulid filmi vaatama Tallinna, istudes kinos – nagu paljud teisedki – järjest kolm seanssi. Mindi ka neljandale, aga seal oli tõlk, kes tõlkis reaalajas filmi dialooge, kaasa arvatud laulusõnu.

Kümnendivahetuse 1970/80 paiku võis Leningradi ühes käidavamas kohas Nevski prospektil Kaasani katedraali müüril näha grafitit „Elagu Kollase Allveelaeva kommuun!“. Katedraali juures oli Nõukogude hipide Sistema-võrgustiku ja muu progressiivse noorsoo kohtumis- ja hängimiskoht. Leningradi äärelinnas eksisteeris aga aastatel 1977-78 tõepoolest salajane Kollase Allveelaeva kommuun, utoopiline ruumiline alternatiiv Nõukogude realiteedile ja mäss ametliku elukorralduse vastu.

Sinna kuulus seitse-kaheksa prestiižse Leningradi riikliku ülikooli tudengit. Nende seas ka üks hipide kontrakultuuri alusepanijatest, aktivist, poeet, arheoloog ja budismiõpetaja Igor S. Malski. Ükski kommuuni liige ei olnud filmi küll näinud, ent oldi teadlikud loost ja sõnadest. Kommuuni avastas peagi Nõukogude hipide võrgustik ja sellest sai üks nende peamisi keskusi. KGB sulges selle 1978. aastal ja mitu liiget vahistati. Malski suleti psühhiaatriahaiglasse, kus tema aju funktsioone eluks ajaks kahjustati.

Mõju Eestis

NSV Liidus ujub kollase allveelaeva ikooniline kujutis tsitaadina kaadrisse vähemalt kahes animafilmis, nende seas Priit Pärna „Kas maakera on ümmargune?“ (1977). Ajavahemikus 1973–1979 valmisid Tallinnfilmis joonisfilmid „Lend“, „Värvilind“, „Lugu jänesepojast“, „Jänes“, „Pühapäev“ ja „Tolmuimeja“.² Neid kõiki võib peale pop-, minimaal- ja hüperrealistliku esteetika ning hipi- ja popkultuuri pühitsemise nimetada psühhedeelseteks tripi- või kogemusefilmideks. Filmide visuaalia taga oli popkunstnike põlvkond, keda nn kollase allveelaeva esteetika oli kõvasti mõjutanud: Aili Vint, Leonhard Lapin, Sirje Lapin (Runge), Ando Keskküla, Rein Tammik, Kaarel Kurismaa ja Priit Pärn. Multifilmides, ka disainis, tarbegraafikas, illustratsioonides, ajakirjakujunduses, plakatikunstis oli võimalik realiseerida popilikku kujundikeelt ja absurdihõngulist mõtlemist, mis ametlikel kunstinäitustel, meedias või avalikus ruumis läbi poleks läinud. Seal oli võimalik luua sotsiaalseid, tunnetuslikke ja ruumilisi utoopiaid, näidata kriitilises võtmes läänelikke kaubavorme ja kapitalistliku tarbimisühiskonna võõrandumist, ent muidugi pöördus kriitikanool tagasi nõukogude olme pihta – „Teravik on suunatud alla!“, nagu laulsid Urmas Alender ja ansambel Teravik 1976. aastal.

„Kollase allveelaeva“ otsesemad või kaudsemad mõjud ei jäänud märkamata ka ametlikul kriitikal: „Võib-olla on väljendusvahendite süsteem, mida kasutavad noored disainerid, liiga jäik, lahendamaks erineva sisuga ja tonaalsusega filme. Mõni aasta tagasi lõi laineid inglise multifilm „Kollane allveelaev“, mille stilistika levis noorte kaudu ka meie joonisfilmi ning ähvardab nüüd kujuneda stambiks. See disainerlik laad, millega algas eesti joonisfilmi ajalugu, tundub ennast ammendanud olevat, kajastades pigem kuuekümnendate aastate maailmatunnetust; selles sisalduv tehnitsistlik mõttesuund on ehk liiga kalk ja agressiivne, et rahuldada seitsmekümnendate aastate inimest.“³ Kummati lõppeski sel ajal lainetus kollase allveelaeva kiiluvees, bürokraatia tõttu loobusid nimetatud kunstnikud edasistest animafilmidest, tegelesid staatilisemate kunstidega või muutsid stiili. Nimetatud reas viimaseks jäänud „Tolmuimeja“ on ilmselge referents bad trip’ile, düstoopiline vaade masinale ja tehnoloogiale ehk süsteemile kafkalikus tähenduses. Golem, mis pöördub oma looja vastu. Lisavindi annab muidugi lääneliku olme ihalus ning tööstuslikult ja tehniliselt korraldatud, suunatud ja kanaliseeritud ihad. Sisse- ja väljalülitamise mudel, mille konformism pöördub pahupidiseks. Turn on, tune in, drop out.

* * *

Kollane värv sümboliseerib päikest, tuld, vaimset aktiivsust ja vesi kuud, intuitiivset ja passiivset jõudu. Nende kokkupanek tähendab loomeakti, mis tasakaalustab keha ja vaimu, olukorda, kus kõik saab üheks. Sellisena väljendab kollase allveelaeva kujund psühhedeelset utoopilist optimismi, olles hümn hipiunistustele sisemisest rahust ja vastastikusest seotusest.

1 „A Hard Day’s Night“, Richard Lester, 1964; „Help!“, Richard Lester, 1965; Magical Mystery Tour, The Beatles, 1967.

2 „Lend“, Rein Raamat, 1973; „Värvilind“, Rein Raamat, 1974; „Lugu jänesepojast“, Ando Keskküla, 1975; „Jänes“, Ando Keskküla, 1976; „Pühapäev“, Avo Paistik, 1977; „Tolmuimeja“, Avo Paistik, 1978.

3 Leo Gens, Kunstnik ja multifilm. – Sirp 30. VI 1978.